Tagasitee oli palju vaevarikkam. Ja kusjuures just see Saksamaa poolne ots. Tallinn-Riia-Bremen läks nagu ludinal, oleks võind kauemgi seal bussis-lennukis põõnata. Aga Bremen-Osnabrück-Münster oli jõle vaevaline tänu mittesõbralikule rongisõiduplaanile. Passisin Bremenis poolteist ja Osnabrückis veel tund aega.
Ja õhtu on hommikust soojem: -15 pealt +5 peale!
Hommik oli nii ilus. Magasin muidu, aga tegin korraks Pärnus silmad lahti, et näha, kuidas türkiisroheline hommikuhahetus Pärnu jõe pinnalt vastu peegeldub. Ja järgmine kord juba Riias, sulaselges päikeselises päevas; ma poleks iial arvanud, et Daugava talvel jäätub. Õhkutõus oli ilus, selge. Tahtsin väga Saaremaad näha, aga nii kaugele põhja uduvine enam näha ei lubanud. Eesti kohal oli vaid suur hõbedane ja kirgas helendus. Aimasin Ruhnut, nägin Kura randasid ja ümisesin enda ette Puhu tuul...