Päris naiivne oli minna 20 minutit varem kohale. Raamatukogu juures oli juba kerget saginat tunda, Hindenburgplatzi õppehoone juures tulid mulle inimesed vastu, ja ma kuulsin sõna Ausverkauf. Ma ei lasknud end siiski heidutada, kuigi lõin juba kartma, et ongi äkki tasuline loeng, sest see ei ole siinkandis üldse mitte ebatavaline. Aga see oli siiski ülikooli rahadega korraldatud üritus, mistõttu oli ka väga palju inimesi kohale voolanud. Pressisin ennast ühte kahest suurest audikast, kus oli ainult videoekraan. Kolmandasse audikasse ei oldud enam pärast mingit aega kedagi sisse lastud ja päris nukker oli ekraanilt vaadata, et seal oli veel ridadena vabu kohti. Poetasin ennast põrandale ja jäin ootama koos ülejäänud umbes tuhatkonna inimesega, kuni härra filosoof lõpuks lavale lastakse. Algul võtsid kaks kohalikku professorit sõna. See oli kergelt öeldes piinlik - lõputud kiidu- ja tänusõnad, mõned omapoolsed kiired pretensioonikad kokkuvõtted Habermase töödest, ma ütleks - akadeemiline tallalakkumine. Ikka et Habermas on praegu saksakeelse kultuuriruumi tähtsaim elav filosoof jne. Nojah. Aga ilmselt tema tööde kaheldamatu interdistsiplinaarne kasutusvõimalus oli selle massi ka kohale toonud.
Aga selle suurima elava filosoofi jutust ma küll midagi aru ei saanud. Minu saksakeele Hörverstehen on tegelt nadi küll, tunnistan, aga vägisi tuli meelde (Monty Pythonit parafraseerides) Ministry of Silly Talks. Saksa tudengid ei suutnud ka kohati naeru pidada. Piinlik lugu. Aga tegelikult lihtsalt kerge pettumus, sest ootasin tõesti head loengut ega eeldanud, et selle naudingu saamine võib nii raske olla. Üritasin küll kõigest jõust konsentreeruda, aga kui ikka iga teine sõna on arusaamatu, siis läheb mõte ka uitama ja saksa keele puhul on see täiesti saatuslik. (Siia sobiks praegu Mark Twaini poolt välja nopitud Goethe tsitaat, millega ta ilmestas oma teesi saksa keele võimatuse kohta, aga allikat pole käepärast). Palju jooksid kohe välja ka, aga enamus jäi ikka paigale, sest saalid oli lihtsalt nii tihedalt täis kiilutud. Tjah - kui loengut tuleb andma 80-aastane vanapapi, kelle peamised tööd pärinevad rohkem kui kolmekümne aasta tagusest ajast, siis ei saa tegelikult ka oodata sellest enam ajaloolist sündmust.
Huvitav, kelle peaks kohale tooma, et Tartus ka mingi loeng sellise populaarsuse saavutaks? Mäletan, et väga popid olid usufanatismi loengud kunagi mõni aasta tagasi. Seal samas vist märkis Kati Murutar ka väga õigesti, et eestlased tulevad alati kohale, kui jutuks on seks või religioon (ja antud juhul olid mõlemad kõne all). Habermase teema oli siiski veidi rafineeritum: Revitalisierung der Weltreligionen. Herausforderungen für ein säkulares Selbstverständnis der Moderne (olles viis minutit üritanud seda lauset tõlkida, loobun, aga pakun: Maailmareligioonide revitaliseerumine: väljakutse modernsuse sekulaarsele eneseteadvusele.) Aga kuna pealkiri oli enam-vähem ainus asi, millest ma täpselt aru sain, siis ma ei hakka jutu sisu edasi andma. Ootame ja loodame, et see ilmub kunagi ka mõnes esseekogumikus näiteks.
Pärast täpselt 60-minutilist loengut oli ka väike diskussioon ja ma pean ütlema, et antud juhul olid küsimused rahva seast väga kõrgel tasemel esitatud - kuigi ühe noormehe küsimise peale, kas Huntingdoni tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria kontekstis ei ole mitte märgata, et aasia ja islamimaailm tagasikäigul liikuva Euroopa hävitavad, vastas H. et wissenschaftlich ist das Quatsch. Ma kujutan ette, et see noormees pühendab nüüd kogu oma akadeemilise võimekuse selleks, et tõestada oma väite õigsust. Aga tõesti - kui selline intellektuaalne gigant on kohale toodud, siis mida temalt üldse küsida, kui sa oled pelgalt mingi kolmanda semestri tudeng näiteks?! Ega neid küsimusi selles mõttes liiga palju ka ei tulnud. Üks neiu tunnistas oma küsimuse juures: Te ajasite mu nii närvi, et ma ei tea, kas te saate minust aru. Kas te saate minu küsimusest aru?!?? Ojaa, see oli vist sellest, et H. tõusis ta küsimise ajal laua tagant püsti, jalutas üle lava ja vaatas teda väga tähelepanelikult nagu mingit ilmaimet. Minu muudaks ka närviliseks. Aga selle pärast ma ilmselt kunagi küsimusi ei esitagi.
Peenelt elatakse siin jah, pole midagi öelda. Münsteri ülikooli teoloogid, politoloogid ja kahe teema vahele jäävad ajaloolased ja filosoofid said nimelt novembris miljoneid eurosid selleks, et uurida võimu ja religiooni vahekordi. Ehh, miks alati nende teemade ümber suured rahad keerlevad?!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar