Also, viimane päev veebruaris

Kell pole kümmegi veel ja juba on nii palju närvikõdi üle elatud.

Kui hommikul üles ärkasin, oli veel pime ja üldse ei taht sealt soojast voodist välja ronida, et põrandat pesema hakata. Veidi andis muidugi tunda ka, et eile sai Janno äramineku auks veidi õlutit joodud. Aga hakkasin kähku peale, panin oma viimaseid kodinaid kokku, tõstsin mööbli vanasse kohta tagasi, pühkisin ja pesin lõpuks põranda ära. Siis - kontrollides hoolikalt, et võti on ikka taskus - läksin poiste poole kohvi jooma. Kell oli 7.35, Jannol oli jäänud veel 40 minutit bussini ja minul poolteist tundi oma toa üleandmiseni.

Noh, nii see ühikapoliitika siin paraku on. Janno andis eile oma toa üle, aga ei saandki viimast ööd seal magada, vaid pidi Vitali poole kolima. Ja nii on pidanud siin kõik tegema, kelle tagasisõidupilet jääb märtsikuusse. Lepingud on veebruari lõpuni, aga selleks, et oma tuba üle anda, tuleb veel aeg kokku leppida, ja kuna paljud kolivad kuu lõpus välja, pole just kõige kergem saada endale sobivat kellaaega ja kuupäeva.

Jõin Vitali tehtud kohvi, sõin pirni ja vaatasin, kuidas Janno veel kerges närvilisuses asju kohvrisse surus. Ega ei ole kerge kogu elu jälle ära mahutada, eriti kui vahepeal on pagasile juurde tekkinud nt raamatuid ja potte-panne :) Mõni lisakilo on vist paratamatus. Aga vaadates seda veidikest äramineku ärevust, tekkis ka igatsus koju minna. Lõplikult, nii et poleks enam mingit jama. Ent muidugi, siis on tunded hoopis teised, siis on ju kahju, nagu ikka kusagilt lahkudes, nagu ma tänagi pisku kahjutundega oma toast lahkusin , olgugi et semestri alguses tundus ta mulle kõige mõttetuma ja pimedama urkana.

Ilus hommik on, päike paistab. Siis veel tegelikult väga ei paistnud, kui me lõpuks head aega ütlesime. Eestis muidugi kohtub, ja Münsteris ka, millalgi maikuus ilmselt. Eile tuli Robert välja geniaalse ideega lihavõttevaheajaks Eestisse sõita! Nii et kui ta tõesti tuleb, siis see on jälle nagu väike Münster, jälle sama seltskond. Läksin oma tuppa tagasi ja küürisin veel veidike, külmkappi ja aknalaudu jms. Panin viimased asjad kiiruga kokku ja avastasin, et mul oli ikka veel nii palju asju. Suurema osa vedasime eile Vitaliga siia Carolyni juurde, aga nt koristusasjad ja arvuti jäid vanasse tuppa. Seetõttu ööbisin ka eile seal, sest kus on mu arvuti, seal on ka mu kodu. Kummaline, aga nii see on! Oli ka siis nii, kui ma kunagi Raatusest välja kolisin: magasin viimase öö magamiskotiga tühjas toas, aga et me vana arvuti oli veel seal, oli kuidagi kodune ja kindel olla.

Ja siis tuli Hausmeister. Esimese asjana vaatas kohe, et veeplekid kraanikausil ja tegi haput nägu. Selle oleks pidanud ju korda tegema! No mida veel! Ma küürisin nii et vähe pole, aga tavaliste koduste vahenditega lihtsalt ei saa kogu seda katlakivi sealt maha. Ja põrand on ka pesemata! Mismõttes?! Ma just nüüdsama pesin! Oh jah, no see tähendab, et 30 € läheb rõõmsalt mu kautsjonist maha Putzfrau'le maksmise eest. Totaalne lollus arvestades, et kui ma sisse kolisin, oli see kraanikauss täpselt samasugune. Ma oleks võinud siis samahästi kõik koristamata jätta. Rohkem ütlemist tal õnneks ei olnud. Ei hakanud vinguma, et seinad on vanadusest kollaseks läinud ja mööbel kulunud, nagu Janno oma üleandmise aktsioonist jutustas.
Saksa Ordnung ikka jahh.

Ega siuke suurte koledate kiilaste meestega rääkimine mulle üleüldiselt ei istu ka, süda puperdab praegugi veel! Aga jahh, siis vaarusin kuidagi oma rattal siia kohale, harjavarre ja veidi prügi olin sunnitud veel maha jätma, sellele lähen nüüd varsti veel järgi. Loodetavasti pole see Hausmeister veel käega löönud ja mulle veel 30€ teenustasu kahe kotitäie pudelite ärakoristamise eest otsa lisanud. Tegelt, oi, peakski äkki jooksma...!

Nüüd jõudsin oma uude tuppa, mis pole kaugel mu vanast ühikast. Kõik mu asjad on nüüd siin (v.a. see harjavars). Nende toomisega oli eile ka üsna suur jama. Carolyn istus siin ja kirjutas maile ja ootas, millal me Vitaliga kohale jõuame. See läks muidu kenasti, panin asjad tuppa ära ja Carolyn tahtis mulle näidata, kus köök on. Vitali viimasena ukse juures: Kas võti on ikka olemas? Carolyn kõlistab võtmetega: Jaa, on siin! Plaks uks kinni. Carolyn: Scheisse! Need on mu WG võtmed! Oh kui armas! Kõigil ustel kõigis ühikates on snepperlukud. Sisse me niisiis enam ei saanud, ja ka kõik minu asjad olid toas sees, toavõtmed ja telefon ja mantel. See on minu meelest ikka üsna haige variant - snepper. Muudab paranoiliseks võtmete suhtes ja toob palju mõttetut jama. Eriti kui üksi elada, on see vastik. Raatuses oli ka välisuks snepriga, aga seal olid varuvõtmed kuuel inimesel ja keegi ju ikka ukse lahti sai. Aga siin... helistasime siis Notdienst'i, sest kell oli juba pool kuus ja Hausmeisteri tööpäev just lõppenud. Sealt vastati, et jah, poole tunni pärast tuleb mees ja teeb ukse lahti. Ja see maksab 40€!

Kui Carolyn'iga köögis lukkseppa ootasime, jutustas ta mulle oma kurba lugu seoses selle ühikaga. Nagu enamus Erasmuslasi, oli ka tema esitanud taotluse ühika jaoks, ja sõlminud lepingu kaheks semestriks. Carolyn aga ei olnud oma toaga just eriti rahul, sest Hortsmarer Landweg 258 on tõesti väga kaugel ja väga üksik. Üksinda ühes toas konutamine pole ka just teab mis meeldiv. Nii et ta vaatas juba ühe WG endale valmis ja otsustas ümber kolida. Mida ta aga ilmselt esmapilgul oluliseks ei pidanud - või kes olekski võinud sellele nii väga mõelda! - oli see, et välisüliõpilastel on lepingu lõpetamine ennetähtaegselt võimatu. Põhjendatakse seda sellega, et me oleme toa saamisel eelistatud seisundis ja seetõttu pole aus, kui me ära ütleme, sest järjekorrad on pikad. Mida paganat! See ei ole üldse loogiline. Siin on igal pool kümned vabu tube (eriti esimestel korrustel, kus igaüks saab sisse vahtida). Enamuses elavad siin Gievenbeck'is välisüliõpilased, kes oma teadmatuses ei ole osanud kohe alguses paremat otsida. Sakslased saavad ju ka ise kohta valida (vastavalt hinnale ja asukohale), aga meie mitte. Nojah. Aga et Carolyn oli otsustanud juba minema kolida, siis ta oma otsusest ei taganenud. Ühiselamutalitus aga keeldus lepingut lõpetamast ja nähvas veel, et välisüliõpilasele pole mõtet sellist poliitikat seletada, sest ta niikuinii ei saa aru. Hm, ja ma ise arvasin päris alguses, et Carolyn on sakslane, sest ta keel on nii sorav! Ei aidanud ühesõnaga miski. Ja nüüd ta siis vaeseke maksab oma 900 eurot juuli lõpuni, samal ajal kui tuba tühjana seisab.

See, et ma siin saan olla, on muidugi super hea. Hoian teatavas mõttes raha kokku ja mul on ma kindel koht, kus siin märtsi sõitude vahel asju hoida. Teisalt on see siiski illegaalne. Nii see, et Carolyn oma võtmed kellelegi kolmandale on andnud (kuigi selles mõttes on ilmselt halvim asi, mis juhtuda saab, et ta visatakse välja! :)), kui see, et ma ei ela sellel aadressil, kus Münsteri linnavalitus teab mind asuvat. Kummaline küll, aga siinse saka ordnungi juures teeb see olemise kuidagi ebamugavaks. Kui täna hommikul oma asjad sisse kolisin, siis vaatasin muudkui üle õla, et kas äkki Hausmeister kusagil ei liigu. Esimene kord läks õnneks, aga kui tulin teist korda trepist üles, kuulsin samme. Mõtlesin, et peitun igaks juhuks keldritrepi peale ja ootan, millal tulija mööda läheb. Hah, ja seal ma siis hämaras nurgas luurasin, kuni sammud keldrisse tulid ja Hausmeister nurga tagant välja keeras! Kui kahtlane see veel olla saab! Aga ju ma nägin oma kompsudega välja nagu keegi, kes on just pesu pesemast tulnud ja peale rõõmsa üllatunud halloo ma talt muud ei kuulnudki.

Üks jama kaelast, nüüd tuleb veel käia Arndt'iga rääkimas ja siis Pariisi sõitu veidi korraldada.

Vaikus enne tormi

Täna ja homme veel. Ja siis kaob pind jalge alt. Sõna otseses mõttes. Pean neljapäeval oma asjad ära kolima, et saaks reede hommikul toa ja võtme üle anda. Siis olen "illegaal", sest mul ei ole postiaadressi. Carolyn'i juurde saan oma asjad küll ära kolida, aga kuna tegelikult ma ei tohiks seal elada (formaalselt on tal keelatud oma võtit kellelegi kolmandale anda), siis hakkab see ikkagi seest kriipima. Ja siis, peale ümberkolimist, tahan sõita Pariisi. Kuid sellega on ka jama, sest Pierre ei ole mulle ikka veel vastanud, kas ta siis päriselt ka on nõus mind öömajale võtma või ei. Äkki on tal liiga palju tööd või ei taha ta tüdruk nädal otsa mingit võõrast plikat oma toidul pidada. Loomulik ka ju. Aga ma ei tunne Pariisi ja ma ei oska pranstuse keelt, nii et ma ei tunneks ihuüksinda sinna minnes ennast turvaliselt. Kahtlane. Kuid käia ja näha ju ikkagi tahaks. Ja siis jälle tagasi ja viimasel asjatoimetused Münsteris ja siis Eestisse ja siis... ei teagi enam, mis saab ja mis saama hakkab. Saab kuidagi väga selgeks, kui kinni ma olen selles, et mul on kusagil oma pesa, kuhu ma saan alati tulla.

Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel

Head vabariigi aastapäeva kõigile!

Mõttetihe hommikupoolik. Käisin kõigepealt jooksmas ja kui poolhingetuna koju vaarusin, tuli meelde, et on ju 24.veebruar ja vabariigi aastapäev (meil on väljas kena aprilliilm muidu). Vaatasin siis hommikuse kohvi kõrvale etv24 Eesti 90 videoklippe, eilset Aktuaalset Kaamerat ja lugesin kõnesid. Et ikka olla kuidagi koos oma rahva ja riigiga. Siis ajasin msn-is Eneliga juttu, kes oli just käinud vaatamas filmi "Laulev revolutsioon" ja kes soovitas mul lugeda Postimehest artiklid Leida Rammo lapsepõlvest ja tema mõtetest seoses praeguse enesekiitva rahvuslusega.

Tjah. Kutsusin ka mõned inimesed täna siia, et sünnipäeva tähistada. Samas ma ei oska kuidagi siin oma rahvuslikke tundeid väljendada. Ühelt poolt tundub see kuidagi nii internatsionaalses seltskonnas kohatu; eile õhtul just mõtsiklesime teisetega siin, et milline õnnelik juhus see ikkagi on olnud, et me Euroopas sündinud oleme. Kui ma väike olin, siis ma mõtlesin sageli, et oh miks ma ei ole küll näiteks Rootsis või Kanadas või kusagil vabas ja õnnelikus riigis sündinud. Minuvanuste lapsepõlv langes ju just sellesse aega, kui midagi saada ei olnud ja elu oli kuidagi tume ja ebaõiglane. Minusse on see küll jälje jätnud, minu sotsiaalne närv pärineb ilmselt just sellest ajast. Aga nüüd kui ma Luxist IC-ga tagasi sõitsin, tundus see ikkagi kuidagi ebareaalne, et ma olengi tegelikult tavaline eurooplane, kes naudib Euroopa ühist süsteemi, piire, vabadust ja ehk ka jõukust. Ent see on tõsi, mis sest, et tundub nii tohutult ebavõrdne see, kui kuulen, millised palgad on Hollandis või Hispaanias või Norras võrreldes Eestiga. Mingil tasandil oleme me siin erasmuslaste seltskonnas kõik väga võrdsed, võrdsetel alustel siia saabunud, võrdses situatsioonis, võrdselt eurooplased. Mulle meeldib see, aga ma tean, et see ei ole samas reaalne. See on ideaalne. Aga see lõpeb niipea, kui me kõik oma kodudesse laiali sõidame. Selles mõttes ma saan väga hästi aru, miks seda erasmuse-aega taga igatsema jäädakse. Ent minu jaoks ei ole asi mitte teistsuguses ühiskonnas elamises, vaid just selles läheduses, mis tekib nende inimestega. See kõik ei peibuta mind eriti päriselt Saksamaale jääma.

Jahh, ja teisest küljest on minu rahvustunne võib-olla siin ka seeläbi nõrgenenud. Ma ei oska kuidagi Eestist eriliselt esile tõsta ega kiita, sest ma ei taha rääkida nendega ühesuguseid keelt, kes muudkui leiavad aga, et eestlased on parimad maailmas ja kohe jõuame viie rikkama riigi sekka. Minu jaoks ei peitu Eesti selles. Minu jaoks on Eestis rohkem "Kevades" ja Kiisa "Nipernaadis" või mõnes Grünthal-Ridala luulereas. Aga kuidas sellest ühele lääne-eurooplasele rääkidagi? See on ju midagi puhtalt sisemist ja minu jaoks muutub see kuidagi aina isiklikumaks asjaks, millest ei saagi kuidagi võõrastega, aga isegi teiste eestlastega rääkida.

Ehh, aga nüüd jooksin oma mõtetega hoopis kokku. Rahvustunne ongi üks keerukas asi.

Luxembourg

Trier: Porta Nigra, Rooma riigi põhjavärav, mina olen juba tsiviliseeritud poolel

Luxembourgi suurhertsogi residents

No lihtsalt ilus vaade. Siuksed seal jagub

Viandeni loss.



Luxembourgi reis oli küll väga tore. Aitähh veelkord Birgitile, kes mind viitsis ringi vedada mööda seda väikest ja kena riigikest. Põigatud sai veel Trieri ja Metzigi, kuulsast külast Schengenist rääkimata. Siin mõned illustreerivad pildid.
Luxembourgi kesklinn on minu meelest fantastliliste pinnavormidega, natuke ohtlik ka kõigi oma sildade ja kõrgete vaadete ja püstloodis laskumistega :)

Lähivälismaa: Holland!

See nädal olen ma siis päris mitmes riigis käinud: Luxembourgis, Prantsusmaal ja Hollandis. Jee. Meil on siin nädala teine pool möödunud inimeste ärasaatmise tähistamisega. Lieven ja Mare on juba läinud, Jakob läheb homme ja Peter sõitis ka üleeile oma Ghana reisile, kust ta naaseb alles kolme nädala pärast (korraldaks meil ka ülikool ekskursioone Ghanasse!). Kuna Janno sõidab ka järgmisel pühapäeval, siis kasutasime tänast kena laupäevast päeva selleks, et Semesterticketist ikka võimalikult palju välja pigistada: saame nimelt Enschedesse tasuta sõita. Rong oli jumalast täis: ei teagi, kas münsterlased kasutavad seda võimalust rohkem selleks, et hollandlaste juurde turule sõita või selleks, et kohvishopis lõõgastuda. Ilmselt nii seda kui teist. Samas turul sai igal pool vabalt saksa keeles hakkama, nii et ilmselt on see tavaline, et ümbruskonna rahvas mõlemalt poolt piiri sinna laadale voolab. Laat oli tõesti suurem ja kestis kauem kui meil siin Münsteris, olgugi, et Enschede on pea poole väiksem. Aga linn on küll tõeliselt mage, ilmselt samuti sõjas purustatud, nii et tsentrumis ei olegi muud vaadata kui paari kirikut. Kaubatänavad on küll kauba all lookas ja inimesi on palju, aga sellist klassikalist kaunist tänavapilti küll ei olnud. Keskväljakul olid siiski mõned päris kenad kõrtsid, kuhu me siis hetkeks ennast belgia õllesid jooma istutasime. Tellisin Westermalleni Dubble'i, 7%, hea belgia trapist. Kohe oli teine minek! Aga veits uniseks tegi. Pärast otsisime tükk aega toidupoodi, et veel seda head belgia õlut kaasa osta, aga see ülesanne oli ootamatult keerukas. Mida pole, seda pole. Õnneks leidsime viimasel hetkel siiski ühe puhtalt joovastavatele jookidele spetsialiseerunud asutuse, nii et saime oma ostud sooritatud - seisime kassa ääres kolmekesi, igal ühel üks pudel Westermallen Tripple'i, 9%, käes. Janno ütles, et see on parmuõlu, aga nii kalli hinna eest saab see parm seda õlut küll üsna vähe juua...

Minu armas saksa keel

Käisin täna raamatupoes. Tegelt pidin suunduma lastekirjanduse osakonda, aga sinna ma esimesel katsel ei jõudnud, sest triivisin hoopis romaaniriiulite juurde. Ma käin alati igaks juhuks tsekkamas, ega Dürrenmatti riiulile ei ole ilmunud tema draamat "Die Täufer". Aga kuigi dTV on muidu alati tubli igasuguse kirjanduse kättesaadavaks tegemisel, siis neil on ka mingid piirid ja viimase kolme aasta jooksul pole uut trükki välja tulnud ja üldse ma peaks selle võib-olla lihtsalt endale tellima, aga ei viitsi. Aga siis jäi mu pilk ikka Kästneri raamatutel pidama ja võtsin "Fabiani" ligi ja mõtlesin, et pean ta ikka ära ostma. Ja siis millegipärast tuli mul pähe, et Remarque on ju ka sakslane ja kas neil Remarque ka on... no mis küsimus see on - loomulikult on! Ta on ju Osnabrückis sündinud, seega naabripoiss! Mõtlesin, et kui kunagi "Im Westen nichts Neues" läbi lugeda, siis ikka saksa keeles. Kunagi nägin filmi ja ei suutnud oma silmi ära uskuda, aga raamatut kätte võttes seda tunnet enam ei tekkinud ja nii ta on senini lugemata jäänudki. Aga nüüd ostsin ära ja hakkan lugema. Ent seal samas raamaturiiuli juures seistes tabas mind äkki, et Arc de Triomph... on ka sealsamas, seal riiulil. Tahtsin oma lemmikkoha üles otsida

Pariis pimendatud. Nagu oleks maailma valgus pimendatud

et teada saada, kuidas see saksa keeles kõlab, aga nii hoobilt ma sea muidugi ei leidnud. Mul tulid peaaegu pisarad silma seal poes, kui ma seda raamatut meenutasin. Raske uskuda, et see on saksa keeles kirjutatud, kõik see prantsuse taust ikkagi... see nii ilus, nii tabav, nii reaalne, nii elegantne, nii terviklik ja nii-nii valus teos. Lugesin seda üleeelmisel suvel, kohutava leitsakuga Kartulis üksinda elades. Irreaalne.

Ja nüüd vaatan, kuidas need saksa raamatud mul riiulis reas seisavad: Kästner, Remarque, saksa keele sõnastik ja kõige tippu veel Schiele raamat, mille ma eile täitsa lambist ostsin ja mis on täiesti vapustav. Ja mõtlen nüüd, et kuidas... miks mul kõik need saksakeelsed raamatud, saksa kultuur riiulis seisab (no, hea küll, Schiele on austerlane)... ma ei ole kunagi eriliselt saksa kultuuri fännanud. Ma tegelikult ei teagi sellest eriti midagi. Või no, võrdlemisi palju ikkagi, aga samas... ei tea ju ka. Ja miks ma siin üldse Saksamaal olen? Ma ei ole kunagi pidanud enda ja Saksamaa suhet millekski eriti isiklikuks ega eriliseks. Elu loogika on mind siia toonud. Germaniaana tuleneb tegelikult puhtast trotsist! Lambist, sest ma ei tahtnud olla nii nagu teised. Kui kolmandas klassis pidi otsustama, kes hakkab inglise keelt õppima, kes saksa keelt, siis ... keegi ei tahtnud saksa keelt õppida ja kõik tahtsid inglise keelt õppida ja ... ma ei saanud ju peavooluga kaasa minna! Nii ma sinna väiksesse rühma sattusingi, kus oli ainult 9 inimest. Mäletan, et üldiselt oli peale seda terve klassiga kuidagi raske suhestuda, sest nemad ju õppisid inglise keelt, ja vehkisid oma värviliste raamatutega ringi ning rääkisid muudkui Count Zorrost. Kui mingi huvitav jutt lahti läks ja ma ka teada tahtsin, milles point on, siis vastati üle õla, et ahh me räägime inglise keele kodutööst!
Sealt see siis kõik algas. Haa, aga vähemalt mina võin lugeda Goethet saksa keeles ja sellest peaaegu aru saada!

Nii, nüüd võib rahulikumalt hingata. Referaadi sain tehtud ja hoolimata sellest, et jutt oli veidi konarlik ja r-i hääldamisega ma vahepeal hakkama ei saanud (mõtte jõud! - nii kui Katrin ütles, et ma saksa keeles rrri imelikult põristan, nii ei saa sellest enam lahti!), siis arvan, et seltskond sai oma info kätte ja pold hullu. Teema oli ka parajalt intrigeeriv - kohtuvõim ja hukkamisrituaalid (ikka seks ja vägivald müüb!) - nii et publik sai ka vahepeal ahhetada ja ohhetada. Üldse oli tänane päev väga huvitavate teemadega, nõiad üksinda mind küll enam ei paelu, aga ettekanne astronoomilistest nähtustest oli ka põnev, sest sain esitada küsimuse, mille peale õppejõud vastas, et mhmh, aga mina isiklikult ei tea, et komeetidest peetud jutlusi trükitud oleks - mille peale ma siis peale seminari õnnelikult (ja siiski ettevaatlikult) oma Samsoni Cometenpredigt'i tiitellehe lauale lõin. Ta oli küsimise peale lahkelt nõus mind edasi juhatama kirjanduse juurde ja pakkus, et ma võiks mingi Sprechstunde ajal tulla temaga rääkima. Jee - viimaks ometi on saavutatud kauaoodatud ja müstiline akadeemiline KONTAKT!
Ei tegelt ilma naljata on see seminar parim asi, kuhu ma siin koolis sattund olen - ja seda tänu täielikule juhusele ka veel.

Ehh - ja ikka ma ei saa aru, miks TÜ ajaloo osakonnas seminarivormi nii kehvasti juurutatud on. See on ju tegelt nii lihtne - üliõpilased peavad ise kogu töö ära tegema ja õppejõud ainult noogutab ja lisab mõnel pool konteksti - või räägib su surnuks, olenevalt edevusest. Selart küll tegi midagi sarnast selles ristisõdade loengus, aga seal oli see ettekande pidamine rohkem kohutavaks katsumuseks teravapilgulise kohtuniku silma all. Ma olin toorkord kohutavalt nördinud, kui Selart märkis, et töödes esines lapsusi - kuni taipasin, et ta ei ole nii labane, et seda sõna eestikeelselt kasutada!

Ehh, homme võib kergemalt hingata juba. Laupäeval sõidan siis Luxemburgi sugulastele külla. Meine Cousine wohnt da! Mõtle kui uhke. See on nagu "Väikeste naistes", kui Jo mingitele sugulastele kuhugi peenesse kohta külla sõidab - seal oli veel mingi jama sellega, et ta kindad ei olnud piisavalt valged etc. Minu kindad ei ole kaa! :P Loodan ainult, et ilmad ei ole liiga kehvad. Viimased kolm päeva on meil siin ka külm olnud ja koolis on veel eriti jahe.

Ahh, pühapäev.
Tegelikult peaks magama minema, sest ma avastasin, et see seminar, mis mul homme algab, ei kestagi 10-16ni, vaid hoopis 18ni. Appi. Ja peale selle - kas ma oleks tegelikult ikkagi pidanud kogu selle materjali läbi töötama? Kõik selle 40 lehekülge nimetusi? Hm. Eks siis homme näeb, aga kardetavasti kukub see asi jälle nii välja nagu tavaliselt: alustan ülipüüdlikult ja siis viskan üle jala, kui aega väheks jääb. A ma võin alati appelleerida sellele, et ma olen välistudeng ja ei saa mitte millestki aru.

Katrin käis külas ja täna näitasin talle Münsterist. Vau - see linn suudab end vahel ikka kokku võtta küll ja olla võrratult ilus! Kevadilmad kestavad. Täna oli ka vähemalt 15 kraadi ja suur päike väljas. Linn oli seetõttu ka ülerahvastatud. Alustasime lossi juurest ja käisime botaanikaaias, kus ma veel senini kordagi käinud ei ole. Väga ilus oli. Kui vähegi asjad hakkavad õide minema, siis tuleb uuesti jalutama ja pildistama minna. Tegin lossist mõned väga kenad pildid, aga neid ei saa näidata jällegi, sest mul pole digikat.

Edasi jalutasime mööda promenaadi Aaseeni. Ka väga ilus ja ülerahvastatud. Petrat ja tema paati (luigekujulist siis) täna aga näha ei olnud ja üleüldse liiguvad jutud, et Petra on oma paadi maha jätnud ja päris luige endale leidnud. Vaene paat! Ent me nägime vaid parte ja palju turiste. Pagan küll, Münster on ikka siuke turismimagnet :P Vahelduseks oli päris äge j a l u t a d a ja mitte rattaga sõita, sest tegelikult rattaga sõites jäävad väga paljud kohad nägemata. Siin tohib ju ainult ettenähtud kohtades sõita. Uitasime päris pikalt, kuni pimedaks läks ja käisime siis Sinises Majas söömas. Uhh, õhtusöögist westfaali moodi oleks jätkunud viie inimese toitmiseks ja kindlasti oli seda meie kahe jaoks liiga palju, kuigi kõik need vorstikesed ja lihakesed ja kartulid ja oad ja kapsas olid kõik väga head. Mettendchen on tegelikult isegi päris hea. Aga kuna ma mõtlesin, et ma teen meile kodus süüa, siis on mu külmkapp nüüd ääreni täis, kuigi ma ei ole isegi järgmisel nädalal nii palju kodus, et ükski riiul tühjaks süüa. Õnneks piim säilib meil ju siin vähemalt sada aastat, nii et pole hullu, ainult lihaga on veits pakilisem.

Nojaa. Loodan, et seminar tuleb väga huvitav ja mu ettekanne ei osutu täielikuks katastroofiks.

Aga nüüd on juba hull kevad õues ja põues, ehkki see kevad ei ole ikka selline rõõm, kui peale 20 kraadist külma. Laura tuli meile külla Nantes'ist ja tõi kevade sealt kaasa. Välikohvikute hooaeg on jälle alanud, eile sõime jäätist, kuigi lõpuks hakkas ikka päris külm. Detsembris õitsesid veel viimased roosid maja ees, kolmapäeval nägin lumikellukesi ja täna avastasin nartsissid (hm, ilmselgelt ma ei oska saksa keeles Narziss hääldada, sest teised kuulsid, et ma nägin maja ees Nazis ja imestasid, miks ma selle pärast nii rõõmus olen). Wochenmarkt'il oli jälle hullult rahvast. Jajahh, laupäevad on meil siin väga toimekad küll. Tegelikult tahaks hoopis magada. Eile sai Laura külaskäigu puhul veidi veini joodud ja linna peal ringi trallitud ja unetundidest jäi puudu, kuna pidime hommikul laadal uuesti kokku saama. Käisime eile Seanil külas (kui ebaaus võib olla siinne ühiselamupoliitika! tal on kaks akent ja väga hubane köök koos kõige võimalikuga (ahi!), samal ajal kui teistel on elada kohas, kus külmkapis ainult pool riiulit vaba ruumi - mina paigutun skaalal õnneks kuhugi kahe vahepeale) ja pärast läksime kellegi Sascha juurde WG-peole. Seal oli väga palju hispaania erasmuslasi, mõnusat muusikat ja seina peal Marxi ja Engelsi kujuline kommunistliku partei manifest. Mitte ei saa aru nende kommunismivaimustusest, aga teksti pildiline lahendus oli päris äge. Kummaline õhtu, peab ütlema, mõeldes nüüd tagantjärgi sellele, kuidas hollandi poiss 10 minutit järjest ülipüüdlikult proovis eesti keeles välja hääldada lauset: ma tahaksin sinuga väga magada. Hoolimata pingutusest kõlas see ikka rohkem nagu Matahasin siuga vöga maggada.

Jee, aga Katrin tuleb lõpuks külla!

Kölle Alaaf! Kamelle! Strüssje!

Käisime Annaga Kölnis karnevalil. Me ei olnud ainsad, terved rongid Kölni ja Düsseldorfi suunal olid täis rõõmsaid, kirevaid ja purjus noori ja vanu inimesi. Vaatamata vihmale, vaatamata hallile sajusele külmale ilmale. Kölni karnevalist räägiti siin juba novembrist ehk karnevalihooaja algusest saati. Et siis kõige suurem tänavakarneval Euroopas. Miljon inimest jne. Täitsa uhke oli küll. Kui Eestis öelda, et täna õhtul on maskeraad, tuleb umbes kolm inimest riietatult kohale ja ongi kõik. Kui siin on karneval, siis ainult kolm inimest tulevadki tavaliste riietega. Aga kölnlased on selles suhtes ikka hullud ka. Vanimad karnevalivennaskonnad on loodud 19.sajandi alguses. Ja aasta suurim päev ongi Rosenmontag, seekord siis 4.veebruar, kui kõik need vennaskonnad üheks suureks mäslevaks ja kirevaks rongkäiguks kogunevad ja läbi tänavate liiguvad, iga kostüüm naabri oma üle trumpamas, visates januse kisava rahva sekka paremale ja vasakule tonnide kaupa magusaid karamelle ja šokolaadi, lilli ja mänguasju. Kohustuslikud karjed on Kölle Alaaf! (Köln üle kõige), Kamelle! Strüssje! Kes rohkem karjub, saab rohkem nänni. Aga piisab ka sellest, kui sa tuled ratastoolis või oled lihtsalt väike ja väga armas laps - siis saad koti kohe head paremat täis ja ei pea isegi kümne teisega pori seest komme otsima.
Pidu peo enese pärast. Mind isegi üllatas see väga, et peale rongkäiku jooksis rahvas nii kiiresti laiali. Teisipäev muidugi oli jälle tööpäev, aga ikkgi. Ei mingeid lõputud lällavaid seltskondi järellainena, välikontserte ega muud. Rongkäigu järel tuli suur prügimeeste rongkäik ja nende kahe tunniga, mis me rongkäigujärgselt Annaga linnas ringi vahtisime (olles silmnähtavalt ainsad, kes veel viitsisid päeva lõppu väikse vahuveiniga tähistada), said tänavad nagu nõiaväel korda, puhtaks nendest lõpututest tallutud lögastest šokolaadivahvlitest, mis rongkäigu ajal rahvast mööda olid lennanud. 700 hobust ja sada traktorit läksid koju, rääkimata kolmnurkmütsides sõjameestest. Koorem peale, meil on kaunis kiire, nalja tehti, nüüd peab piisama. Nagu rusikas silmaauku need sõnad...

Aga Bahtini kontseptsioon tagurpidi keeratud maailmast, kus iga pilge tuleb andestada (isegi mitte andestada, tuleb mitte solvuda!), oli ka täiesti omal kohal. Sellel aastal olid hambus Putin ja kliimapoliitika, ning Saksa sisepoliitilised skandaalid, millest ma midagi ei tea, sest lehti ma ei loe (või mille lugemiseks mul tegelikult küll kannatust ei jätku). Apoliitiline poliitiline demonstratsioon... Oh, aga rongkäigud mulle väga meeldivad. Laulupidu tuli kohe meelde, aga sügavamal tasandil ei ole need kaks asja üldse võrreldavad...

Miljonit inimest esmaspäeval vist ka ikka koos ei olnud. Ilmselt seepärast, et on veel sügav talv ja vihma sadas. Aga kujutan ette, et kui paastuaja algus mingil teisel aastal nt märtsi lõppu langeb, kui siinmail juba soojad kevadtuuled puhuvad, siis võib küll miljon kokku tulla. Siis soovitan küll kohale sõita. Põhjamaalasele enneolematult värvikas kogemus.

Aga täna on Aschermittwoch ehk paastu algus ja nüüd peavad kõik vait ja vagased olema. Vor allem hier in Münster, wo alle sehr katholisch sind.

Tahan tahan tahan Kölni!