Raske on ennast uuesti käima saada. Selja taga on üsnagi kirev jaanuar. Uus aasta sai vastu võetud Põlva lähedal Tilsi järve kaldal suure paugu ja mürtsuga (poleks arvanudki, et sellises paigas nõnda vägevat ilutulestikku näha saab). Kui nüüd sellele tagasi mõtlen, tundub see juba olevat aegadetagune hetk. Kogu seltskond, noored Euroopa eri otstest, oli väga tore ja aastale sai sellega hea algus pandud. Ürituse järellainetus kestis minu jaoks veel pea pool nädalat, kuni viimased osalejad olid teele saadetud ja mina ennast välja magada sain, ning mõtted veidi selgemaks. Kui nii intensiivselt inimestega koos olla, nii et enda jaoks mõttepauside aega ei jää, siis tundub vahel, nagu kaotaks ma selles melus ka iseenda. See ei ole halb, aga pärast on vaja jälle veidi mõtteid setitada ja sisemus selgemaks saada. Kuidagi halvale ajale sattus muidugi see sisekaemuslik hetk, sest ukse ees oli magistritöö kaitsmine. Ma olin mõelnud küll, et võtan aega ja valmistun eriti põhjalikult, et komisjoni ees hätta ei jääks. Janet arvustust küll kartsin, kuid see oli asjata, ta oli väga heatahtlik. Arvan, et kokkuvõttes kulus mul ettevalmistuse peale pool päeva, sest väga raske oli end tööle sundida peale seda lühikest vabanemishetke. Kogu asi oli kuidagi kontekstist väljas. Magasin vaevalt paar tundi enne Lossi minekut, oli tunne, nagu läheks eksamile. Noh, omamoodi eksam see ju oligi. Esinemine ei läinud väga ladusalt. Oleks võinud selle ikka veidi põhjalikumalt läbi mõelda. Kuid komisjon oli ootamatult passiivne ja peale ühe suhteliselt asjassepuutumatu küsimuse minu käest muud ei tahetudki. Olin isegi natuke pettunud. Aga A sain kätte, mine tea, võib-olla just tänu sellele passiivsusele.
Pärast kutsus herr Professor mind õppetooli Lõuna-Ameerika veine jooma. Huvitaval kombel olin ainuke lõpetaja, kes komisjoniga pärast kaitsmist kokku lööma oli palutud. Aga ei tasu selle tagant mingit sügavamat tähendust otsida... Istusin seal ja mõtlesin, et jahh, tore küll, aga mis nüüd saab?

Pärastpoole istusin Maailmas ja võtsin õnnitlusi vastu. Oli tunne, nagu oleks ootamatult keset talve sünnipäev olnud. Väga armas igaljuhul kõigist, kes kohale tulid :) Annika tõi isegi ühe kesktalvise tulbikese, mis vägisi meenutas mulle muinasjuttu vaeslapsest ja kaheteistkümnest kuust. Põhiline oli aga küsimus, et miks ma kaitsesin jaanuaris ja miks nii vaikselt seda asja ajasin... tõepoolest, kaitsmine...koolilõpp... juba alliteratsioon paneb asja paika: rohkem kevade ja kastaniõitega läheb see asi riimi!

Jäi seegi öö lühikeseks. Kui koosolemine Maailmast Zavoodi edasi kandus, voolas asi vaikselt laiali. Mul oli tegelt vaikselt selle üle hea meel, sest järgmisel hommikul pidin hakkama reisima Poola poole. Pakkisin kusagil kell kolm öösel, muidu molutasin niisama ja elasin oma lõpuekstaasi MSNi vestlustes välja. Poolteist tundi siiski magasin ka. Siis jälle üles ja padavai bussijaama poole. Muidugi peab reisides olema alati valmis ootamatusteks - seekord ei tahtnud Ecolines'i bussijuht mind bussi lasta ilma eelmüügist ostetud piletita! Buss oli jummala tühi, aga ta lihtsalt keeldus minu raha vastu võtmast! Õnneks väljus hiljem ka Eurolines'i buss, kuid see tuli Peterburgist ja oli seetõttu ebamugavalt täis.

Minu tee üle-üle-aedsete juurde kulges läbi Riia ja Berliini. Üks päev - ja 4 erinevat valuutat! Hulluks võib minna - mu rahakoti mündisahtel tahtis lõhkeda... nii et mina hääletan kahe käega Euroopa ühisraha poolt! Isegi, kui mulle eksootilised rahatähed väga meeldivad ja Eesti kroongi armas on, on euro praktilises mõttes siiski parim lahendus. Valuutandus ajab pea segamini ka. Eelmisel õhtul oldi minuga Tavidi valuutapunktis ülimalt ebaviisakad, nii et ma olin järgmisel päeval üsna segaduses, milline on parim lahendus: kas üritada valuutat vahetada või võtta raha lihtsalt automaadist? Mulle tundus, et ma kaotasin igal juhul kena protsendi panustades valuutavahetuse peale...

Poola, täpsemalt öeldes Poznan. Uusaastaürituse head mälestused olid nii kirevalt silme ees, et oli esiti raske ennast ümber häälestada nii suure grupi eri rahvustest inimeste lainele. Mulle meeldivad ikkagi väikesed seltskonnad rohkem. Saab kõigiga suhelda ja suhtlus on intensiivsem. Suures grupis toimuvad ekstensiivsed ümbereastumised... kuid minu esimese kahe päeva teatav ehmatus ja väsimus asendus peagi arusaamaga, et kokkutulnud on väga toredad inimesed. Jah, intensiivsusest jäi sellegipoolest puudu, kuid meil oli toredaid hetki. Programm oli väga hästi korraldatud - päeval seminarid ja loengud, õhtul klubid ja muu sotsiaalprogramm, näiteks teatrikülastus! Kui keegi satub Poznan'isse, siis soovitan hostelit nimega Frolic Goats Hostel. Soojad pehmed voodid, soe dušš, köök, tasuta internet ja hommikusöök, täiesti kesklinnas! Ja kõrval asuvad klubid ja üliodavad söögikohad. Meie aga odavalt ei söönud, oh ei! Õhtusöögid toimusid meil erinevates peentes restoranides, millest meeldejäävaim ilmselt oli Poola rahvusköögiga restoran, kus serveeriti hiiglasuurtes vaagnates üksnes liha! Poola köök on vist meesterahvaste unistus... aga mina oleks maksnud kõrget hinda rohelise salati eest!

Meil oli ju muidugi eesmärk ka. Rääkida Euroopa ja maailma suhetest. Lootsin sellest teatavat sissejuhatust teemasse, aga pidin veidi pettuma, sest seminar ei panustanud konkreetsete üksikjuhtumite lahkamisele. Okei, ma olen ilmselgelt muidugi välispoliitika kauge inimene ja ELi struktuurigi ei tunne eriti, mistõttu ma eriti sellise jaotuse vastu sõna võtma ei kippunud. Aga jõudmine arusaamisele, et poliitika (isegi välispoliitika) on ikka väga igav, maksab ka midagi! Ülimalt nautisin aga ühe kohaliku noore lektori loengut Euroopa Liidust, demokraatiast ja identiteedist. Põhimõtteliselt keskendus ta põhimõistete lahtiseletamisele, aga ta tegi seda nii loogliselt ja kaasahaaravalt, et kogu audikas rippus iga ta sõna küljes. Millest järeldub, et ma ei ole praktik, vaid teoreetik, sest teooriad pakuvad rohkem pinget kui praktika...

Poznan ise tõi mulle millegipärast meelde Luxembourgi, kuigi neil kahel on vähe ühist. Aga millegipärast meenus mulle mu eelmise kevade sõit Luxi. Poznan Poola läänepoolses otsas on ilmselt küllalt hästiarenenud linn. Luksuslikud poed kõrvuti H&M ning C&A-ga. Nagu Saksamaal. Inimesed näevad stiilsed välja. Samas veidi kesklinnas väljapoole jalutades jäävad silma koledad sovetlikud majad, hallus... kesklinn on aga kaunis. Nende suur turuplats oma nukumajalike värviliste hooneridade ja uhke renessanssraekojaga on tõeline vaatamisväärsus. Minu jaoks oli üllatav ka, et neil oli seal ootamatult hea kollektsiooniga kunstimuuseum. Uues uhkes muuseumimajas oli väljas poola kunst, vanemas osas aga Euroopa maalikunsti kogud, kus esimese asjana tervitas üks Boticelli. He he, ja et ma selle maali autori juba kaugelt ära tundsin, pani mu kaaslased imestusest kulme kergitama... aga ütleme nii, et Boticelli äraarvamisega on võhikute ees kerge plusspunkte teenida... :P Aga ma leidsin sealt endale uue lemmikpildi. Sofonisba Anguissola "Malemäng", 1555 - see maal oli niivõrd särav, kütkestav, üheltpoolt paljastav, teisalt varjav... et ma lihtsalt tahaks teda niiiiii väga oma magamistuppa seina peale ühekoos mu teise lemmiku, Hermann tom Ringi maalitud pereportreega, mida nägin Münsteris.



Perifeersetel muuseumidel on oma võlu. Loodetavasti satub varsti jälle mõni teele.

Tagasitee oli vaevarikas. Ööbisin Berliinis Tegeli lennujaamas. Magama pidin paraku põrandal, sest kõik ööbidatahtjad aeti muudest terminalidest ühte väiksesse kokku. Aga polnud nii hull, kui ma kartnud olin. Igaljuhul turvariske selline ööbimine endaga kaasa ei toonud. Lennujaamad asuvad tavaliselt muust linnast nii palju eemal, et pätid sinna ei satu :P

Ja nüüd olen tagasi Eestimaa talves...