Kas Tartus peavad ka kõik väljamaalased ennast linna sisse kirjutama?

No ei tea, mina siin igatahes pidin. Juba ammu, aga kuidagi mingi bürokraatilise nihke tõttu kutsuti mind alles see nädal isiklikult kohale, et ma kinnitaks, et ma naudin siin oma vabadust. Peab ütlema, et ega nad liiga lahked seal büroos küll ei olnud. Aga ju neil tuleb seal tegelda igasuguste juhtumitega, mitte ainult EL-i kodanikega, kellel jääb õigusi veel ülegi. Samas tekkis küsimus, et kui tegu on ikkagi migratsiooniametiga, siis miks nad ei ole vaevunud näiteks maha võtma oma ooteruumi seinalt kaarti, kus Nõukogude Liit on veel täiesti toimiv süsteem. Eesti lippu ma sealt igatahes ei leidnud. Ja mis - kas nendele mustanahalistele perekondadele peaks väga meeltmööda olema, kui neile jõllitab näkku kiri: Üks pool maailmast ei saa hakkama ilma teiseta, allservas tabelid selle kohta, millised on maailma suuremad tööstusriigid. Aga võib-olla nemad selle üle üldse ei mõtlegi ja on lihtsalt rõõmsad oma korteri üle äärelinnas (nt siin samas Givenbeckis) ja töö üle kaubamajade wc-s. Jah, võib-olla olen see ainult mina, keda ärritab, et selline kiri iga uut Münsteri elanikku tervitab.

Ja kuna see külaskäik ametnikuhärra juurde oli päris hommikul, siis on mul tänane päev ainult viltu kiskund.

Volckreicher Versamblung

Päris naiivne oli minna 20 minutit varem kohale. Raamatukogu juures oli juba kerget saginat tunda, Hindenburgplatzi õppehoone juures tulid mulle inimesed vastu, ja ma kuulsin sõna Ausverkauf. Ma ei lasknud end siiski heidutada, kuigi lõin juba kartma, et ongi äkki tasuline loeng, sest see ei ole siinkandis üldse mitte ebatavaline. Aga see oli siiski ülikooli rahadega korraldatud üritus, mistõttu oli ka väga palju inimesi kohale voolanud. Pressisin ennast ühte kahest suurest audikast, kus oli ainult videoekraan. Kolmandasse audikasse ei oldud enam pärast mingit aega kedagi sisse lastud ja päris nukker oli ekraanilt vaadata, et seal oli veel ridadena vabu kohti. Poetasin ennast põrandale ja jäin ootama koos ülejäänud umbes tuhatkonna inimesega, kuni härra filosoof lõpuks lavale lastakse. Algul võtsid kaks kohalikku professorit sõna. See oli kergelt öeldes piinlik - lõputud kiidu- ja tänusõnad, mõned omapoolsed kiired pretensioonikad kokkuvõtted Habermase töödest, ma ütleks - akadeemiline tallalakkumine. Ikka et Habermas on praegu saksakeelse kultuuriruumi tähtsaim elav filosoof jne. Nojah. Aga ilmselt tema tööde kaheldamatu interdistsiplinaarne kasutusvõimalus oli selle massi ka kohale toonud.

Aga selle suurima elava filosoofi jutust ma küll midagi aru ei saanud. Minu saksakeele Hörverstehen on tegelt nadi küll, tunnistan, aga vägisi tuli meelde (Monty Pythonit parafraseerides) Ministry of Silly Talks. Saksa tudengid ei suutnud ka kohati naeru pidada. Piinlik lugu. Aga tegelikult lihtsalt kerge pettumus, sest ootasin tõesti head loengut ega eeldanud, et selle naudingu saamine võib nii raske olla. Üritasin küll kõigest jõust konsentreeruda, aga kui ikka iga teine sõna on arusaamatu, siis läheb mõte ka uitama ja saksa keele puhul on see täiesti saatuslik. (Siia sobiks praegu Mark Twaini poolt välja nopitud Goethe tsitaat, millega ta ilmestas oma teesi saksa keele võimatuse kohta, aga allikat pole käepärast). Palju jooksid kohe välja ka, aga enamus jäi ikka paigale, sest saalid oli lihtsalt nii tihedalt täis kiilutud. Tjah - kui loengut tuleb andma 80-aastane vanapapi, kelle peamised tööd pärinevad rohkem kui kolmekümne aasta tagusest ajast, siis ei saa tegelikult ka oodata sellest enam ajaloolist sündmust.
Huvitav, kelle peaks kohale tooma, et Tartus ka mingi loeng sellise populaarsuse saavutaks? Mäletan, et väga popid olid usufanatismi loengud kunagi mõni aasta tagasi. Seal samas vist märkis Kati Murutar ka väga õigesti, et eestlased tulevad alati kohale, kui jutuks on seks või religioon (ja antud juhul olid mõlemad kõne all). Habermase teema oli siiski veidi rafineeritum: Revitalisierung der Weltreligionen. Herausforderungen für ein säkulares Selbstverständnis der Moderne (olles viis minutit üritanud seda lauset tõlkida, loobun, aga pakun: Maailmareligioonide revitaliseerumine: väljakutse modernsuse sekulaarsele eneseteadvusele.) Aga kuna pealkiri oli enam-vähem ainus asi, millest ma täpselt aru sain, siis ma ei hakka jutu sisu edasi andma. Ootame ja loodame, et see ilmub kunagi ka mõnes esseekogumikus näiteks.

Pärast täpselt 60-minutilist loengut oli ka väike diskussioon ja ma pean ütlema, et antud juhul olid küsimused rahva seast väga kõrgel tasemel esitatud - kuigi ühe noormehe küsimise peale, kas Huntingdoni tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria kontekstis ei ole mitte märgata, et aasia ja islamimaailm tagasikäigul liikuva Euroopa hävitavad, vastas H. et wissenschaftlich ist das Quatsch. Ma kujutan ette, et see noormees pühendab nüüd kogu oma akadeemilise võimekuse selleks, et tõestada oma väite õigsust. Aga tõesti - kui selline intellektuaalne gigant on kohale toodud, siis mida temalt üldse küsida, kui sa oled pelgalt mingi kolmanda semestri tudeng näiteks?! Ega neid küsimusi selles mõttes liiga palju ka ei tulnud. Üks neiu tunnistas oma küsimuse juures: Te ajasite mu nii närvi, et ma ei tea, kas te saate minust aru. Kas te saate minu küsimusest aru?!?? Ojaa, see oli vist sellest, et H. tõusis ta küsimise ajal laua tagant püsti, jalutas üle lava ja vaatas teda väga tähelepanelikult nagu mingit ilmaimet. Minu muudaks ka närviliseks. Aga selle pärast ma ilmselt kunagi küsimusi ei esitagi.

Peenelt elatakse siin jah, pole midagi öelda. Münsteri ülikooli teoloogid, politoloogid ja kahe teema vahele jäävad ajaloolased ja filosoofid said nimelt novembris miljoneid eurosid selleks, et uurida võimu ja religiooni vahekordi. Ehh, miks alati nende teemade ümber suured rahad keerlevad?!?

Tavaline teisipäev

Hommikul pidin küll varem ärkama kui tavalisel teisipäeval, sest otsustasin täna oma vaba päeva kasutada selleks, et käia ja välisüliõpilastalitusest järgi küsida, mis värk siis ikkagi on selle Erasmuse lepingu pikendamisega. Tuleb välja, et ÜP-st ei tea ka seal keegi midagi. Haihtund. Kuhugi eetrisse lahustunud vist. Ehh, ma olen kindel, et järgmine kord, kui ma teda näen, on see a) TÜ raamatukogu koridoris või b) Z-s.
Aga et põhimõtteliselt ei pidavat olema mingeid muid takistusi selleks, et ma võiks siia veidi pikemaks jääda. Nii et loodetavasti näen Promenaadi veel kord jälle rohelisena. Nüüd õhtul ostsin lennukipileti tagasi Eestisse märtsi keskpaigaks. Selle arvestusega, et kui peaksin aprillis tagasi tulema, ei oleks Eestis oldud aeg mõttetult lühike. Kool algab uuesti alles aprilli teisel nädalal tadaa - visuaalse antropoloogia kursusega! Hirmsasti kibeleks veelkord kuulama. Kuigi siis peaks juba vägagi keskenduma oma magistritöö kirjutamisele. Aega on põhimõtteliselt väga vähe - mitte et ma suudaks efektiivselt oma ajakasutust planeerida - nt täna avastasin netist Dresdenis kokku pandud nõiaprotsesside uurimisloo üldbibliograafia, mis oli kõigest 54 lehekülge pikk (kusjuures sisaldades teoseid ainult viimase kolmekümne aasta seest). Miks mul küll tekkis Tartus raamatukogus ringi vaadates illusioon, et tegemist on teemaga, kus on veel palju valgeid laike... hm, vaatame, kas äkki selle pärast, et TÜ ramsis oli vastavat kirjandust sel hetkel olemas mitte 54 lehekülge nimetusi, vaid 54 nimetust kokku?!? Hm, eitea, põhjused võisid olla hoopis muus.... praegu on küll tunne, et tõstaks selle tekstimassi ees lihtsalt käpad taevapoole ja lubaks siiralt müüjaks hakata.

Lugesin täna läbi siiski ainult ühe artikli, mis ei käinud üldse nõidade kohta, tänu jumalale. See oli siiski väga hariv jutt ja mõte hakkas kohe töötama. Teadus ikka lööb vere käima!

Siis vahepeal tegin oma üldisesse pausipidamisse pausi ja sõitsin aquafitnessi tegema. Oleks Eestis ka siukseid treenereid, ma hakkaks kohe trennis käima! Siuke mõnus sportlik-boheemlaslik naisterahvas, kes meile Wir sind Helden'it taustaks laseb, samal ajal kui meie basseininuudlitega ringi uhame. See ei ole küll eriti pingutav, aga lõbus on ikka.

Ja homme lähen ma teen kõigepealt paleograafias kontrolltöö - loodetavasti ühine veinijoomine baierlasest õppejõuga jääb järgmisesse nädalasse - ja siis läheb kuulan Jürgen Habermas't. Kui ikka maailmakuulus filosoof tuleb kohale, siis peab minema.

Sauna, sauna!

Vitali üritab juba kolm nädalat belglasi sauna meelitada, aga Jakobil ja Lievenil on pidevalt midagi ees, sest nad õpivad kogu aeg. Mitte ei saa aru. Mingid tublid või?! Aga siis peale kogu seda arutamist sai ta lõpuks nendega läbi räägitud, et see pühapäev lähme sauna. Jakob ja Lieven vist ei olnud tõesti kordagi käinud, aga meie Vitaliga igatsesime niisama sauna sooja embuse järgi... Carolyn ütles viisakalt ei ja Sean otsustas haigeks jääda. Nii et mina ja kolm poissi läksime siis sauna.

Pro Vital oli igatahes parem valik kui West Sauna, kuhu ma eelmise aasta lõpul minna tahtsin. Hind on sama - 10 euri - , aga Pro Vitalis oli ehtne saunamaailm. Enne lugesin veel nende kodulehelt mingeid põnevaid juhiseid sauna kohta. Päris totakas tegelikult, saksa ordnung lööb ka saunaskäimisel selgelt välja: olemas oli lausa juhis, mida mis järjekorras ja kui kaua teha tuleb. Umbes nii, et võtke enne sauna minekut 10 minutit jalavanni 40 kraadises vees jms. Ja veel, mis täpselt kaasa tuleb võtta. Mulle jätab see mulje, et saun on isakslaste jaoks kka veel nagu üks müstikaga looritatud asutus!

Tegelikult on alati suurim müstika ja põnevusmoment sauna juures see inimlik aspekt, et kas nüüd tuleb segasaun või ei, rätikuteta või ei jms. Igal seltskonnal on ju omad reeglid. Ja ilmselt igal asutusel oma reeglid. Ma mäletan, kuidas me üleeelmisel aastavahetusel Karuskosel väljamaalastele eesti saunakultuuri tutvustada üritasime. Olgugi, et saunas ja väljas oli täiesti hämar, keeldus mõned blondid kaunitarid oma trikoosid (!) seljast võtmast ka siis, kui me ise neile head eeskuju näitasime. Või kasvõi see, et alati kui tuleb siin eesti saunast juttu, siis tehakse suuri silmi, et mis, te käite kõik segamini koos saunas või?!

Nojah, meile anti igatahes neli võtit, mis viisid meid kõiki ühte ja samasse riietus- ja duširuumi, kus oli juba ees küllalt palju paljaid saksa vanamehi. Et siis niimoodi. No okei.
Ma ei ole Eestis kunagi üheski päris kommertsiaalses sauna-asutuses käinud, seega ma ei tea, kuidas Eestis siuksel puhul asjad käivad, aga kui nüüd järgi mõelda, siis on see igati loogiline, sest kui kõik üheskoos on, ei pea ehitama kahte eraldi tiiba meestele ja naistele ja saunast saab ühekorraga väga sotsiaalne element. Meid ootas ees suur puhkeruum, terrass, neli sauna, bassein, mullivann, lamamistoolid. Super.

Saun oli muidu ise täitsa hea, kuigi mulle tundub kergelt ebapraktiline see, et leilisaunas visati leili ainult igal täistunnil. Kella kuue ajal magasin ma selle maha ja kella seitsme ajal oleksin äärepealt liigselt kiirustades libedal põrandal pikali kukkunud, kui nägin, et uksele seatakse silti: Leil, palun mitte siseneda! Siis seisis seal üks mees, valas väga ettevaatlikult vett kividele ja kukkus peale seda käterätikutega inimestele kuuma õhku näkku lehvitama. Mis oli isegi omamoodi mõnus. Igas saunas olid seintel väiksed liivakellad. Milleks? Sest iga saunakord peaks nende teadusliku seletuse järgi kestma 15 minutit, ja nii saab liivakella sättida just selle aja jälgimiseks. Mina pidasin vist esimene kord päris värskena vastu 10 minutit, aga see jäi ka mu saavutuseks.

Veidi ebaselgeks jäi mulle saunruum, kus ei olnud eriti soe, nii 60 kraadi, aga laetuli vaheldus aeglaselt punasest roheliseks, rohelisest kollaseks, kollasest siniseks. Any ideas?

Ahh, aga nüüd tunnen ennast tõesti palju paremini kui ennemalt. Tasus ikka ära!

Väga laisk hommik. Konfiklijuhtimise ja -vältimise loengusse ei viitsinud isegi minna, 45 minutit vaatan ainult, kuidas õppejõud väga huvitavalt räägib, aga pärast ei suuda ma sellest jutust kunagi midagi sisukat meenutada. Pealegi kasvab minus kahtlus, et loeng on seotud mingi seminari või harjutusega, millest minul ei ole aimugi, aga kust kõik ülejäänud ammutavad teema kohta salakavalt kasulikke teadmisi...

Tegin kohvi ja lugesin siis lehest, et Venemaa tahab Luuga sadamalinna ehituseks vadja külad maha lõhkuda. Mitte et see eriti üllatav oleks. Lugesin selle sadamalinna ehitusest juba varemgi, aga ei ühendanud kohe ära, et see viib nende külade surmani. Need kaunid külad... mis teiega küll tehakse?!? Õudne on see vene karu käsi, mis niidab inimesi ja saatusi oma teel, kui kord midagi pähe on võtnud.

Otsisin seepeale netist välja ainsa Vadja reisi galerii, mida tean, Madise oma. Küladest endist seal küll palju pilte ei olnud, rohkem reisil olnud inimestest. Mäletan, kuidas Heiki suure hasardiga Liivtsülas ringi jooksis ja kõike pildistada üritas, aimates tookord vist juba väga hästi (sest sadamaehitus käis juba täie hooga), et iga jäädvustus nendest kenadest värvikirevatest hoonetest ja nende sõbralikest elanikest saab mõne aja pärast olema kulla väärtusega... Aga Madise galeriidki oli tore vaadata ja meenutada, kui tore reis see ikka oli, ja kui õigel ajal me selle veel jõudsime ära teha. Siinsed pildid on ka Madise galeriist, sest oma kaamerat mul sel reisil kaasas ei olnudki.

Pagan küll, aga kohanimed on mul meelest läinud. Kõige eredam mälestus on mul selle kirikuga siin alumisel pildil.











Küla, kuhu me ei läinudki, oli igatahes Vadjaotsa, ja kirik polnud sealt kaugel. Äkki kellelgi on meeles? Mul oli meeles, aga näed, vana pea...








Katuseta kirik, kuhu oli kantud kokku lilli ja ikoone ja küünlaid ja mille müüridel kasvasid juba puud, mis maikuus olid õrnalt lehes. Kiriku taga aga lai lai avarus, ent mitte meri, ei, vaid mets.







Jajahh. Sinna tahaks tagasi.








Vat kui vähe neid on, kes veel läänemeresoome keeli räägivad! Kõigi rahvaste peale kokku ikka vähem kui flaame või austerlasi. Eile õhtul Stammtischist koju sõites jäid Peter ja Jakob head ööd ütlemise asemel ristmiku peal seisma ja jutustasid sellest, kui palju erinevaid dialekte on vastavalt Austrias ja Flandriast. Ja et need kõik on ikka veel elujõulised. Flandrias ei pidada keegi rääkima kirjakeelt, kõik oma dialekte, antwerpeni ja limbourgi ja mis kõik veel, ja ärge te ka kunagi öelge, et flaamid räägivad hollandi keelt, sest need kaks on ka piisavalt erinevad. Nagu ei tasu ka öela, et austerlased räägivad saksa keelt, sest isegi nende kirjakeel on saksa kirjakeelest erinev. Dialektid niikuinii. Nad tegid üsna imestunud nägusid, kui ütlesin, et mina õppisin ülikoolis "dialekti" (ehk siis lõuna-eesti keelt).

Vot nii on lood teine teisel pool sood.

Wasserburgen

Kuna Peter'il on auto, siis see kujutab endast lõputut võimaluste allikat. Paraku ei ole me neid võimalusi seni just eriti väga viitsinud luua ega kasutada. Ent eelmisel laupäeval Roberti juures poliitilistel ja religioossetel teemadel vaieldes käis Peter välja uitmõtte, et võiks ju kuhugi sõita. Nii eile sai teoks üks väike vahva ekskursioon Westfaali kaunite vesilosside juurde.

Mnjah, Westfalen on väga lame maa. Münsterlandi kõige kõrgem tipp on 136 m üle mere pinna - fakt, mis paneb Peter'i alati küüniliselt naerma. Temale kui mägede pojale on siinne maastik tõesti igav ja ta ei jätnud oma põlgust meie reisi jooksul enda teada. Aga see selleks. See tohutu lamedus on tinginud siinsete kindlustuste eripära - nimelt on see maa kaetud vesilosside ja -linnustega (kusjuures losse ja linnuseid on siin tõesti mitu korda tihedamalt kui mujal Saksamaal!): maja keskel ja suur lai vallikraav ümber, millest viib üle vaid väike tõstesillake. Tähendab, see on põhimõte, aga see majake-keskel-ja-kraav-ümber võib võtta väga eripalgelisi kujusid.

Reede õhtul üritasime Peter'iga mingit plaani paika panna. Istusime netis ja uurisime, millistesse lossidesse saab sisse jne. Ega eriti palju ju ühe päevaga läbi käia ei jõua, valisime välja 5 lossi, aga - tegelikult on ju üks loss ilusam kui teine ja kõikidele tahaks pilgu peale heita! See on nagu Eesti mõisatega: kui pilte lapata, siis ei jõua ära otsustada, milliseid neist kõige enne vaatama tormata.

Laupäeval hommikul pakkisime end auto peale: mina, Peter, Janno ja Jakob. Ilm ei olnud just kiita. Kuulsin pärast, et Eestis oli samal ajal lausa torm; õnneks meil päris nii hullusti ei olnud, aga reisi soodustav asjaolu see hall taevas ja kohati päris tugevad vihmahood ei olnud.



Schloss Senden - päris ruumikas eramu

Esimene peatuspaik, Schloss Senden ei olnud just eriti õnnestunud valik, aga minule meeldis ta just oma hurmavas unarussejäetuses. Kujult tõesti väga klassikaline: nelinurke suur kraav, mille keskel kolmest küljest otse veest välja kasvav tornikestega maja, keskel sisehoov, kuhu kaldalt viis päris ehtne pehkind tõstesild. Tõstesilla otsas seisis kollane kiri: Eraomandus, edasiminek keelatud. Vanemad valvake oma laste järgi. Kuigi meil vanemaid kaasas ei olnud, ei hakanud me ka edasi tungima, mis sest, et ilmselt lossis keegi parajasti ei elanud (kui mina seal elaks, kraabiks ma vähemalt sambla rõdu pealt maha, märkis Peter). Aga suvel oleks siukses kohas ilmselt väga mõnus olla: päiksele avatud siseõu, otse vee kohale avanev rõdu, vaikne vesi partide ja luikedega, pargipuud, ahh! Poistele samas erilist muljet ei avaldanud ja tugeva tuule tõttu pagesime autosse.

Järgmine linnus kavas oli Burg Vischering. See oli päris vahva koht, sest kuna linnuses asus muuseum, saime ka sisse minna. Kui Senden oli midagi linnuse ja lossikese vahepealset, siis Vischering on rohkem linnus. Ja väga fotogeeniline linnus (kuigi mul polnud kaameras filmi; siinsed fotod on netist leitud)! Just selline, nagu muinasjutus ühte linnust ette kujutaks, väikeste trepikeste ja käigukeste ja tornikestega. Hoones sees oli üks korrus külastajatele avatud, päris hea näitus argipäevast linnuses oli ka vaatamiseks väljas. Siukses majas võis elada küll! Alumisel pildid kõige parempoolne väljaulatuv osa näiteks oleks ideaalne tuba kohvijoomiseks.



Burg Vischering

Vischering asub väikses linnas nimega Lüdinghausen. Senden oli päris jube uusaegne tellisarhitektuuriga koht, aga Lüdinghausen täitsa meeldiv: kolm vesilinnust, ohtralt veekogusid linna keskel, kirikuke ja mõned vanad vahvärkmajad. Ja laupäevale omaselt kinnised poed (Münster on selles suhtes ikka suur ostukeskus, et isegi laupäeva pärastlõunal saab veel poodi minna). Õnneks döneriputkad on alati avatud. Sõime seal väiksed pitsad ja asusime uuesti teele.

Põikasime veelgi rohkem lõunapoole ja käisime ära Schloss Cappenberg'is. See oli juba siuke tõesti lossimoodi asi, ilma kaitsekraavita, aga see-eest isikliku kirikuga õuepeal. Lossis tegutses muidu teater ja väike näitusesaal. Astusime korraks tuule eest varju ja vahtisime Zimbabwe kiviraidurite meisterlikke tõid. Kivist möbiuse leht oli päris kummastav. Ja vaade oli ilus! Üllatuslikult asus loss mäe otsas. Hea olnuks seda maastikuilu vaadata ka õuepealse torni otsast, aga ilm oli halb ja me ei taht selleks vajaminevat 50 senti välja käia. Muidu see torn oli päris kummaline: selleks, et sisse saada, pidi automaati toppima mündi ja siis sai pöördväravast läbi. Automaat paraku ei töötanud, aga pöördvärav oli oma ultraturvalisuses küll naljakas: muudkui ainult metallvõre ja teravad hambad iga võimaliku avause ees. Nagu oleks vaade tornist midagi erakordselt väärtuslikku.

Cappenberg oli päris ilus, aga tõelise pärlini jõudsime alles kõige viimasena. Schloss Nordkirchen, kutsutud ka Westfaali Versailles'iks. Vihmahoogude ja tuuleiilidega võideldes läbi pargi lossile lähenedes avanes meie ees korraga hurmav vaade.



Schloss Nordkirchen

Kuuldavasti oli see kunagi Münsteri vürstpiiskoppide residents. Arhitektiks vana hea Schlaun (kelle projekteeritud on ka kõik teised uhked barokklossid ümbruskonnas). Praegusel ajal tegutseb lossis aga finantsistide kõrgem õppeasutus. Pole paha koht elamiseks ja õppimiseks, peab ütlema. Ju vist tahetakse tulevasi pankureid harjutada tulevase luksusliku eluga. Loss ja park on tõesti väga heas korras, kuigi tema täit ilu oleks loomulikult ehk suvisel ajal parem nautida. Ent ka kerge tormiilmaga polnud viga. Tiigil ujusid mõned mustad luiged ja kõige suurem sinikael part, keda ma elus ees näinud olen. Tõeline Monsterente.
Tegime maja ümber ringi. Oli paras hetk üks kohvi juua, ja nii sobivalt tegutses lossi keldris kohvik-restoran, mille fuajees asuvalt tahvlilt võis lugeda, et seal saab vürstlikult süüa ja pürjerlikult maksta. Interjöör oli väga hubane ja kuuldavasti tegutses seal peakokana mingi kunstnik. Kui tema toit on sama uhke ja maitsekas nagu tema restorani wc, siis kõhutäiega võib kindlasti rahule jääda... me küll piirdusime ainult kohviga.



Meeldivas seltskonnas lendab aeg kiiresti, nii et enne läks pimedaks, kui me oma plaani viimase lossi juurde jõudsime. Nii on jah - natuke sai näha, aga suurem osa jääb paraku nägemata. Maitse sain igatahes suhu, nii et nüüd tuleb vaid tagant õhutada Peter'i armastust väikeste väljasõitude vastu.

Hommikul käisin elamuvalitsuses ja andsin allkirja, et annan oma ühikatoa ära 29.veebruaril. Nii et kui keegi veel külla tahab tulla, arvestagu sellega, et märtsis ma enam kedagi majutada ei saa. Õigetöelda on sellest väga kahju. Ja rohkem kahju kui kasu on kindlasti siinsest veidrast süsteemist, et ma saan üürilepingut pikendada ainult siis, kui ma jään vähemalt juuni lõpuni. Mingit vahepealset varianti ei ole. Märtsis niisiis elan Jensi sohval, need vähesed päevad, kui ma siis veel siin kohal olen. Ja edasi - edasi on esialgu suur küsimärk.

Semestri lõpp on lähedal. Täna toimus üks viimaseid Erasmuse üritusi, külaskäik Rolinck'i pruulikotta. Seltskond oli meeldivalt väike, ülejäänud sada inimest ei tundnud kas huvi või õpivad kodus. Paljudel olid loengud, minul mitte, seega polnud erilisi kadusid kaasaminekust. Õlletehased on tegelikult ühed imelikud kohad. Võtame näiteks kasvõi A. Le Coq'i. Iga kord kui Tartu linnas mingi festival on, tudengipäevad või Supilinna päevad vms. on ka kavas õlletehase ekskursioonid. Mitte et seal visuaalselt just eriti midagi huvitavat oleks. Noh, pudelitöötlemisliin võib-olla on põnev vaadata, aga tegelik õllepruulimine... - mis sa muidu ikka neist suurtest mahutitest vaatad, sisse ju ei näe. Aga põhiasi on ikka see, mis pärast tuleb. Inimkatsed.

Kahe euro eest oli väga kena väljasõit. Peaaegu kolm tundi saime leti ääres kenadelt vanaprouadelt värsket õlut otse vaadist, pluss veel väike lõunaoode ja lõpuks pisteti veel tehase logoga klaas ka pihku.

Seal leti ääres hea maitsta lastes läksid muidugi ka keelepaelad vallad. Väga mõnus olemine oli. Aga kuidagi jõudsime selleni, et semestri viimane üritus ongi juba järgmine nädal, ja siis hakkavad eksamid ja algab pihustumine: kes sõidab juba veebruari algul, kes lõpul, kes märtsis. Alles me ju kohtusime. Jääjaid on vist vähem kui minejaid. Ja siis on juba ka uued tulijad, siis, kui siin juba kevad käes on. Aeg on jube kiiresti läinud ja enamus oigab, et tehtud on liiga vähe. Vähemalt õppetöö mõttes. Kogu aeg on selline tunne, et aega ju on veel...

Internetiajastu

Mis oleks rahvusvaheliste üliõpilaste elu ilma interneti ja YouTube'ita? Noh, kultuurivahetus oleks hulga vaesem. Kuigi ühelt poolt on koos väikses ühikatoas istumine ja väikeselt arvutiekraanilt kohati üsna totakate videote vahtimine päris nüri tegevus, siis oma point sel ikkagi on, just selles mõttes, et kümne aasta eest oleks ehk oluliselt keerulisem olnud käte ja jalgadega selgeks teha oma kultuuris väga tuntud ikoone-tegelasi-kohti-muusikat-filme. Nüüd võib ainult Google'isse lüüa vastava märksõna ja voila! Kummalisel kombel tekitab selline kultuuritutvustus isegi veidra võistlusmomendi: kui juba läheb oma maade ja rahvaste esitlemiseks, siis tekib arvuti juurde närviline järjekord.

Aga Eesti kohta kahjuks eriti palju head materjali YouTube ei paku, nii et, inimesed, siin on arenguruumi!

Siin üks näide Madalmaadest, väga tuntud lastelugu:

http://de.youtube.com/watch?v=6U_kfuvnMeg

Mäletav lõhn / lõhnav mälestus

Koristasin just lauda ja panin ajakirju riiulisse. Siin antakse ikka päris põnevaid ajakirju välja.... anyway - mõtlesin juba Osnabrücki raudteejaamas eelmine laupäev selle kuu Geo´d lugedes, et sellel on mingi tuttav lõhn. Trükivärvi lõhn, aga mitte ainult. Kusagil oleks justkui olnud juba midagi samasugust... lõhn, mis tuletas mulle mingit kauget, huvitavat, aga ununenud asja meelde.

Lõin ta uuesti lahti ja nuusutasin neid kerged õhulisi läikivaid lehekülgi.

Ja siis mind tabas: täpselt samamoodi lõhnas kunagi 1990. aastal KotiAnttila, suur paks klantspaberil soome kataloogivõlumaailm, kus iga lehekülje pööramine lõi näkku pahvaku seda kapitalistliku maailma trükivärvi lõhna; kus iga lehekülg tõi uusi ahvatlusi ja igatsusi. Unistuste ja ilusate asjade ihaluse lõhn, millesse oli tol ajal kindlasti segatud paras annus lapselikku kadedust ja frustratsiooni. Nüüd tekitavad kataloogid pigem vastumeelsust, aga see mälestuse lõhn...Põnev on aduda, milliseid asju on tulnud läbi elada!

Köhh köhh ja nohh nohh.
Raske on tõbine olla, kui raha kandumine läbi ilmaruumi nii kaua aega võtab...
Pluss ma ei teadnudki, et ma saan siin pangale võlgu elada, selle Lastschiftverfahren'i tõttu, mis mu arvelt julmalt üüri ja interneti eest vajalikud summad maha võtab ilma et ma sellest midagi teaks (või nohh, nõusoleva allkirja ma olen ju siiski andnud). Tükk aega ei saand aru, miks ma kaardiga maksta ei saa, tegin kontoväljavõtte, seal nagu näitas mingit summat. Pärast alles taipasin, et miinusmärk summa ees tähendab tõepoolest seda, et ma olen miinustes! Äh? Tegu ei ole ju krediitkaardiga! Ma loodan ainult, et nad pole mu sissetulevat raha nt seetõttu arestinud - mine tea, mis kombed neil siin on. Ptüi ptüi ptüi.
Jaanuar oleks ikka viisakam, kui lumi maas oleks.

Tagasitee oli palju vaevarikkam. Ja kusjuures just see Saksamaa poolne ots. Tallinn-Riia-Bremen läks nagu ludinal, oleks võind kauemgi seal bussis-lennukis põõnata. Aga Bremen-Osnabrück-Münster oli jõle vaevaline tänu mittesõbralikule rongisõiduplaanile. Passisin Bremenis poolteist ja Osnabrückis veel tund aega.
Ja õhtu on hommikust soojem: -15 pealt +5 peale!
Hommik oli nii ilus. Magasin muidu, aga tegin korraks Pärnus silmad lahti, et näha, kuidas türkiisroheline hommikuhahetus Pärnu jõe pinnalt vastu peegeldub. Ja järgmine kord juba Riias, sulaselges päikeselises päevas; ma poleks iial arvanud, et Daugava talvel jäätub. Õhkutõus oli ilus, selge. Tahtsin väga Saaremaad näha, aga nii kaugele põhja uduvine enam näha ei lubanud. Eesti kohal oli vaid suur hõbedane ja kirgas helendus. Aimasin Ruhnut, nägin Kura randasid ja ümisesin enda ette Puhu tuul...