All-Heiligen

Meil on pühad. Pühapäeva tunne on ka täitsa peal - selline mõttetu vedelemine, poed on kinni ja telekast ei tule midagi (loe: telekat ei ole). Tahtsin tegelikult Luxemburgi minna, aga inimlik eksitus suunab mind seda tegema mingil teisel ajal. Praegu oleks muidugi ideaalne olnud, sest mul on pikk nädalavahetus - homme jäävad ka loengud ära. Aga Pariisis-seiklejatele (neid ju terve kamp seal!) hulgaliselt tervitusi!

Entweder die Glocken leuten, oder es regnet. Wenn es beides gibt, ist es Sonntag.

Nii ütlevad Münsterlased oma linna kohta ehk siis maakeeli: üks kahest - kas kellad helisevad või sajab. Kui mõlemat, siis on pühapäev käes. Siin täna ei sadanud, aga kellad helisesid küll terve päev. Aga täna on ka ainult püha päev, mitte pühapäev. Mida teevad inimesed sellisel päeval? Kuna All-Heiligen on katoliku püha, siis mu varasem kogemus ei öelnud selle kohta midagi. Hommikul käiakse kindlasti missal (kujutan ette, et Domplatz oli jälle parkimisplatsiks kujunenud). Need, kes missale ei viitsi minna, need teevaid muid asju. Õnneks kõik muuseumid on siin ka pühade ajal lahti. Nii tulin ka mina alles lõuna paiku ideele, et mis siin kodus ikka niisama passida - ja sõitsin Aasee äärde, kus asub siinne vabaõhumuuseum. Täitsa kena kohake, mitte eriti suur. Kes tahab Fachwerk'i näha, siis siin on seda küllaga. Kõige ägedam asi oli nende kõige vanem maja, 1619. aastal ehitatud veskimehe elamu. Uhh - no mõelge! Diiles oli suur avatud kolle, kus põles parajasti tuli, palju ruumi, aga vähe valgust ja õhku, sest korstnat ei olnud, ümber suure toa oli väiksed kambrikesed või nišid, kus magati, töötati jne. Kõik hästi suitsune, pime ja nikerdatud. Meenutas natuke Sõrmuste Isanda interjööre. Üks suur ja vana maja oli neil veel, aga seal oli parajasti mingi üritus sees, nii et ma ei söandand siseneda.

Aga Kõigi Pühakute päev on neil siin ka surnuaiapüha. Juhtusin koduteel mööda sõitma Zentralfriedhof'ist, ja seal oli palju inimesi parvlemas. Kasutasin siis ka võimalust, ja astusin sisse. Surnuaed on üsna meie omade moodi, ainult natuke vähem puid ja veidi rohkem baltisakslaslikku toredust, eriti katoliku poolel. Huvitav oli jah see, et siin maetakse kirikukogukondade järgi - tee pealt juhatasid sildid Liebfrauen, Evangelische Gemainde I, Evang. II, jne.

Ja lõpuks ometi hea põhjendus poodlema minna - mu püksid kärisesid puruks! Ei tea, kas asi on salatiõlis või Milka šokolaadis, mille 5pack'ile oli allahindlus...