Tõnu kiusatud

Pärast tööd käisin korraks poes. Rocca al Mares. Läikiv, läikiv. Vaatasin endale kampsunit, aga siis jõudsin järeldusele, et peaksin terve garderoobi välja vahetama. See aga on selgelt üle jõu käiv tegevus, seega muutus ka kampsuni ostmine mõttetuks. Nojah. Tarbimisloogika ongi see, et selleks, et ühte meeldima hakanud asja kasutada, tuleb osta sada teist. Läksin hoopis poodi ja ostsin metsseasuitsuvorsti, et kummutada arvamus, nagu oleks ainus ekspordiks kõlbulik asi pudel Vana Tallinnat.

Siis jõudsin linna ja mõtlesin juba välja, kuidas ma hakkan kodus õhtusööki tegema, kui taipasin, et nädalaks lahkudes ei pruugi pärastpoole enam näha Õunpuu uut filmi "Püha Tõnu kiusamine". Ja kuna olin eile ka kinnominekule mõelnud, siis seadsin sammud Sõpruse poole. Ootamatult nägin Triinu, Merilit ja Laurat ja suutsin juba karjatada: "Te saate kokku ja minule ei ütle!", kui nad seletasid, et olid just hetk tagasi juhuslikult kokku jooksnud. Seal me siis olime, kaks tulid kinost, kaks läksid.

Istusin saalis. Inimesed mu ümber nägid kuidagi stiilsed välja. Piletineiu eriti. Kuidagi - õhkkond on selline, et jah, loomingulised jne. Ei tea, peibutav ja samas võõras. Ilmselt nii jääbki. Võtsin teed ja film algas. Peas kogu aeg vasardas see lehest loetud fraas, et on irooniline nöök, et see film linastus algselt uues Solarise keskuses, kus filmi prototüübid ise ringi jõlguvad. Ja nii ongi. Eks selliste inimeste pihta see film käiski. Natuke valus reaalsus. Samas ebausutav reaalsus. Juhan Ulfsaki verisest näost kiirgab vastu see sama tegelik tarbimiskultuur. Mina ei jäänud küll uskuma, et tegu on lihtsa maajoodikuga. Modell ikka maasoola ei mängi! Teised tüübid olid veidi paremini valitud. Aga "Sügisball" oli tegelikult sama nihestatud reaalsusega. Nii et sellega võib kunstilisest aspektiks nõustuda. Teisalt - esimese poole filmist mõtlesin endamisi, et küll on igav film. Mulle ei meeldi see, et kritiseeritakse justkui konkreetset käitumist, ent samas on see kõik kohutavalt ebaveenev ja ebapsühholoogiline. Kõik oli grotestkini viidud: matused, verine joodik, politsei, frigiidne naine ja purjus töökaaslased (Tiina Tauraite muide teeb täpselt sama rolli mis "Sügisballiski"). Mina vaatajana jäin küll nõutuks. Mulle tundus, et mulle taheti näidata meie keskklassi lodevusest ja himust väärastunud elu - kuid siis tuli sinna sisse mingi agentsinikaelalik anonüümne tehas ja... Mind see anonüümsus, kontekstitus kõige rohkem häiribki eesti tegijate puhul. Keegi ei julge luua PÄRIS maailma. See on mingi iba-liba-eesti suuremasjaos. See on vastutustundetu! Mõtlesin, et see film on kahjuks tõepoolest ainult kunstiline sitt, mida naudivad andetud wannabed, kes ei julge näidata, et nad asjadest aru ei saa.

Okei. Ent Õunpuu on visuaalselt võimas. Teine pool filmist oli kuidagi hoopis teistsugune ja otsi sõlmiti kokku. "Das Goldene Zeitalter" on mu meelest maha viksitud poolenisti "Blue velveti" ja poolenisti "Eyes Wide Shut'i" pealt. Sealt peale hakkas ekraanil toimuv vähemasti visuaalse ja audio poole pealt huvi pakkuma. Arvutiekraanilt vaadatuna ilmselt mõttetu, sest Dolby Surround ... eh, aga kogege ise.

Lõpuks kinost väljudes oli kõik see sätendav kiiskav ja ümberringi lõkerdav maailm veidi veelgi rohkem võõrastav. See oligi ilmselt eesmärk. Mina samas end Tõnu ja Co-ga ei seosta, nagu jääb mulle üldse Eesti meinstriimis toimuv kuidagi võõraks. Tahaks teada, mida teised sellest arvavad. Ei teagi, kas soovitada kinokülastust. "Sügisballiga" tegu ei ole. Stiil on hoopis teine. Tegemist on siiski kunstilisemat sorti filmiga, kus narratiivi peaaegu ei ole, psühholoogiline põnevus oli minu meelest ka minimaalne. Mille pärast minna on kujundid, sümbolid, visuaal. Vaadake seda nagu kinematograafilist maali.