Jeerum

Mõtlesin, et otsiks sauna siin Münsteri linna peal üles. Ujulas neil see standardvarustuses ei ole, muideks. Siis paar päeva tagasi avastasin oma koolitee ääres suure sildi West Sauna - on daamidele, härradele ja ohoo, saab käia ja segasaunas. Kodulehekülg ka ja puha. Vaatasin siin just, et mis päevadel avatud jne, läheks mõni päev - kuni silm jäi pidama hinnal.... soodushind 9,2 Euri ühe korra eest.

Te teete nalja.

Nagu internet ei kuulu ka saungi siin riigis inimõiguste hulka.

Kuidas kiiresti suurest hulgast rahast lahti saada

Ei - selleks ei ole vaja minna kasiinosse, kus võib vähemalt teoreetiliselt rikkaks saada. Selleks võib minna ka näiteks Münsteri kesklinnas püsti aetud lõbustusparki ja visata seal šampusepudelite ümber rõngaid, mis osutub seevastu täiesti võimatuks ülesandeks!

Kolm korda aastas toimub neil siin siuke üritus, mida võib võrrelda meie Tivoli-tuuriga, aga siin nimetatakse seda Kirmes'eks (võrdle setu kirmasega!) ehk Münster Send'iks ja kohe on asjal traditsiooni ja väärikuse maik man. Lossi ees on meil siin siuke kena suur platsike, kus juba kolmapäeval aeti ilged atraktsioonid püsti ja los gehts. Käisin sealt tegelikult ka eile päeval läbi, aga täna õhtuvalguses oli asi ikka hoopis teine. Selline klassikaline raharöövimise koht - värvilised plinkivad tuled, keerlevad karussellid, kitšimaigulised maalingud, peibutavad suhkrumandlid ja praevorstid, õnnemängud ja okserattad. Palju rahvast oli ka, mis pühapäeva õhtu kohta on tegelikult imekspandav, sest pühapäevad peaks ju Saksamaal olema uniseks teleka ees lösutamiseks. Aga siiski oli päris huvitav seda pillerkaari jälgida, sest kodumaised lõbustusparke olen ma oma kümme aastat juba boikoteerinud. Atraktsioone oli isegi vähevõitu, enamus platsist on täidetud kõiksugu söögiputkadega, loosirataste ja müügilettidega, kusjuures, kummaliselt palju müüakse siin sokke! No mai tea kui palju nad sellega seal teenida suudavad. Ei näinud seal just suurt tunglemist. Teine umbes sama jabur kaup oli harjad. Eriti patriootlikult mõjus saksa lipuvärvides tolmuhari...

Mul ei olnud isegi plaanis mitte ühegi karusselli peale ronida ega mitte ühtki laadarooga proovida, aga kuidagi vaikselt kerides suutsin vastikult suurest hulgast rahast lahti saada. Vaateratas ja Ameerika mäed olid täiesti mõttetud ja ohutud, nii et isegi mina julgesin peale ronida. Ja no kuidas sa ikka suudad ei öelda, kui pakutakse poole meetri pikkust (!) Bratwurst'i Brötchen'iga - või suhrkumandleid või šokolaadiõuna! Ma ütleks, ilma nendeta ei ole ju lõbustusparki kui sellist olemaski! Kuigi õun šokolaadis oli ilgelt vastik - Jannol vedas puuviljapulgaga veidi rohkem - pärast Peter alles avaldas, et me olime putka juures üle vaadanud sildist, mis teatas: Kakaohaltige Fettglasure. Öäk! Selle pärast see õun nii odav oligi... Ent - ja seda ma vist ütlen rohkem oma südametunnistuse rahustamiseks - nüüd ma saan vähemalt kinnitada, et ma olen Münster Send'ist osa võtnud ja seda omal nahal kogenud, mitte niisama juures kiibitsenud. Kuigi ma ei taipa päriselt, mis selles rändavas lõbustuspargis münsterlaste jaoks ikkagi nii erilist on...

Tervemõistuslik

Mind väga vihastab see, et Lidl'is ei ole võimalik kasutada väikseid ostukorve. On võimalik võtta ainult suur ostukäru, Pfand 1 Euro. Aga kui mul ei ole seda üheeurost münti käepärast? Pech gehabt, tuleb siis näpuotsas kõik kaasa tassida (eile hävitasin selle tõttu ühe jogurtitopsi, sest see lihtsalt kukkus mu süles oleva virna otsast kogemata maha). Teine asi, mis vihastab, on see, et kassa juures ei ole võimalik rahulikult asju pakkida - pead otse lindilt kohe kõik kärru laduma. Aga kui sa oled siiski otsustanud seda kuramuse käru mitte võtta, siis vaatab kõik see viisteist inimest kassajärjekorras närviliselt, kuidas sa oma kodinaid kuhugi käekotti surada üritad (mul ununeb tavaliselt poekott maha ja plastikkotte ma põhimõtteliselt ei taha juurde osta). Nojah. 1- ja 2-eurosed peavad igaks elujuhtumiks taskus valmis olema. Nii ka teatrisse minnes, näiteks, sest seal garderoobi ei eksisteeri, on ainult kapikesed, kuhu tuleb münt sisse surada, et seda lukustada (ja see kapp, erinevalt teistest, sõi mu euro ära, mõelge, terve euro!). Ja jumal parata, ära ei tohi neid münte kulutada ka siis, kui nälg on, sest muidu ei saa näiteks ka sellisesse eluliselt tähtsasse institutsiooni nagu raamatukogu! See rikub täiega ära romantilise pildi nälgivast üliõpilasest, kes sessistressis raamatukogust varju otsib! Raamatukogus on jällegi kapikesed, kuhu tuleb kogu oma maine vara sisse panna, sest hoia sa jumal, et sa lähed näiteks kotiga üles, kus on väärtuslikud raamatud, mida sa kindlasti nii ju varastama hakkad! (tegelt see on vist probleem küll, sest ma just lugesin ajalehest, et mingi professor oli oma ülikooli raamatukogu haruldusi aegamisi rahaks teinud) Ja kui sul ei ole seda kahte Eurot kapi tarvis, siis noh, pole midagi teha, üles ei saa. Muidugi, minu meelest on täitsa mõistuse vastane, et sa pead kogu oma õppimiseks vajaliku vara kotist välja tirima ja süles üles viima (kaustikud, materjalid, arvuti, veepudeli jne). Ent täna avastasin, kuidas nad selle probleemi lahendanud on - tadaaa: üliõpilastele on asjade transportimiseks mõeldud ostukorvid!

Das ewige Jetzt

2007. aasta on Saksamaal kuulutatud vaimuteaduste aastaks. Geist begeistert. Sel puhul toimub meil siin Landesmuseum'is mineviku igavese taastulemise teemaline seminaride sari.

Käisin ka täna esimesel kohtumisel kohal. Teemaks olid tobelo'de tervendamisrituaalid ja esinejaks mingi kohalik professor, siuke kiilakas vanamees, kes oli 1980ndatel Indoneesias välitöid teinud. Oh. Ma ütleks, et teema on huvitav, aga esinemine oli niivõrd igav, et ma pidin peaaegu magama jääma. Ja ma ei olnud ainuke. Kummaline, aga ma ei oleks harjunud, et midagi etnoloogia vallast võib õnnetuseks nii igav olla - Tartus on kõik ju nii noored ja vihased (mitte et ma väga teaks, kahjuks), et tekibki tunne, et ega mujalgi saa teisiti olla. Aga jah, kui nemad 80ndatel Vaiksel ookeanil tiirutasid, siis meil tegeldi millegi muuga. Peale ettekannet oli väike show - kamp mustanahalisi Utrechtist etendas mingi tervendamisrituaali. Trummid ja eksootilistes hilpudes mõõkadega mehed hüppamas-laulmas. Kõlab põnevalt? Aga noh, tegelikult ei olnud just liiga põnev. Mulle ei jätnud erilist muljet. Liiga kunstlik, liiga kontekstist välja rebitud - grupp isegi ei tutvustanud, mis kandi rituaaliga siis ikkagi tegemist oli - Aafrika või Indoneesia?! Igal juhul eelneva ettekandega ei olnud sel olulist seost. Samas ilus oli kuulata-vaadata. Loodetavasti järgmisel esmaspäeval, kui esinejaks on siinse Etnoloogia Instituudi juhataja, on veidi kaasahaaravam ja mitte nii populaarteaduslik.

www.dasewigejetzt.de

Külaskäik võõrsile

Saabusin just Hollandist. Kummaline, aga see oli esimene kord, kui ma läksin teise riiki praktiliselt kaks kätt taskus. No hambahari ja üks särk olid kaasas, pass-telefon-raha ka muidugi, aber sonst nichts anderes. Piirid on kadunud, nädalalõpuks Nijmegenisse minna on sama, mis nädalavahetuseks Tartust Tallinnasse sõita, ainult rongidega tuleb veidi ettevaatlikum olla, et mitte oma ümberistumisi maha magada ja mitte valesse vagunisse istuda. Viimane on just Hollandis oluline, sest seal nad nimelt haagivad aeg-ajalt vaguneid jaamades ümber, nii et rongi esimene ots sõidab näiteks Enschedesse, aga tagumine ots Utrechti. Reisijaid hoiatatakse muidugi ainult hollandi keeles ja ega hollandlased on ju sellega niikuinii harjunud, et ei tee teist nägugi. Oi neid ronge ja seda kiiret libisemist läbi hobusekoplite ja tuulegeneraatorite maastiku. Süsteemid toimivad aga nagu õlitatult ja Münsterist Nijmegenisse jõuab joonelt kolme tunniga, kuigi tuleb kaks-kolm korda ümber istuda. Kui rong Nijmegenisse jõudes suurejooneliselt üle laia Waali jõe (Rheini suue) sõitis, läks tuju kohe heaks, sest saabusin linna, mida ma juba tundsin. Ja milline rõõm oli üle pika aja jälle Katrinit näha - nagu oleks koju jõudnud.

Uitasime linnas, vahtisime laupäevast turgu ja sõime (peaaegu) sooje stroopwafel'eid ja värsket heeringat, falafelit ja kuuma kohvi. Käisime Nijmegeni St Steven'i kirikus, kus mängis orel ja kassas istus kössis väike vanamees, kes tuletas mulle meelde, et isegi Lääne-Euroopa heaoluühiskonna süvakihtidest kerkib siiski aeg-ajalt pinnale lihtsat nukrat inimlikkust.

Nijmegen on muidu väga vana linn, uhke oma rooma arheoloogia üle, aga paraku pommitati see 1945 liitlasvägede apsaka tõttu maatasa, nii et praegu on kunagisest ilust järe ainult vaekoda ja sellega piirnevad 17.sajandist pärinevad fassaadid, sealjuures üks mu lemmikkohti Cafe in de blaauwe Hand. Viimases istusime ja maiustasime šokolaadi ja kuumade jookidega. Mulle õudsal meeldib see koht, sest see on üks tõeliselt väärikas ja vanamoodne kõrts, ja pean tunnistama, et ka üks väheseid huvipakkuvaid kohti Nijmegenis.

Õhtul kostitas Katrin mind kanasüdame-salatiga (nämm!) ja pärastpoole läksime välja. Tänavaid pidi uidates ja kohta otsides sattusime mingi veidra Venezuela päritolu mustanahalise jalgpalluri peale, kes oma mänedžeri turvava pilgu all juhuseid otsis. Väga kummaline seltskond. Kuidagi sattusime me nendega siiski mingisse keldriklubisse õlut jooma. Tüüp rääkis sellest, kuidas ta ei julge ilma oma sõbrata kusagil liikuda, sest saab muidu peksa, valgenahaline mänedžer rääkis aga, kuidas ta vaeseid Lõuna-Ameerika ja Aafrika jalgpallureid Euroopa klubidesse aitab. Jalgpalluril paistis hästi minevat, teda tahtvat osta nii Manchester kui Chelsea - no mine tea, võib-olla järgmisel aastal avastangi ta kusagil Inglise liiga mängul. Nalja tegi see, et mänedžer jutustas vaestest jalgpalluritest ja mainis: noh, ma toon nad siia, et nende elujärge parandada, see on ju nagu see, nagu teie tulete Eestist Hollandisse paremat elu otsima! Selle peale me Katriniga muidugi turtsatasime irooniliselt. Aga nali on see ainult esmapilgul, sest ega sellised mehed arvavadki, et Ida-Euroopa tüdrukud on meeleheitel ja raha peale väljas. Et mitte liigsesse kultuurierinevustest tulenevasse jamasse sattuda, ütlesime, et lähem daamide ruumidesse, kuigi tegelikult tegime vehkat. Oleks ehk ka viisakalt võinud hüvasti jätta, aga see olnuks aeganõudvam ja keerulisem ja tõenäoliselt ka tulemusetu.

Pühapäev koitis halli ja uduvihmasena. Pärast pikka hommikusööki (nii hea kui su sõbrad on gurmaanid!) läksime välja jalutama. Vahepeal jõudis vanemate juurest tagasi ka Martien. Uitasime jõe ääres, vaatasime Nijmegeni "metsikut loodust" - tühermaad jõe kaldal, kuhu on lahti lastud mõned lehmad, lambad ja hobused. Ühel pool kabjajälgedest kirju porine ja hobusesitane võsa, teisel pool kontrastina Waali jõel seilavad tankerid udust esilekerkivate sildade ja industriaalhoonetega. Seda ma nimetaks tõepoolest looduspargiks.
Rongi peale jõudes hakkas juba pimenema. Üritasin südamepööritusega võideldes (ülikiiretel rongidel on ka omad vead, eriti kui oled kui oled eelmisest õhtust kuidagi väsinud, khm) lugeda Erich Kästneri "Fabian. Die Geschichte eines Moralisten". See sobis kuidagi hästi kokku Hollandi katkematust linnatulede- ja eluvoolust läbi libisemisega.

Annette von Droste-Hülshoff im Alter von 41 Jahren, Gemälde von Johannes Sprick von 1838

Kel kodus veel alles mõni vana Saksa 20 DM, siis vaadaku järgi, kelle ta sealt pealt leiab.

Ohohoo, leidsin endale paraja paleograafiaharjutuse! TÜ raamatukogu käsikirjade seas nimelt leidub üks Anette von Droste-Hülshoff''i kiri kellelegi tundmatule, mis on digiteeritud kujul ka netis kättesaadav. Muidugi, see on ainult boonus, et digikoopiat saab kergesti arvutiekraanil suuremaks kruttida, sest poetess kirjutas tõelises kirbukirjas. Haus Rüschhausi seinal sain näha ka käekirja originaale - tõepoolest imepeen! Sealjuures ei ole tegu mitte äärmise kokkuhoiupoliitikaga (mis torkas kohe esimesena pähe, ehkki aadlidaamile ei pidanuks 19.sajandi alguses paber ilmselt enam niivõrd kättesaamatu olema), vaid äärmise lühinägelikkusega, mis sundis vaest Anettet kirjutama nina vastu lina.

Stadtbühne Münster

Eelmisel nädalal levis kuuldus, et Ersti'd saavad tasuta tearisse minna. Erasmuslased siis ka, rõõmsalt, Linnateatri kassas endale pileteid nõutamas. Mõnedel läks korda, mõnedel mitte, sest mõned kassatädid ei taht uskuda, et me oleme esimest semestrit Münsteris. Mina sain pileti viiendasse ritta - ja valikuks oli Verdi "Aida". Ütleksin, et tänane teatriskäik oli nädalale ilus punkt.

Teatrisaal oli suur, ja rahvast oli palju, kuigi mind alguses ehmatas see, et toolid nägid samasugused välja nagu Tallinna trammides! Sisekujundus pärines vist kusagilt üheksakümnendate algusest, igal juhul olid need emaileeritud valged seljatoed kummastavad. Ei mingit toretsevat hiilgust, lühtreid ega voogavat eesriiet - samas polnud tegu ka sadamateatriliku blackboxiga. Lihtsalt - minule jäi natuke selgusetuks. Publikus oli palju tudengeid, aga ka muud linnarahvast, ja kogu saal oli tõesti täis, kolmanda rõduni välja. Mulle meenus see, kuidas ma kevadel Tartus Traviatat vaatamas käisin, 30-kroonine pilet näpus, ja kuidas kauni esituse juures olid siiski hõredalt täidetud vaid kümme esimest rida. Siis mõtlesin ma, et kuidagi piinlik on ooperi eest maksta nii vähe - 2 eurot - mis tulu sellest teatrile siis ka on! Ent täna silmanurgast piletikontrollis piiludes nägin, et ka siin on võimalik endale 2-5 eurone pilet lunastada. Ja mina ju ei maksnud hoopiski! Aga noh, selle rahvamassi keskel oli kuidagi hoopis vähem piinlik.

Tuleb tunnistada, et ma ei ole erilie ooperisõber ja Aida't ei ole ma ka kunagi laval näinud. Ainult üleeelmisel laulupeol sai laulda Triumfikoori osa, nii et keset etendust valdas mind seletamatu kihk kaasa ümiseda. Võib mõelda, et mis see Münsteri Stadtbühne siis ära ei ole, aga etendus oli siiski väga hea. Lauljad olid tasemel ja dekoratsioonid nutikad: lavastus oli üles ehitatud Aida kui ooperi sünniloole - algusstseenides võis näha Verdit laval ringi uitamas ja mõtteid kogumas, edasi algasid proovid ja ehitati lava - iga stseeniga muutus lava(stus) aina täielikumaks, kuni viimased vaatused kehastasid lõpuks suurejoonelist esietendust Kairos. Mulle meeldis. Ja rahvale ka - kestvad ovatsioonid. Teiselt rõdult langes alla lillekimp, mis jõudis primadonnani alles peale väikest lendu orkestriauku. Aplaus muudkui kestis. Münsterlased näikse oma teatrit armastavat.

Pärast pizzat süües arutasime, et kindlasti peaks veel teatrisse minema. Ülejärgmisel teisipäeval (tudengitele soodushind!) on aga kavas Richard III, mis pani meid veidi mõtlema... juba inglise keeleski on sellest raske aru saada...!

Sisutiheda päeva õhtu käis natuke alla. Erasmuse Stammtisch on täna, nagu igal neljapäeval, aga ei jaksa. Koristasin hoopis tuba. Homme-ülehomme on niikuinii tegevust... teatris ja Hollandis! Lähen Katrinile külla. Hirmus kihk on ju kuhugi minna, kõik linnad ja maad tunduvad nii lähedal, kui kaardi pealt vaadata... Kasutasin õhtut ka selle jaoks, et täiendada oma teadmisi Münsterist, Saksamaast, Westfälische Wilhlems Universität'ist, Melchior Hofmannist jms.

Ja no ma tõesti ei saa üle ega ümber sellest, et Melchior Hofmann'i kohta ei leidu utlib-is üldse kirjandust! Kuidas nii? Tegelt mul ei olnud siiatulekuni aimugi, et see lugu nii põnev võiks olla. Ühesõnaga, Hofmann mitte ainult ei põhjustanud oma jutlustega Tartus ja Tallinnas (ja mujalgi) pildirüüsteid, vaid tema õpetusest ristimise kohta saab suures osas alguse Münsteri ristijateriigi jant, mis, Westfaali rahu sõlmise kõrval, on Münsteri tähelend ajaloo püünel.

Asjad, mida te ei teadnud Münsterist:

-siin on suuruselt kolmas ülikool Saksamaal
-60ndatel oli praegune paavst Benedictus XVI siin dogmaatika professor ja 20ndatel oli Karl Barth süstemaatilise teoloogia professor (teoloogia on neil siin kõva)
-Hitler ja Rosenberg olid linna aukodanikud kuni 1945.aastani (ma pole kindel, kas see seab Münsteri kõigi teiste Saksa linnadega võrreldes kuidagi erilisse positsiooni)

Niipalju siis populaarsetest faktidest.

Kuulge, mulle hakkas Münster täna meeldima. Selline eht ehe põnevus tuli jälle peale, nagu Tartus ka semestrialguses juhtub. Käisin täna ühes seminaris ja ühes loengus - Einsetzungsrituale in der Frühen Neuzeit oli esimene ja teine oli Europa in der Zeitalter des 30-jährigen Krieges. Seminar oli puupüsti täis, aga oli ka huvitav - võimurituaalid jms. Loeng muidugist oli veidi igavam, sest sai ainult kuulata (vastust küsimusele Was ist Europa?), aga samas ei olnud nii pingutav ka. Iseasi muidugi, kas ma seminarides üldse kunagi sõna võtma hakkan. Ma ei usalda end keeleliselt veel nii palju. Vokabulaarist jääb puudu. Ent sõrmeotsas hakkasid kihelema - uhh, toll, õppimine, lugemine, arutlemine! Kui sinna lisada veel vahepealne kohvipaus mu vastse tuttava Jens'iga, siis saab kokku ühe sisutiheda päeva. Ilm läks ka ilusaks. Jens on eks-erasmuslane, kes õpib siin Münsteris poole jalaga ajalugu! Echt super! Ja nagu meilgi, valitseb siingi teatav lõhe uue õppekava ja vana õppekava vahel. J. on niisiis vana õppekava esindaja, kes on kuulanud erinevaid aineid erinevatest teaduskondadest, kombineerinud poliitikat ajaloo ja filmiteooriaga, kirjutab kohalikele ajalehtedele artiklikesi ja üritab samal ajal tegelda mingi filmi ja raamatu avaldamisega, olles selle kõige juures nii meeldivalt ebasakslaslik. Pähe tulevad paralleelid Tartuga...Ahh!

Endlich

on mul internet ka kodus olemas ja saan kuulda uudiseid meilt ja mujalt. Kuigi tegelikult ei ole mul aimugi, kuidas elu sealpool linnades veereb. Ema ja isa helistasid just mobiili peale, aga kuna see on kallis ja rääkida saab nii vähe, siis nagu ei jõudnudki suurt millestki rääkida kahjuks. Vaikus eetris. Aga ma luban, et muretsen endale juba õige varsti skype'i jaoks vajaliku riistvara.

Kool algas ka täna peale ja selle üle mul on ainult hea meel. Soe oktoober on läbi - vihma kallab, nii et mida siin muud ikka teha, kui toas istuda ja lugeda. Kahjuks olen siin nii pikaldase taibuga olnud, et ilmselt kõike põnevat ei jõua kaasa teha. Tänahommikused loengud näiteks magasin sõna otseses mõttes maha, sest olin eilsest Erasmus-Partyst nii väsinud. Aga loengud ei ole siin ju põhiteema, ikka seminarid. Paraku võib aga juhtuda, et just see seminar, mida ma siin kõige rohkem võtta tahaks, võib minu jaoks jääda kättesaamatuks - sest ma ei ole etnoloogia õppetooli kaudu siin ja ei saa siin võtta etnoloogia seminare. Jääb üle vaid õppejõudu moosida ja kogu oma pagas käiku panna (et no nõiad on ju minu teema ja ma peaks lõputööd kirjutama ja ma olen juba magistriastmes ja üldsegi, minu ülikoolis ei oska mind keegi selles suhtes aidata). Ootan ja loodan.

Laupäeval linnas

Kuna laupäev on laupäev, siis ei saa kodus istuda. Päeval oli mingi Erasmuse-üritus, mis oli mõnevõrra naljakas ja mõnevõrra igav, lõpetasime selle Aasee ääres päikeseloojangut vahtides. Muideks, Münsteris on üks maailmakuulus suleline - must luik Petra. Kui te juhuslikult olete Delfist või kust iganes lugenud lugu sellest, kuidas üks luik õnnetult luigekujulisse paati ära armus, siis tadaa! - see ongi Petra Münsterist. Ta on väga inimsõbralik, igal juhul ma nägin esimest korda, kuidas järjest tüübid käisid ja luigega kaelustasid (!). Elab teine Aasee ääres ja kuuldavasti on ainuke luik, kes siin talvitub - ja viimane talv, kui oli liiga külm, viidi ta koos oma paadiga loomaaeda, sest ilma selle paadita ta vist tõesti sureks. Nüüd saan aru küll, miks luik on tihtipeale armastuse sümbol.

Peale väikest eelsoojendust Roberti juures suundusime linna. Rändasime läbi mõned Kuhvierteli Kneiped, Ziege's õlut ei proovinud, aga tean nüüd, et see on väike, rahulik ja tõepoolest kitsas koht (mitte suurem kui suvaline koridor), seinu kaunistamas imeväiksed suveniirpudelid. Öise döneri söömine on stressirohke, aga maitsev. Vaatasime üle ka poola tantsupepude kiidetud Schwarze Schaf'i, ja peab tunnistama, et see on mõnevõrra põnevam ja talutavam kui Eesti klubid, aga muidu klubi nagu klubi ikka ja seega me seal eriti kaua ei peatunud.

Öine Prinzipalmarkt on nagu tantsusaal, ja Lambertikirche tornis on kolm virvatulukest ehk Irrlichti, mis on nagu kolme õnnetu ketseri eksitussejuhtivat vaimu. Huvitav, kas kõva tuulega võib kuulda ka raudpuuride kääksumist? Ja kas nende tulukeste eesmärk ongi tekitada õõvastusjudinaid, sest on ju teada, et kolme Wiedertäuferi surnukehi pole mitte kunagi sealt tornist alla toodu? Siinkohal kasutan võimalust tervitada Ursit!

Peter muideks juhtis tähelepanu, et jidišis on sõna virvar , mis tähendab eksitust tekitama (irren), kas virvatuluke tuleb ka sellest sõnast? Kui palju eesti keelel on jidišiga kokkupuuteid olnud, ei tea kahjuks.

Linnast tagasisaamine on muidugi omaette eepos. Gievenbeck asub nii pagana kaugel ja bussid käivad küll öö läbi, aga ainult iga tunni ja kümne minuti tagant. Wir hatten Pech ja nii pidime jala tagasi kõmpima. Aga ööd ei ole veel õnneks liiga külmad ja seltsis on segasem. Peter näitas mulle kätte ka lõpuks "salatee" meie ühika ja Hortsmarer Landwegi ühikate vahel - pimeduses terendasid mingid kujud, ja kui ma küsisin, mis need on, vastas Peter: lehm või hobune. Nii et jahh, kohe linnamajade taga algab siin põllumajandus.

Teisipäevane Pub-crawl

Jäime kogunemisele veidike hiljaks, seega suundusime kohe Peacock'i. Kuna erasmuslasi on palju ja Trinkfreunde nende hulgas jätkub, siis aeti suur seltskond mitmeks väikseks gruppiks, mis muidugi on ülimalt loogiline, sest katsu sa mahutada 60 inimest ühe laua taha. Peacock'is tehti meile selgeks, et meie grupp peab läbi käima neli kõrtsi, lahendama ülesanded, vahetama toore muna ja ühe õuna millegi suvalise ja ilusa vastu ja jõudma lõpuks Treffpunkti.
Peacock'il ma ei saa pikemalt peatuda, sest see oli üks suht suvaline pubi. Selliseid on meil küll. Kuid edasi läks palju huvitavamaks. Jüdefelder Strasselt (üks põhiline kõrtsitänav) suundusime Kreuzstrassele (teine põhiline kõrtsitänav), kus pidime esmalt üles otsima Cavete - esimese ja vanima tudengikõrtsi Münsteris (erste akademische Bieranstalt). Selleks, et aru saada, mis meid ees ootas, peaks võib olla enne tähelepanu juhtima sellele tänavale üleüldiselt. Tegemist on Kuhviertel'iga, mis sõjas vist suhtuliselt püsti jäi, ehk siis alles on originaalsed fassaadid, mahud jne. Kitsas tänav kodanikumajadega, kitsad aknad paljude väikeste ruutudega, lillekastid. Ehthubane Lääne-Euroopa tänavake! Ja Cavete ning sellest ümbes kümne sammu kaugusel asuv "zweite akademische Bieranstalt" Das Blaue Haus! Ahtakese välisukse taga avaneb soppideks ja nurgatagusteks jaotunud mitmetasandiline ruum, kus kitsad trepid viivad üha üles ja üles, iga samba või seina tagant võib avastada hubase ja privaatse lauakese, lagi on nii madalal, et seda võib isegi istudes puudutada ja seinte tume puittahveldis on läbi imbunud aastakümnete peomeeleolust või hoopis pikkadest keerukatest diskussioonidest, kes teab.
Hämaruses kerkivad siin-seal esile inimeste mõtlikud kujud, pilgud uitamas seintel rippuvatele vanadel fotodel, kelladel, plakatitel. Kuigi on teisipäev, on rahvast kõrtsides rohkesti, sest semester ei ole veel peale hakanud ja linna on kogunenud stardivalmis tudengkond, kes ootab õhevil kooli algust. Lauad asuvad tihedalt üksteise kõrval ja liikuda on üsna raske. Nendes madalates, hämaratates, rahvarohketes ja suitsustes ruumides hakkan ma õigupoolest
aimama alles sõna K n e i p e olemust. Zavood on nende urkakeste kõrval lausa avar tantsusaal (ja urkaks ei nimeta ma neid üldse halvustavalt)! Ja Zavoodi õhk on praegu ka ilmselt hulka selgem, sest Saksamaal nimelt tohib ikka veel siseruumides suitsu teha. Peale nelja kõrtsi ja kohustulikke majajooke jõudsime me lõpuks Limone'i - erasmuslaste Stammtischi toimumispaika - kuid Limone mõjus viimatinähtu valguses lausa labaselt modernsena. Muidugi - seal on hulga rohkem ruumi, et seda kirjut seltskonda mahutada, sest oma tuuridelt olid kohale
jõudnud kõik grupid oma kirevas mitmekesisuses. Esimese asjana esitles Janno mulle ootamatut leidu - Maimut. Tütarlast, kes jutustas sulaselges eesti keeles, et tema ema on eestlanna, kuigi ta ise on sündinud Hamburgis. Ma ei ole veel senini kohanud ühtki kahekümneaastat Maimut (Maimu Berg hüppas kohe pähe) ja tüdruk möönis ise ka, et eestlased kipuvad tema vanamoodsa nime peale muigama. Paraku ma ei saanud temaga kauem vestelda ja
tema päritolu saladusi tundma õppida, sest hoogne pidu imes mind endasse. Aga näe, ei saa üle ega ümber neist eestlastest, kes ootavad igas sadamas...

Ja kes ütles, et Saksamaal on õlu odav?

P.S. Kindlasti tuleb järgi proovida ka, kuidas maitseb õlu Münsteri väikseimas kõrtsis - Ziege's ehk Kitse kõrtsis.

Haus Rüschhaus

Saksa keele kursusust külastavad meil üldiselt juura ja majanduse tudengid, kellele ei meeldi liiga palju muuseume mööda uidata. Linnamuuseumi
külastus oli vist juba paljudele liiast, nii et vähemalt meie grupis ei oldud just eriti entusiastlikud, kui tehti ettepanek, et me võiksime
külastada Haus Rüschhausi - siinse kuulsa barokkarhitekti Schlaun'i maaresidentsi, mis asub mõned kilomeetrid Münsterist väljaspool. Mina olin
muidugi kohe, käsi püsti, rõõmsalt poolt, sest ma ei tea, kui palju ma suudaks omal käel siinse ümbruskonna vaatamisväärsusi läbi käia. Õnneks
sai külaskäik sellesse väiksesse ilusasse kohta siiski teoks. Õhtupoolik oli ilus ja loodus on siin veel küllalt varasügisene - umbes samalaadne
nagu Eestis oli veel vähemalt kaks nädalat tagasi - kuigi mõlemad saksa õpetajad kinnitasid veendunult, et "looduse poolest ei ole seal küll enam
midagi vaadata".

Rüschhaus on kohalikele tähtis veel ka selle pärast, et siin on sündinud ja elanud nende armastatud poeet Anette von Droste-Hülshoff, kellest mina (veel) kahjuks midagi ei tea. Aga Ringkäiku juhtis kohalik muuseumitöötaja, veidi hapra olekuga naisterahvas, kellest oli kohe näha, et see paik ja paigaga seotud ajalugu on talle väga südame külge kasvanud. Kuidagi hingelähedane oli sellist inimest kohata, oleks heal meelel veel palju rohkem kuulanud, mis tal öelda oli, aga aeg sundis takka ja ega ma ju ei tea ka siinsest ajaloost veel kuigi palju, et teaks põnevaid küsimusi esitada.

Rüschhaus ise oli täiesti vapustav. Tegemist on äärmiselt väikse, kuid kauni kohaga, mida meie mõttes võiks nimetada mõisaks. Pooleldi talu, pooleldi
härrastemaja, Fachwerk ja baroksed vormid käsikäes (loomulikult punatest tellistest nagu absoluutselt kõik elamud siinkandis!). Uhke mõisaköök, kitsad
eluruumid, vanad tapeedid, tumedad laudpõrandad ja väikeste ruudukestega aknad, millest paistab maja ümber vohav maaliline mets. Interjöör paistis olevat
originaalne, pärit 18.sajandi keskelt, ainult poetessi ruumid olid hilisemast ajast. Kõige põnevam oli jälgida väikese ruumimahu juures äärmiselt kavalalt asetatud treppe, siseaknad ja muid vigureid - näiteks Saksamaa ainukest klappaltarit, mille Schlaun on elutoa seina sisse projekteeris.
Ahh, see maja oli ajastu hõngust tiine! Tundsin endas jälle tõusmas
mingit vaimustust vana Euroopa vastu, kui jalutasin õhtupäikeses härrastemaja taguses aias peenelt pügatud hekkide, ajaskulptuuride ja muruplatside vahel. Teised Schlauni tööd on muidugi ka kenad, aga näiteks lossist (WWU Logol kenasti näha) ei ole suurt muud alles kui fassaad. Mnjaa, sinna tahaks veel kunagi kevade poole tagasi minna, eriti kuna Rüschhaus on Gievenbeckist vaid väikse jalutuskäigu kaugusel.

Tükike sooja Oktoobrit

Kuulsin, et teil seal sadas juba lörtsi. Palju õnne! Meil on ikka veel ilus soe oktoober rohelise muru, viimaste lõhnavate roosidega Etnoloogia Instituudi juurde jääval Studstrassel, purpurpunaste viinapuuväätidega ühika seinal ja aeglaselt langevate lehtedega Promenaadil. Ilmad on ilusad veel teisipäevani, siis pidi sadama hakkama. Muretsesin endale juba vihmavarju valmis, et sadu ootamatult ei tabaks.

Hauptbahnhof

Raudteejaama kohvikus. Jälle. Sest siin on internet ja kallis õlu.
Täna päeval käisin kusagil kaugustes otsimas internetifirmat, mis meie ühikas teenust pakub. Ei leidnud. Jalad väsisid ära, ja ratast ei olnud. Siis tuli meelde see, kuidas Erasmuse infotunnil kevadel Tartus seletati, et: teil tuleb kultuurišokk!! Sest kõik on teistmoodi kui kodus. Noo, mul see täna käis peast läbi korra. Miks ei või asju kuidagi lihtsamaks teha? Miks ma pean kuhugi pärapõrgusse ronima, et internetiühenduse avaldust üle anda? Miks ei võiks ma lihtsalt kellelegi öelda, et palun, ma tahan! Sest ma ju tahan!

Pangakonto tegemisega sain hakkama. Kuigi see oli ka üsna totralt aeganõudev. Geelpea naeratas ja seletas, võttis allkirju ja siis teatas, et ma peaksin kindlasti eine sehr wichtige Versicherung machen, juhuks kui ma jemanden Laptop zerstöre. Noo? Aga ma ei tahtnud seda versicherungi talt siiski osta. Lahkusime naeratades, peale seda kui ta oli öelnud, et mu pangakaart koos PIN koodi ja internetipanga koodilehega saabub mulle posti teel. Turvalisuse tipp!

Pärast Zuzanne, tšehhi meditsiinitudeng seletas, et see on kasulik kindlustus neile, kes töötavad kallite masinatega ja ei taha neid kinni maksta, kui midagi peaks kogemata juhtuma. Mul siin õnneks seda riski ei ole.

Homme on Pub-crawl. Jüdefelder stasse jms. 19 Kirchen und 900 Kneipen. Toll!

Elamisväärseim linn maailmas

Väidetavalt on Münster mõned aastad tagasi saanud just sellise tiitli. Uhke, kas pole?

Niisiis - olen nüüd õnnelikult maandunud Münsteris, Westfaalis Saksamaal. See on linn, mis on Tartust kolm korda suurem, üliõpilasi on siin ilmselt umbes kaks korda rohkem kui Tartus ja jalgrattaid on siin üle poole miljoni. Mul ei ole kahjuks veel kaherattalist sõpra ja interneti puudumise kõrval tundub see olevat hetkel kõige suurem miinus. Ilmad on hetkel küll ilusad, nii et ma isegi väga tahaksin mööda kuldrohelist promenaadi kärutada ja linnale tiiru peale teha.

Internetiga on jahh kehvad lood. Ma pean maksma 80 eurot ainuüksi selle eest, et üldse saada võimalust netti ühikas kasutada - ja sellele liitub muidugi ka kuutasu. Eks näeb - mul on teatav kiusatus üldse ilma netita jääda, aga kahjuks ei ole siin ka linnas väga häid kohti, kus wifi leviks. Hetkel istun Hauptbahnhofi juures kohvikus, kus ei pea maksma mitte neti, vaid kohvi eest (kahjuks keel vääratas, tegelt ma tahtsin teed tellida, aga no mis teha, deutsche sprache pole veel nii arenenud).

Gescherweg 74 asub paraku üsna kaugel kesklinnast, selle pärast on mul ka leeze't tarvis (münsterlaste leiutatud sõna ratta kohta). Ühikas on selline... hm, 35 aastat vana paneelikas. Mul on kööginurk ja vannituba omaette, ei teagi, kas olla selle üle õnnelik või mitte. Mõned elavad hirmuäratava nimega kohas Horstmarer Landweg'il ja poola tibid kurdavad, et nad peavad dušši kaheteistkümne inimesega jagama. Selles mõttes mul on vedanud, aga samas pole ka kohta, kus eriliselt sotsialiseeruda. Ja panni mul ka ei ole, et muna praadida, kuid selle eest soetasin endale imeilusa edelsteel poti, mille kohta ma juba mõtlen, kuidas ma ta Eestisse tagasi transpordin, sest siia ma küll nii ilusat potti jätta ei taha! Ah, aga päike ei paista sisse ja esialgu on mu riiulid nii tühjad, et hale hakkab lausa.

Millega ma siia tulles eriti arvestada ei osanud, oli see, et sakslastele meeldib bürokraatia (tegelt oleks pidanud ehk selle peale varem tulema - logisch ju! - meenuvad kollased paberikesed, mida koolis tuli iga puudutud tunni kohta täita). Igal juhul asjaajamised võtavad kaua aega, sest ametiasutused on lahti 8...12 hommikul! No mis mõttes?? Ja poed pannakse ka liiga vara kinni. Eriti tore oli muidugi see, et kui kõik see erasmuslaste hord oli esmaspäeval teada saanud, kui palju neil tuleb igasuguste asutuste uksi kulutada, et saada endale pangaarve ja üliõpilaspilet ja linna elamisluba, siis teatati ka, et mnjaa, aga kolmapäeval on meil KÕIK suletud, sest see on riigipüha. See tuli igatahes väga ootamatult. Tjah, mul oli teisipäeval nii kiire, et ma ei jõudnud endale isegi poest süüa osta. Õnneks Bahnhofis on hädaabi pood olemas.
See kõik tähendab aga seda, et kõigist vajalikest asjaajamisest on mul nädalaga ära aetud ainult pool. Kui sedagi. Sest selleks, et endale nt pangakontot teha, tuleb kõigepealt leida endale elukoha järgne esindus, seal käia ja endale tärmin paika panna ja alles siis saab tulla ning konto avada.

Inimesi on palju. Münster on tõepoolest internatsionaalne linn. Jaapanlasi on kuidagi silmatorkavalt rohkelt (või noh, asiaate, ma kahjuks ei tee vahet). Erasmuslaste seas on palju hispaanlasi ja poolakaid, eestlasi on peale minu veel kolm, kõik õpivad juurat ja kuigi ma neid kedagi enne ei tundud, avastasin imelikke seoseid: Vitaliga käisin kunagi saksakeele kursusel koos, Janno on samuti lõpetanud Saksa osakonna ja Mare on Tõnu Tannbergi tütar! Küll maa ja ilm on ikka väiksed! Aga ilmselt on asi Eesti kui sellise üldises väiksuses ehk siis iga eestlastega on küllap võimalik avastada kummalisi seoseid.

Oi, mu aku hakkab tühjenema.

P.S. See ei puuduta küll kuidagi Münsterit, aga kui te peaks juhtuma minema Viini, siis ärge kunagi tellige seal Kaffe't (lühikese e-ga), vaid tellige Kaffee (pika eega) ja üleüldse, parem küsige kohe Kaffee Melange'i, muidu kelnerid peavad teid lollakaks. Seda rääkis mulle mu koridorinaaber Peter Austriast, kes on seni erasmuslaste seas ainuke Geisteswissenschaftide esindaja, keda ma kohanud olen. Põhiliseks on siin ikka inimesed, kes õpivad Medizini, Politikwissenschafti, Wirtschafti või Jurat.