Selle aastane jõulutunne! :)

Põdrakellade häälekaja

Ma olen tihitpeale mõelnud, et Juhan Viidingu fenomeni ma lõpuni päris ei mõista. Ma ei ole tema luuletuste ega talendi andunud fänn, kuid ta on siiski Poeet suure algustähega. Midagi kogu tema olemuses on sümpaatset, et samuti ka niipalju saladuslikku, et mina läbi sellest saladuseloorist pole suutnud läbi vaadata. Hea küll, ega kõik siin ilmas ei peagi otse südamesse minema - on lihtsalt suur õnn, kui midagi sellist enda jaoks leiad.

Teisalt - Juhan Viidingu laulud on jõudnud minu südame keskpunktile ohtlikult lähedale. Seda avastasin täna. Kuulsin tema laulude kontserdist juba ammu, siis kui rahvas rääkima hakkas, et neil plaan minna Jõuluküla nädalavahetusel. Algul ma isegi ei mõelnud selle peale nii täpselt, ent kui käesolev nädalavahetus juba lähenema hakkas, taipasin järsku, et - need on ju siiski need laulud! "Tere, Juhani" plaadi sain ma tegelikult kunagi saatuse irooniana V. käest, kes ütles mulle toona, et sa ei teagi neid laule või???-siis teen kohe plaadi! Kuidagi on see plaat aga hoopis Eneli omandusse mugandunud, ja mitte ainult plaat, vaid ka laulud. Laule ei saa küll omada, aga mulle on nad ikkagi just Eneli kitarri- ja lauluhäälest nii armas-tuttavaks saanud. Siiski mitte kõik - ja ehk just need olulisemad mitte. "Vana mehe laul" on kõlanud nii paljudel ajaloolaste retkedel, et see laul on senini tiine kõigist neist tunnetest, sõpradest, Eestimaa vaadetest ja aadetest. Ent kui kõige lõpuks kõlas "Ela hästi, mu kodumaa", said mu salajased südamesopid seal kontserdil järsku kogu avalikkuse ette tiritud...

Kogu kontsert oli lihtsalt nii erakordselt ilus, et ma olen väga õnnelik, et mul oli võimalik sinna minna. Jaagup Kreem sobis neid laule esitama väga hästi, ja perekondlik stseen laval (Mari Tarand oma poja Indreku käevarre toel lavale ronimas esinejatele lilli viima) mõjus nii südamlikult, nii isetult. Inimesed olid kokku tulnud, et nautida midagi, mis on lihtsalt ilma kriitika, ilma kadeduse ja meelepahata nii ilus ja hingelähedane. Harukordsed ja ainukordsed on need ilusad ja valusad juhused, kui eesti kultuuri elavaimatest ja kaunimatest õitest osaks võib saada. Aitäh!

Mardilaat

Ennemuistsel ajal, veel enne hüper- ja supermarketeid, enne kaubanduskeskusi, enne kaubamaju, enne vürtspoode käisid inimesed laatadel. Ostmas ja müümas, ilma vaatamas, kohtumas ja ennast näitamas. Olid rõõmsad need, kes kaubast lahti said, olid ka rõõmsad need, kes olid head kaupa teinud ja endale mõne kauni uhkuseasja saanud. Selle auks tehti siis joodud, kõrtsiesised olid täis lookas vankreid, kus peal seisis see kõige parem kaup. Peremees, kes vahest perenaisegi ühes võtnud, prassis sees ja tähistas edukat päeva.

Mina prassima ei hakka, kuid õnnelik olen ikkagi. Käisin Mardilaadal ja nägin kui palju ilusat mõistavad inimesed oma kätega teha. Lausa lust oli vaadata kõiki neid soki- ja kindakuhjasid, kus üks apetiitne mustrikombinatsioon teist taga ajas. Iga meister teeb isemoodi ja nii ei oska kohe mitte ära otsustada, milline kindapaar ära osta, sest paremusjärjestusse asju omavahel panna ei saa. Naisterahvale tõeline oaas! Oleks ainult rahakott puuga seljas... küll ma oleks siis alles kaunilt ehtinud ennast! Ent ma otsisin hoopis saabuvaks talveks häid ja sooje asju. Sain endale pika piidlemise peale karvamütsi ja ilusad valged kindad. Oleks tahtnud veel ka head sooja kampsunit, aga õiget värvi ja suurust ei olnud. Tuleb oodata jõuluni. Muidu ma olen alati üsna kehv ostja. Tahaks kõike, aga lõpuks ei suuda otsustada, mida kõige rohkem tarvis oleks ning mis kõige rohkem meeldib, ja nii jäängi enamasti tühjade kätega. Seekord üritasin seda vältida, sest mütsi ja kampsunit on ju otsustusvõimetusest hoolimata vaja. Nii veetsin seal lettide vahel siiberdades oma 4 tundi! Ohh, aga laat on ikka uhke küll! Kahju, et pole päriselt sellist hiiglaslikku poodi, kuhu igal ajal võiks sisse astuda ja endale meelepärase kaunisasja välja valida. On palju ilusam, kvaliteetsem ja lõppeks ka odavam kui poekaup. Ent see ei oleks ikka see, laada võlu ja melu kaoks...

Tüdruk Estooriast

Hollandi kinokunstist ma suurt midagi ei tea. Kui ette satub, soovitan vaadata armsat jõulufilmi "Alles is Liefde", mis on hollandi versioon "Love actually"'st. Seal mängib ka üks nende esistaare Carice van Houten, kes on tõepoolest kaunis ja sädelev. Teda võis näha ka Tom Cruise "Valküüris", aga parem on ta ikka ehtsas omamaises sõjafilmis "Zwartboek".
Teisalt avastasin ma, et olen üllatavalt hästi kursis ühe ainsa režissööri Alex van Warmerdami filmidega. Kunagi igiammu põhikooli ajal nähtud "De Jurk" jättis kustumatu mulje ja ilmselt kinnistas minusse mingi kummastava ja alternatiivse arusaama Hollandist. Film on veidike sürreaalne nägemus sellest, mis kõik võib juhtuda inimestega, kes kannavad ühte erilist kleiti. Iga kord, kui ma seal rongiga sõidan ja vaatan möödalibiseivaid põlluvaheteid, tuleb mulle see film meelde.
Teine samasse ooperisse langev film on "Kleine Teun", mis annab eriskummalise sissevaate hollandi perekonda. Ja kui ma nüüd kuhugi külla satun, siis tuleb mulle jälle see film meelde.
Viimane Warmderdami film, mida nägin, oli tüütust kelnerist, aga film ise oli ka suht tüütu.

Ent siiski - hollandlaste ontlikus pereelus on midagi veidrat. Ei ütle, et halvas mõttes. Lihtsalt kõik majad ja majapidamised on täpselt ühte moodi! Ei ole nii, et lähed sisse ja imetled, mida pererahvas on nutikat välja nuputanud oma majas. Majade põhiplaanid on äravahetamiseni sarnased. On kitsas ruum ilma suurema esikuta, peaukse kõrval kohe seinalaiune aken, ruumi ühes otsas köök, teises elu/söögituba (tavaliselt avatud), ülikitsas trepp üles ja teise korra peal magamistoad. Okei, olen siiski mõnda erandit ka näinud, aga ikkagi! Väga friik!

Ühes sellises majas käisime eelmine nädal külas. Ilus ja viisakas olemine oli. Väga tore ja jutukas perekond. Ainult, et perenaine ei saanud vist lõpuni päris aru, kust kohast ma pärit olen. "What language do you speak in Estoria?" Päris naljakas. Mõelda vaid, et on inimesi, kes ei ole meie kulla riigi nime kunagi kuulnud! Loomulikult järgnes sellele arglik küsimus, et kas meil põhjapõtru ka on...

Hehee, no õnneks jääb see hetkel mu markantseimaks kogemuseks. Sellest ei tasu vist rääkidagi, et ma teistkordsel kohtumisel alati Lätist pärit olen. Üks Baltikum ju kõik.

Tõnu kiusatud

Pärast tööd käisin korraks poes. Rocca al Mares. Läikiv, läikiv. Vaatasin endale kampsunit, aga siis jõudsin järeldusele, et peaksin terve garderoobi välja vahetama. See aga on selgelt üle jõu käiv tegevus, seega muutus ka kampsuni ostmine mõttetuks. Nojah. Tarbimisloogika ongi see, et selleks, et ühte meeldima hakanud asja kasutada, tuleb osta sada teist. Läksin hoopis poodi ja ostsin metsseasuitsuvorsti, et kummutada arvamus, nagu oleks ainus ekspordiks kõlbulik asi pudel Vana Tallinnat.

Siis jõudsin linna ja mõtlesin juba välja, kuidas ma hakkan kodus õhtusööki tegema, kui taipasin, et nädalaks lahkudes ei pruugi pärastpoole enam näha Õunpuu uut filmi "Püha Tõnu kiusamine". Ja kuna olin eile ka kinnominekule mõelnud, siis seadsin sammud Sõpruse poole. Ootamatult nägin Triinu, Merilit ja Laurat ja suutsin juba karjatada: "Te saate kokku ja minule ei ütle!", kui nad seletasid, et olid just hetk tagasi juhuslikult kokku jooksnud. Seal me siis olime, kaks tulid kinost, kaks läksid.

Istusin saalis. Inimesed mu ümber nägid kuidagi stiilsed välja. Piletineiu eriti. Kuidagi - õhkkond on selline, et jah, loomingulised jne. Ei tea, peibutav ja samas võõras. Ilmselt nii jääbki. Võtsin teed ja film algas. Peas kogu aeg vasardas see lehest loetud fraas, et on irooniline nöök, et see film linastus algselt uues Solarise keskuses, kus filmi prototüübid ise ringi jõlguvad. Ja nii ongi. Eks selliste inimeste pihta see film käiski. Natuke valus reaalsus. Samas ebausutav reaalsus. Juhan Ulfsaki verisest näost kiirgab vastu see sama tegelik tarbimiskultuur. Mina ei jäänud küll uskuma, et tegu on lihtsa maajoodikuga. Modell ikka maasoola ei mängi! Teised tüübid olid veidi paremini valitud. Aga "Sügisball" oli tegelikult sama nihestatud reaalsusega. Nii et sellega võib kunstilisest aspektiks nõustuda. Teisalt - esimese poole filmist mõtlesin endamisi, et küll on igav film. Mulle ei meeldi see, et kritiseeritakse justkui konkreetset käitumist, ent samas on see kõik kohutavalt ebaveenev ja ebapsühholoogiline. Kõik oli grotestkini viidud: matused, verine joodik, politsei, frigiidne naine ja purjus töökaaslased (Tiina Tauraite muide teeb täpselt sama rolli mis "Sügisballiski"). Mina vaatajana jäin küll nõutuks. Mulle tundus, et mulle taheti näidata meie keskklassi lodevusest ja himust väärastunud elu - kuid siis tuli sinna sisse mingi agentsinikaelalik anonüümne tehas ja... Mind see anonüümsus, kontekstitus kõige rohkem häiribki eesti tegijate puhul. Keegi ei julge luua PÄRIS maailma. See on mingi iba-liba-eesti suuremasjaos. See on vastutustundetu! Mõtlesin, et see film on kahjuks tõepoolest ainult kunstiline sitt, mida naudivad andetud wannabed, kes ei julge näidata, et nad asjadest aru ei saa.

Okei. Ent Õunpuu on visuaalselt võimas. Teine pool filmist oli kuidagi hoopis teistsugune ja otsi sõlmiti kokku. "Das Goldene Zeitalter" on mu meelest maha viksitud poolenisti "Blue velveti" ja poolenisti "Eyes Wide Shut'i" pealt. Sealt peale hakkas ekraanil toimuv vähemasti visuaalse ja audio poole pealt huvi pakkuma. Arvutiekraanilt vaadatuna ilmselt mõttetu, sest Dolby Surround ... eh, aga kogege ise.

Lõpuks kinost väljudes oli kõik see sätendav kiiskav ja ümberringi lõkerdav maailm veidi veelgi rohkem võõrastav. See oligi ilmselt eesmärk. Mina samas end Tõnu ja Co-ga ei seosta, nagu jääb mulle üldse Eesti meinstriimis toimuv kuidagi võõraks. Tahaks teada, mida teised sellest arvavad. Ei teagi, kas soovitada kinokülastust. "Sügisballiga" tegu ei ole. Stiil on hoopis teine. Tegemist on siiski kunstilisemat sorti filmiga, kus narratiivi peaaegu ei ole, psühholoogiline põnevus oli minu meelest ka minimaalne. Mille pärast minna on kujundid, sümbolid, visuaal. Vaadake seda nagu kinematograafilist maali.

9. rajoon

Reede õhtul üksinda kinos. Nii minu moodi.

Film oli hea. "9.rajoon", suurepärane ja pingeline vaheldus kõigile hollivuudi tulnukamärulitele. Mulle meeldib, kui filmides säilib reaalsus. Nii on Star Warsi 70ndatel tehtud osad eriti palju paremad nendest uutest, sest esimestes filmides ei loodud mitte arvutiga tehismaailma, vaid filmiti päriselt olemasolevaid mudeleid. Tulemus on nii käegakatsutav, nii ehe, et jäädki päriselt uskuma kogu selle maailma olemasolu.
Nii oli 9.rajooniga ka. Kuigi ei olnud vist mudelid, vaid ikka arvutigraafika, oli see filmis kasutatav pseudodokumentaalstiil nii ehe ja meeldiköitev, et lausa lust vaadata. Tore on ka see, et vahelduseks maandusid tulnukad Los Angelese asemel Johannesburgis. Okei, nigeeria maffia oli jälle liiga ameerikalik, aga townshipi slummid ja lõuna-aafrika aktsent sümpaatsed.
Mitmekihiline film tõepoolest - lugesin seda EPLis ilmunud arvustusest - tulnukate kohtlemine ebainimlikul viisil viidetega LAVis aset leidnud aparteheidile. Inimõiguslased võitlemas tulnukate õiguste eest - nende eest, kes inimesi filmi algul heal meelel tükkideks rebisid. Pärast jälle rollid vahetusid ja pooltulnud-poolinimese silme läbi avanes ka teine vaatenurk, millele hakkasin muidigi kohe palju rohkem kaasa elama kui algul inimeste võitlusele tulnukatega. Okei, tegelikult see on ka väga klišeelik ja mind ei üllata, et inimstsenarist ei saa siiski üle tulnukatele inimpsühholoogia rakendamisest. Muidu ärritab see mind kohutavalt loomafilmide puhul, see loomade käitumise inimlikustamine. Võiks arvata, et teise DNAga olendid käituvad ka teistmoodi. Aga ei, ikka on keskpärane kangelaslikkus, ohverdus jne esiplaanil. Hm, kusjuures, siin on palju mõtlemisainet: kui kõrvuta eri kultuuride käitumismustreid (a la sakslane vs türkmeen vs malailane), siis leiab ka suuremad vahed kui filmis johannesburglase ja "limuka" vahel.
Kahju on ainult sellest, et sellest hirmutavalt veenvast maailmast filmi jooksul nii vähe teada sai. Muidigi - tegemist on ju meie endi maailmaga, aga ma ei saa selliste lugude juures kunagi üle põletavast soovist teada saada, mis edasi juhtub või kuidas kõik töötab. Loomulikult ongi film üles ehitatus meie maailma grotesksuse näitamisele, mitte tulnukate maailmale. Ent - nii põnev oleks teada, mis selle laevaga edasi sai!

Praegu tuleb mulle meelde üks ilus suvepäv Lohusalus, kui lebasin kivi peal ja vaatasin helerohesinist horisonti seal, kus taevas ja meri kokku said ja mõtlesin, et näe - see ongi planeet.

Minu elu küll seiklus ei ole.

Mõttemustreid

Ah, kui oleks mingi muster, mille järgi oma elukangast kududa. Kui ainult oleks!

Sutjagini maja

Ahh, suurepärane. Leidsin uhke maja. Ilma naljata, allolev ehitis pürib Guinessi rekordite raamatusse kui kõrgeim puust maja. Pane tähele väikest majaköksi all vasakus nurgas!



Seda lugu lugedes ja pilti vaadates tuli mul tahes tahtmata Kowloon Walled City meelde, millest kunagi lugesin arhitektuuriajakirjast "Maja" väga head analüüsivat artiklit. KWC oli siis hiiglaslik isetekkeline kvartal Hongkongis, kus esmaste kõrgmajade vahelised tühimikud täideti järkjärgult konstruktsioonidega, nii et lõpuks tekkis suure sipelgapesataoline mitmel tasandil asuvate läbipääsudega labürint, mille sisemuses enam päike ei paistnud. Seoses selle anarhistliku arhitektuuriga tekkis ka kvartalisse anarhistlik kogukond, kes seadusele ei allunud ja keda ka politseireididega ei olnud võimalik majadest kätte saada. Või oli kogukond siiski enne ja arhitektuur pärast? Igatahes, tohutult paeluv. Ja see Sutjagini maja Arhangelskis on ka suurepärane. Elagu isetekkeline arhitektuur.

Jah. Elu käib ikka üles ja alla. Mõni päev on halb ja siis satub sekka ka mõni hea päev. Täna oli siis hea päev. Rahulik ja otsustav. Need otsused muidugi haihtuvad ilmselt juba homme ja natuke oleneb kõik ka ilmast. Käisin kinos ja pärast istusin Rotermanni kvartali õuedel. Mulle meeldib sealne arhitektuur.

No vot, tahtsin siin just melanhoolselt heietama hakata loetud raamatust (Urs Widmer "Ema kallim"), aga sain ootamatu küllakutse.

On jah hea päev.

Juuli, põllulillede aeg.
Käisin üleeile jalutamas ja tegin mõned pildid. Ilus oli. Selline õhtune aeg, kui varjud on pikad ja valgus on kuldne. Siin madalatel maadel on horisont kaugel. Jalutades sii majalähedases pargis kanalite ääres ja üle sildade leidsin mõnusaid jalgradu, mis sukeldusid sügavale pilliroostikku. Natuke metsik, ent siiski tähelepanelikult hooldatud - polnud vaja endale läbi pika rohu teed tallata, vaid võis lihtsalt astuda mööda sisseniidetud rada, et uudistada kanaliäärset lopsakat taimestikku. Väike mõnus laks rõõska südasuve.

Ainult kiirtee paarisaja meetri kaugusel kiirgab oma mürinat...

Ik sprek geen nederlands.

Masu efekt?!

Tunnen, et mu kohus on hoiatada kõiki inimesi, kel keskturu kandis kõht peaks tühjaks minema, aga kes kaasaostetud mureleid pesemata kätega sööma ei kipu. Kindlasti ärge astuge sisse keskturu veerel asuvasse sööklasse "Näm näm", mis aknapealsete siltidega peibutab sööma suppi, pizzat, wok'i, salatit jne. Läksin täna sinna ja tellisin pannkoogi tuunikala, sibula ja munaga (iseenesest oleks pidanud juba selles maitsekombinatsioonis ohumärki nägema!). Istusin lauda, ootasin, ootasin veel natuke kuni tuli müüja, kes tegi nägu, et jaa, teile oli ka vist midagi, ootasin veel veidi, ja siis toodigi lauda imepärane eine aastast 1990. Tõesõna. Taldrik (siuke odav valge purunematu klaas) oli poolenisti kaetud ühe õhukese, halli ja veidi kõrbenud pannkoogiga. Sellele oli asetatud umbes supilusikatäis tuunikala otse kõige odavamast konservist, lisandiks ühel pool toores hakitud sibul ja teisel pool kolm kahvatut kuivanud munaviilu. Mitte midagi rohkem ega vähem. Esimene mõte oli, et oot, see on nüüd mingi nali. Sügavalt kahju, et mul kaamerat kaasas polnud, sest see oli tõesti ajalooline pilt. Ma ei oleks uskund, et Tallinna kesklinnas leidub veel kohti, kus 42 krooni (sic!) eest serveeritakse lapsepõlve meeldetoovat kriisitoitu... Paraku letitagune mutt ei jaganud minu arvamust, et see täiesti hapu ja nätske pannkoogitaiget ebanormaalne oleks olnud ja raha ma tagasi ei saanud. Sama raha eest oleks Tartus Werneris saanud hõrgutaivamat suppi, mida ma elus kunagi proovinud olen!

Lossist rehetarre

Nii, olen oma blogi vahepeal üsna unarusse jätnud. Põhjus ilmselt ka selles, et see "siin ja seal" on üsnagi ainult "siinseks" muutunud. Peab endale esitama küsimuse, mis on minu teema. Tähendab, sellega teie, kallid lugejad, oma pead ei pea vaevama - või siiski: kommenteerige, mis on minu teema? Kas see "siin ja seal" üldse kuidagi avaldub minu blogi olemuses? Ma ei reisi ju eksootilistes maades nagu tänapäeval kombeks, ja üldse tundub, et jään mingitesse kohtadesse kinni rohkemaks kui üheks korraks. Nii käisin jälle Hollandis, kolmandat korda sel aastal. Kuid Hollandist ma olen ju kirjutanud juba rohkem kui küll! Kas teil igavaks ei lähe? Mul ei lähe. Jah, mitmeid kordi käies hakkad märkama üha uusi ja uusi detaile, tekib äratundmisrõõm, ja tekib ka natuke see tunne, et ma polegi enam lihtsalt turist. Seekord oli meil tõeline road-trip: autoga Charleroi''st Brüsselisse, sealt Maastrichti, edasi Den Bosch'i, siis vahepeatusega Arnhemi lähedases vabaõhumuuseumis Nijmegeni lähedasse külakesse Lent'i, et siis alles päris lõpuks uuesti Leidenisse jõuda. Kummaline on see, et kõik paigad on kuidagi orgaaniliselt seotud, jääb mulje pigem suurest külast kui Eesti suurusest maa-alast. Katsu sa ühe nädalavahetusega käia külas kõigil oma sõpradel ja sugulastel Tallinnast Võruni. Jah, tundub, et hollandlased käivad ikka palju rohkem külas kui eestlased. Aga nad teevad seda kuidagi eestlaslikul moel, mis on väga tore. Kõik on tihedam: rahvas elab tihedamalt koos, käiakse tihedamalt läbi...

Aga siin Eestimaal, täpsemalt Tallinnamaal tekib tohutu isolatsiooni tunne. Isegi linnaosad on omavahel isoleeritud. Elumuutuse, mis sunnib mind seda kogema, olen pealkirjastanud "lossist rehetarre". Ajaloolaseks olemise ilusam osa on see, et tööatmosfäär on kaunis. Barokkloss Kadriorg, kas te oskaksite välja mõelda veel kaunimat töökohta? Nüüd aga vahetasin lossi rehemaja vastu. Hää küll, Kuie kool ise ei ole rehemaja, aga rehemaja ongi rohkem sümbol.

Igatahaes - kel jaanipäevaks veel plaane ei ole, tulge Rocca al Maresse. Saate näha, kuidas Hämarik ja Koit üle Kopli lahe aerutavad!

Lugduno Batavorum

Tervitused Leidenist, Hollandi vanimast ülikoolilinnast!
Praegu ei ütle veel midagi selle kohta, kas ma võiksin jätkata seda rada, mida 17.sajandil paljud Liivimaalt pärit üliõpilased tallasid, aga isegi kui kõik õnneks ei lähe, on mul meenutuseks väga tore kohtumine Leideni raamatuajaloo professoriga. Onkel oli väga sõbralik ja juttu jätkus kauemaks. Muidugi on mul väljamaiste prohvessooridega juteldes alati varuks trumpteema "Eesti", aga on tore, kui teemat on rohkem võimalik kallutada kaasaegsetelt probleemidelt ajaloolistele. Ja mis oleks veel parem koht rääkimaks 17. sajandist kui Leiden, mis tol ajal tõeliselt õitses. Eriti olen tänulik selle väikese eraekskursiooni eest Bibliotheca Thysiana hoonesse, ajaloolisesse raamatukoguhoonesse, millele pani 17.sajandi keskel aluse noor intelligent Johannes Thysius, kes bibliofiilina ostis oma noore ja lühikese elu jooksul kokku üle 3000 köite ja lasi oma kogu hoiustamiseks ehitada spetsiaalse maja. See paik on varauusaja ajaloolase jaoks tõeline unistus - interjöör on originaalne, ja kogu loomulikult ka. Kõik need nahka köidetud haruldused ja varauusaegne raamatukoguvarustus, nt mehaaniline lugemispult, loovad suurepärase atmosfääri. Super!
Anyways, ilm on olnud väga ilus ja päevad on veerenud mõnusalt. Eile käisime Haagis, ja kuigi Oscar ei viitsinud mulle eriti grand tour'i teha, oli jalutuskäik väga värskendav. Suurema osa ajast uitasime hoopis M.C.Escherile pühendatud muuseumis, kus on väljas Escheri graafika ja väike elamus-näitus optiliste illusioonide kohta. Tjah, kui nüüd aus olla, siis ehkki Escher on väga populaarne kunstnik, on tema kunsti tegelikke tagamaid äärmiselt keeruline mõista! Selleks peaks ehk veidi rohkem süvenema ruumi matemaatikasse ja geomeetriasse. Sest nagu Escher ise ütles, kahemõõtmelist maailma tegelikult ei eksisteeri, isegi kõige peenemalt lihvitud peegel on ikkagi kolmemõõtmeline. Ja ometigi joonistavad inimesed paberile joontevõrgu ja ütlevad, et see on maja.

The House of Victor&Rolf

Raske on ennast uuesti käima saada. Selja taga on üsnagi kirev jaanuar. Uus aasta sai vastu võetud Põlva lähedal Tilsi järve kaldal suure paugu ja mürtsuga (poleks arvanudki, et sellises paigas nõnda vägevat ilutulestikku näha saab). Kui nüüd sellele tagasi mõtlen, tundub see juba olevat aegadetagune hetk. Kogu seltskond, noored Euroopa eri otstest, oli väga tore ja aastale sai sellega hea algus pandud. Ürituse järellainetus kestis minu jaoks veel pea pool nädalat, kuni viimased osalejad olid teele saadetud ja mina ennast välja magada sain, ning mõtted veidi selgemaks. Kui nii intensiivselt inimestega koos olla, nii et enda jaoks mõttepauside aega ei jää, siis tundub vahel, nagu kaotaks ma selles melus ka iseenda. See ei ole halb, aga pärast on vaja jälle veidi mõtteid setitada ja sisemus selgemaks saada. Kuidagi halvale ajale sattus muidugi see sisekaemuslik hetk, sest ukse ees oli magistritöö kaitsmine. Ma olin mõelnud küll, et võtan aega ja valmistun eriti põhjalikult, et komisjoni ees hätta ei jääks. Janet arvustust küll kartsin, kuid see oli asjata, ta oli väga heatahtlik. Arvan, et kokkuvõttes kulus mul ettevalmistuse peale pool päeva, sest väga raske oli end tööle sundida peale seda lühikest vabanemishetke. Kogu asi oli kuidagi kontekstist väljas. Magasin vaevalt paar tundi enne Lossi minekut, oli tunne, nagu läheks eksamile. Noh, omamoodi eksam see ju oligi. Esinemine ei läinud väga ladusalt. Oleks võinud selle ikka veidi põhjalikumalt läbi mõelda. Kuid komisjon oli ootamatult passiivne ja peale ühe suhteliselt asjassepuutumatu küsimuse minu käest muud ei tahetudki. Olin isegi natuke pettunud. Aga A sain kätte, mine tea, võib-olla just tänu sellele passiivsusele.
Pärast kutsus herr Professor mind õppetooli Lõuna-Ameerika veine jooma. Huvitaval kombel olin ainuke lõpetaja, kes komisjoniga pärast kaitsmist kokku lööma oli palutud. Aga ei tasu selle tagant mingit sügavamat tähendust otsida... Istusin seal ja mõtlesin, et jahh, tore küll, aga mis nüüd saab?

Pärastpoole istusin Maailmas ja võtsin õnnitlusi vastu. Oli tunne, nagu oleks ootamatult keset talve sünnipäev olnud. Väga armas igaljuhul kõigist, kes kohale tulid :) Annika tõi isegi ühe kesktalvise tulbikese, mis vägisi meenutas mulle muinasjuttu vaeslapsest ja kaheteistkümnest kuust. Põhiline oli aga küsimus, et miks ma kaitsesin jaanuaris ja miks nii vaikselt seda asja ajasin... tõepoolest, kaitsmine...koolilõpp... juba alliteratsioon paneb asja paika: rohkem kevade ja kastaniõitega läheb see asi riimi!

Jäi seegi öö lühikeseks. Kui koosolemine Maailmast Zavoodi edasi kandus, voolas asi vaikselt laiali. Mul oli tegelt vaikselt selle üle hea meel, sest järgmisel hommikul pidin hakkama reisima Poola poole. Pakkisin kusagil kell kolm öösel, muidu molutasin niisama ja elasin oma lõpuekstaasi MSNi vestlustes välja. Poolteist tundi siiski magasin ka. Siis jälle üles ja padavai bussijaama poole. Muidugi peab reisides olema alati valmis ootamatusteks - seekord ei tahtnud Ecolines'i bussijuht mind bussi lasta ilma eelmüügist ostetud piletita! Buss oli jummala tühi, aga ta lihtsalt keeldus minu raha vastu võtmast! Õnneks väljus hiljem ka Eurolines'i buss, kuid see tuli Peterburgist ja oli seetõttu ebamugavalt täis.

Minu tee üle-üle-aedsete juurde kulges läbi Riia ja Berliini. Üks päev - ja 4 erinevat valuutat! Hulluks võib minna - mu rahakoti mündisahtel tahtis lõhkeda... nii et mina hääletan kahe käega Euroopa ühisraha poolt! Isegi, kui mulle eksootilised rahatähed väga meeldivad ja Eesti kroongi armas on, on euro praktilises mõttes siiski parim lahendus. Valuutandus ajab pea segamini ka. Eelmisel õhtul oldi minuga Tavidi valuutapunktis ülimalt ebaviisakad, nii et ma olin järgmisel päeval üsna segaduses, milline on parim lahendus: kas üritada valuutat vahetada või võtta raha lihtsalt automaadist? Mulle tundus, et ma kaotasin igal juhul kena protsendi panustades valuutavahetuse peale...

Poola, täpsemalt öeldes Poznan. Uusaastaürituse head mälestused olid nii kirevalt silme ees, et oli esiti raske ennast ümber häälestada nii suure grupi eri rahvustest inimeste lainele. Mulle meeldivad ikkagi väikesed seltskonnad rohkem. Saab kõigiga suhelda ja suhtlus on intensiivsem. Suures grupis toimuvad ekstensiivsed ümbereastumised... kuid minu esimese kahe päeva teatav ehmatus ja väsimus asendus peagi arusaamaga, et kokkutulnud on väga toredad inimesed. Jah, intensiivsusest jäi sellegipoolest puudu, kuid meil oli toredaid hetki. Programm oli väga hästi korraldatud - päeval seminarid ja loengud, õhtul klubid ja muu sotsiaalprogramm, näiteks teatrikülastus! Kui keegi satub Poznan'isse, siis soovitan hostelit nimega Frolic Goats Hostel. Soojad pehmed voodid, soe dušš, köök, tasuta internet ja hommikusöök, täiesti kesklinnas! Ja kõrval asuvad klubid ja üliodavad söögikohad. Meie aga odavalt ei söönud, oh ei! Õhtusöögid toimusid meil erinevates peentes restoranides, millest meeldejäävaim ilmselt oli Poola rahvusköögiga restoran, kus serveeriti hiiglasuurtes vaagnates üksnes liha! Poola köök on vist meesterahvaste unistus... aga mina oleks maksnud kõrget hinda rohelise salati eest!

Meil oli ju muidugi eesmärk ka. Rääkida Euroopa ja maailma suhetest. Lootsin sellest teatavat sissejuhatust teemasse, aga pidin veidi pettuma, sest seminar ei panustanud konkreetsete üksikjuhtumite lahkamisele. Okei, ma olen ilmselgelt muidugi välispoliitika kauge inimene ja ELi struktuurigi ei tunne eriti, mistõttu ma eriti sellise jaotuse vastu sõna võtma ei kippunud. Aga jõudmine arusaamisele, et poliitika (isegi välispoliitika) on ikka väga igav, maksab ka midagi! Ülimalt nautisin aga ühe kohaliku noore lektori loengut Euroopa Liidust, demokraatiast ja identiteedist. Põhimõtteliselt keskendus ta põhimõistete lahtiseletamisele, aga ta tegi seda nii loogliselt ja kaasahaaravalt, et kogu audikas rippus iga ta sõna küljes. Millest järeldub, et ma ei ole praktik, vaid teoreetik, sest teooriad pakuvad rohkem pinget kui praktika...

Poznan ise tõi mulle millegipärast meelde Luxembourgi, kuigi neil kahel on vähe ühist. Aga millegipärast meenus mulle mu eelmise kevade sõit Luxi. Poznan Poola läänepoolses otsas on ilmselt küllalt hästiarenenud linn. Luksuslikud poed kõrvuti H&M ning C&A-ga. Nagu Saksamaal. Inimesed näevad stiilsed välja. Samas veidi kesklinnas väljapoole jalutades jäävad silma koledad sovetlikud majad, hallus... kesklinn on aga kaunis. Nende suur turuplats oma nukumajalike värviliste hooneridade ja uhke renessanssraekojaga on tõeline vaatamisväärsus. Minu jaoks oli üllatav ka, et neil oli seal ootamatult hea kollektsiooniga kunstimuuseum. Uues uhkes muuseumimajas oli väljas poola kunst, vanemas osas aga Euroopa maalikunsti kogud, kus esimese asjana tervitas üks Boticelli. He he, ja et ma selle maali autori juba kaugelt ära tundsin, pani mu kaaslased imestusest kulme kergitama... aga ütleme nii, et Boticelli äraarvamisega on võhikute ees kerge plusspunkte teenida... :P Aga ma leidsin sealt endale uue lemmikpildi. Sofonisba Anguissola "Malemäng", 1555 - see maal oli niivõrd särav, kütkestav, üheltpoolt paljastav, teisalt varjav... et ma lihtsalt tahaks teda niiiiii väga oma magamistuppa seina peale ühekoos mu teise lemmiku, Hermann tom Ringi maalitud pereportreega, mida nägin Münsteris.



Perifeersetel muuseumidel on oma võlu. Loodetavasti satub varsti jälle mõni teele.

Tagasitee oli vaevarikas. Ööbisin Berliinis Tegeli lennujaamas. Magama pidin paraku põrandal, sest kõik ööbidatahtjad aeti muudest terminalidest ühte väiksesse kokku. Aga polnud nii hull, kui ma kartnud olin. Igaljuhul turvariske selline ööbimine endaga kaasa ei toonud. Lennujaamad asuvad tavaliselt muust linnast nii palju eemal, et pätid sinna ei satu :P

Ja nüüd olen tagasi Eestimaa talves...

New Years Day

See U2 lugu tabab naelapeapihta... all is quiet in the New Years Day

Oli suisa kummituslik liikuda 1.jaanuaril mööda Tartu linna. Šampanjapudelikillud ja pürotehnikajäänused olid ära koristatud, inimesi ei paistnud kusagil. Nagu polekski olnud mingit uue aasta tähistamist, nagu polekski tegu uue aasta esimese päevaga. Zavood oli ka kinni.

Taevaskojas oli päevapoole see eest möll lahti. Kui me oma bussiga sinna kohale ukerdasime, oli parkimisplats autosid triiki täis ja rahvast vooris edasi ja tagasi - tõeline narodnaja guljanija. Ilmselt soovisid paljud oma uue aasta esimest päeva teha eriliseks selle erilise paiga kaudu. Päike paistis, Lõuna-Eestis oli tõeliselt ilus ja ere ilm. Paraku oli kohutavalt libe, nii et seal taevaste kodade kõrguses ringi ukerdada oli kohati päris jube. Paik on külastamist väärt iga ilmaga - mina olen seal talvel rohkemgi käinud kui suvel. Lumega väga kaunis, eriti kuuvalguses ;)