Eine Zigarette, gross wie Kölner Dom

Aga kes sellise reklaami õnge ikkagi läheks?! Pole ime, et Fabian töö kaotas.

Suur ja vägev on ta tõesti, see Kölni toomkirik, mis justkui tohutu kalju maa seest välja kasvab otse Rheini kaldal. Oma looduslikult hallikaspruunikast liivakivist orgaaniliste väätide, tornikeste... õõ ja kõige muu kõrggootikale omase kribu-krabuga kaetult mõjub ta tõesti rohkem ühe tuultest ja ajahambast kujundatud mäena. Aga kui lähemalt hakkad vaatama, joonistuvad välja mustrid ja figuurid, kivi saab korraga näo.

Tegelikult oli algne siht hoopis Bonn, veidi maad Kölnist lõunasse, kus asub üks päris huvitav muuseum Haus der Geschichte. Robert ja Nelli, meie Erasmuse ajaloo-koordinaatorid, viisid meid, erasmuse ajaloolasi, sinna Saksamaa uuema ajalooga tutvuma. See on päris põnev muuseum, väga interaktiivne ja inforohke, nii et kõik need sajad koolilapsed, kes seal ringi kolistasid, ei pidanud kindlasti igavust tundma. Kahjuks oli info veidi killustatud, nii et mina, kes ma tegelikult lähiajalugu eriti ei tunne, ei saanud eriti täit pilti, mis siis konkreetselt olid need suunad ja hoovused, mis viimasel 50 aastal Saksamaad on kujundanud. See oli mingi kummaline segu poliitilisest ajaloost ja ütleme, a la ERMi näitusest nõukogude argikultuuri kohta. Mnjaa, ja see on nii kummaline, kuidas itaallased ja inglased ahhetavad, kui nad näevad vitriinis Saksa sõjavangide saapaid ja mõtlevad, kuidas nendega küll sai käia, ja mina mõtlen, et kõik see sõjajärgne viletsus on mulle kuidagi juba väiksest peale nii tuttav, et ei pane pead vangutama, kuigi nt Solženitsõnit lugeda oli ka minu jaoks õõvastav.
Aga linna ennast me ei vaadanudki, sest kuuldavasti pole seal midagi vaadata peale Demokraatia allee, kus on ainult kunagiste valitsushoonete karbid. Ei tea pead anda.

Ja ega me Kölnigi suuremalt jaolt ei näinud, kui ainult toomkirikut ja selle lähimat ümbrust. Kuigi see kant ongi linna süda. Otsustasime Cecilia, Enrico ja Bogdaniga ka üles torni ronida. Uhh, 509 astet. Päris pikk tõus oli, aga kummalisel kombel täna jalad ei valutagi. Üleval oli just sel hetkel väga ilus. Taevas oli veel kergelt hele, aga kogu linn oli juba säravates tuledes näha. Jõuluturu rosett paistis nii kenasti kätte. Üritasin pilte ka teha, aga kuna jändan ikka veel filmiga, siis tulemust saab näha alles mõne aja pärast. Käisime kellade juures ka, aga ei viitsind ära oodata täistundi, et kogeda, kui vali see ikkagi on, kui täpselt seal samas juures istuda. Kolmveerandi ajal kostis igatahes altpoolt tornist ahastav ehmatuskarje.

Pärast jalutasime veel Rheini äärde, jõime Glühweini ja oleksime süüa ostes äärepealt rongist maja jäänud. Robert oli õhtu lõpuks juba kergelt ärritunud. Aga see oli neist igatahes väga kena mõte, et meile siuke ekskursioon korraldada. Kölni tahaks kindlasti veel tagasi minna.
Hm, nädalavahetusel sõidan Mainzi, nii et siis ongi veel Trier komplektist puudu.