Mardilaat

Ennemuistsel ajal, veel enne hüper- ja supermarketeid, enne kaubanduskeskusi, enne kaubamaju, enne vürtspoode käisid inimesed laatadel. Ostmas ja müümas, ilma vaatamas, kohtumas ja ennast näitamas. Olid rõõmsad need, kes kaubast lahti said, olid ka rõõmsad need, kes olid head kaupa teinud ja endale mõne kauni uhkuseasja saanud. Selle auks tehti siis joodud, kõrtsiesised olid täis lookas vankreid, kus peal seisis see kõige parem kaup. Peremees, kes vahest perenaisegi ühes võtnud, prassis sees ja tähistas edukat päeva.

Mina prassima ei hakka, kuid õnnelik olen ikkagi. Käisin Mardilaadal ja nägin kui palju ilusat mõistavad inimesed oma kätega teha. Lausa lust oli vaadata kõiki neid soki- ja kindakuhjasid, kus üks apetiitne mustrikombinatsioon teist taga ajas. Iga meister teeb isemoodi ja nii ei oska kohe mitte ära otsustada, milline kindapaar ära osta, sest paremusjärjestusse asju omavahel panna ei saa. Naisterahvale tõeline oaas! Oleks ainult rahakott puuga seljas... küll ma oleks siis alles kaunilt ehtinud ennast! Ent ma otsisin hoopis saabuvaks talveks häid ja sooje asju. Sain endale pika piidlemise peale karvamütsi ja ilusad valged kindad. Oleks tahtnud veel ka head sooja kampsunit, aga õiget värvi ja suurust ei olnud. Tuleb oodata jõuluni. Muidu ma olen alati üsna kehv ostja. Tahaks kõike, aga lõpuks ei suuda otsustada, mida kõige rohkem tarvis oleks ning mis kõige rohkem meeldib, ja nii jäängi enamasti tühjade kätega. Seekord üritasin seda vältida, sest mütsi ja kampsunit on ju otsustusvõimetusest hoolimata vaja. Nii veetsin seal lettide vahel siiberdades oma 4 tundi! Ohh, aga laat on ikka uhke küll! Kahju, et pole päriselt sellist hiiglaslikku poodi, kuhu igal ajal võiks sisse astuda ja endale meelepärase kaunisasja välja valida. On palju ilusam, kvaliteetsem ja lõppeks ka odavam kui poekaup. Ent see ei oleks ikka see, laada võlu ja melu kaoks...