Mnjah, Westfalen on väga lame maa. Münsterlandi kõige kõrgem tipp on 136 m üle mere pinna - fakt, mis paneb Peter'i alati küüniliselt naerma. Temale kui mägede pojale on siinne maastik tõesti igav ja ta ei jätnud oma põlgust meie reisi jooksul enda teada. Aga see selleks. See tohutu lamedus on tinginud siinsete kindlustuste eripära - nimelt on see maa kaetud vesilosside ja -linnustega (kusjuures losse ja linnuseid on siin tõesti mitu korda tihedamalt kui mujal Saksamaal!): maja keskel ja suur lai vallikraav ümber, millest viib üle vaid väike tõstesillake. Tähendab, see on põhimõte, aga see majake-keskel-ja-kraav-ümber võib võtta väga eripalgelisi kujusid.
Reede õhtul üritasime Peter'iga mingit plaani paika panna. Istusime netis ja uurisime, millistesse lossidesse saab sisse jne. Ega eriti palju ju ühe päevaga läbi käia ei jõua, valisime välja 5 lossi, aga - tegelikult on ju üks loss ilusam kui teine ja kõikidele tahaks pilgu peale heita! See on nagu Eesti mõisatega: kui pilte lapata, siis ei jõua ära otsustada, milliseid neist kõige enne vaatama tormata.
Laupäeval hommikul pakkisime end auto peale: mina, Peter, Janno ja Jakob. Ilm ei olnud just kiita. Kuulsin pärast, et Eestis oli samal ajal lausa torm; õnneks meil päris nii hullusti ei olnud, aga reisi soodustav asjaolu see hall taevas ja kohati päris tugevad vihmahood ei olnud.
Schloss Senden - päris ruumikas eramu
Esimene peatuspaik, Schloss Senden ei olnud just eriti õnnestunud valik, aga minule meeldis ta just oma hurmavas unarussejäetuses. Kujult tõesti väga klassikaline: nelinurke suur kraav, mille keskel kolmest küljest otse veest välja kasvav tornikestega maja, keskel sisehoov, kuhu kaldalt viis päris ehtne pehkind tõstesild. Tõstesilla otsas seisis kollane kiri: Eraomandus, edasiminek keelatud. Vanemad valvake oma laste järgi. Kuigi meil vanemaid kaasas ei olnud, ei hakanud me ka edasi tungima, mis sest, et ilmselt lossis keegi parajasti ei elanud (kui mina seal elaks, kraabiks ma vähemalt sambla rõdu pealt maha, märkis Peter). Aga suvel oleks siukses kohas ilmselt väga mõnus olla: päiksele avatud siseõu, otse vee kohale avanev rõdu, vaikne vesi partide ja luikedega, pargipuud, ahh! Poistele samas erilist muljet ei avaldanud ja tugeva tuule tõttu pagesime autosse.
Järgmine linnus kavas oli Burg Vischering. See oli päris vahva koht, sest kuna linnuses asus muuseum, saime ka sisse minna. Kui Senden oli midagi linnuse ja lossikese vahepealset, siis Vischering on rohkem linnus. Ja väga fotogeeniline linnus (kuigi mul polnud kaameras filmi; siinsed fotod on netist leitud)! Just selline, nagu muinasjutus ühte linnust ette kujutaks, väikeste trepikeste ja käigukeste ja tornikestega. Hoones sees oli üks korrus külastajatele avatud, päris hea näitus argipäevast linnuses oli ka vaatamiseks väljas. Siukses majas võis elada küll! Alumisel pildid kõige parempoolne väljaulatuv osa näiteks oleks ideaalne tuba kohvijoomiseks.
Burg Vischering
Vischering asub väikses linnas nimega Lüdinghausen. Senden oli päris jube uusaegne tellisarhitektuuriga koht, aga Lüdinghausen täitsa meeldiv: kolm vesilinnust, ohtralt veekogusid linna keskel, kirikuke ja mõned vanad vahvärkmajad. Ja laupäevale omaselt kinnised poed (Münster on selles suhtes ikka suur ostukeskus, et isegi laupäeva pärastlõunal saab veel poodi minna). Õnneks döneriputkad on alati avatud. Sõime seal väiksed pitsad ja asusime uuesti teele.
Põikasime veelgi rohkem lõunapoole ja käisime ära Schloss Cappenberg'is. See oli juba siuke tõesti lossimoodi asi, ilma kaitsekraavita, aga see-eest isikliku kirikuga õuepeal. Lossis tegutses muidu teater ja väike näitusesaal. Astusime korraks tuule eest varju ja vahtisime Zimbabwe kiviraidurite meisterlikke tõid. Kivist möbiuse leht oli päris kummastav. Ja vaade oli ilus! Üllatuslikult asus loss mäe otsas. Hea olnuks seda maastikuilu vaadata ka õuepealse torni otsast, aga ilm oli halb ja me ei taht selleks vajaminevat 50 senti välja käia. Muidu see torn oli päris kummaline: selleks, et sisse saada, pidi automaati toppima mündi ja siis sai pöördväravast läbi. Automaat paraku ei töötanud, aga pöördvärav oli oma ultraturvalisuses küll naljakas: muudkui ainult metallvõre ja teravad hambad iga võimaliku avause ees. Nagu oleks vaade tornist midagi erakordselt väärtuslikku.
Cappenberg oli päris ilus, aga tõelise pärlini jõudsime alles kõige viimasena. Schloss Nordkirchen, kutsutud ka Westfaali Versailles'iks. Vihmahoogude ja tuuleiilidega võideldes läbi pargi lossile lähenedes avanes meie ees korraga hurmav vaade.
Schloss Nordkirchen
Kuuldavasti oli see kunagi Münsteri vürstpiiskoppide residents. Arhitektiks vana hea Schlaun (kelle projekteeritud on ka kõik teised uhked barokklossid ümbruskonnas). Praegusel ajal tegutseb lossis aga finantsistide kõrgem õppeasutus. Pole paha koht elamiseks ja õppimiseks, peab ütlema. Ju vist tahetakse tulevasi pankureid harjutada tulevase luksusliku eluga. Loss ja park on tõesti väga heas korras, kuigi tema täit ilu oleks loomulikult ehk suvisel ajal parem nautida. Ent ka kerge tormiilmaga polnud viga. Tiigil ujusid mõned mustad luiged ja kõige suurem sinikael part, keda ma elus ees näinud olen. Tõeline Monsterente.
Tegime maja ümber ringi. Oli paras hetk üks kohvi juua, ja nii sobivalt tegutses lossi keldris kohvik-restoran, mille fuajees asuvalt tahvlilt võis lugeda, et seal saab vürstlikult süüa ja pürjerlikult maksta. Interjöör oli väga hubane ja kuuldavasti tegutses seal peakokana mingi kunstnik. Kui tema toit on sama uhke ja maitsekas nagu tema restorani wc, siis kõhutäiega võib kindlasti rahule jääda... me küll piirdusime ainult kohviga.
Meeldivas seltskonnas lendab aeg kiiresti, nii et enne läks pimedaks, kui me oma plaani viimase lossi juurde jõudsime. Nii on jah - natuke sai näha, aga suurem osa jääb paraku nägemata. Maitse sain igatahes suhu, nii et nüüd tuleb vaid tagant õhutada Peter'i armastust väikeste väljasõitude vastu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar