9. rajoon

Reede õhtul üksinda kinos. Nii minu moodi.

Film oli hea. "9.rajoon", suurepärane ja pingeline vaheldus kõigile hollivuudi tulnukamärulitele. Mulle meeldib, kui filmides säilib reaalsus. Nii on Star Warsi 70ndatel tehtud osad eriti palju paremad nendest uutest, sest esimestes filmides ei loodud mitte arvutiga tehismaailma, vaid filmiti päriselt olemasolevaid mudeleid. Tulemus on nii käegakatsutav, nii ehe, et jäädki päriselt uskuma kogu selle maailma olemasolu.
Nii oli 9.rajooniga ka. Kuigi ei olnud vist mudelid, vaid ikka arvutigraafika, oli see filmis kasutatav pseudodokumentaalstiil nii ehe ja meeldiköitev, et lausa lust vaadata. Tore on ka see, et vahelduseks maandusid tulnukad Los Angelese asemel Johannesburgis. Okei, nigeeria maffia oli jälle liiga ameerikalik, aga townshipi slummid ja lõuna-aafrika aktsent sümpaatsed.
Mitmekihiline film tõepoolest - lugesin seda EPLis ilmunud arvustusest - tulnukate kohtlemine ebainimlikul viisil viidetega LAVis aset leidnud aparteheidile. Inimõiguslased võitlemas tulnukate õiguste eest - nende eest, kes inimesi filmi algul heal meelel tükkideks rebisid. Pärast jälle rollid vahetusid ja pooltulnud-poolinimese silme läbi avanes ka teine vaatenurk, millele hakkasin muidigi kohe palju rohkem kaasa elama kui algul inimeste võitlusele tulnukatega. Okei, tegelikult see on ka väga klišeelik ja mind ei üllata, et inimstsenarist ei saa siiski üle tulnukatele inimpsühholoogia rakendamisest. Muidu ärritab see mind kohutavalt loomafilmide puhul, see loomade käitumise inimlikustamine. Võiks arvata, et teise DNAga olendid käituvad ka teistmoodi. Aga ei, ikka on keskpärane kangelaslikkus, ohverdus jne esiplaanil. Hm, kusjuures, siin on palju mõtlemisainet: kui kõrvuta eri kultuuride käitumismustreid (a la sakslane vs türkmeen vs malailane), siis leiab ka suuremad vahed kui filmis johannesburglase ja "limuka" vahel.
Kahju on ainult sellest, et sellest hirmutavalt veenvast maailmast filmi jooksul nii vähe teada sai. Muidigi - tegemist on ju meie endi maailmaga, aga ma ei saa selliste lugude juures kunagi üle põletavast soovist teada saada, mis edasi juhtub või kuidas kõik töötab. Loomulikult ongi film üles ehitatus meie maailma grotesksuse näitamisele, mitte tulnukate maailmale. Ent - nii põnev oleks teada, mis selle laevaga edasi sai!

Praegu tuleb mulle meelde üks ilus suvepäv Lohusalus, kui lebasin kivi peal ja vaatasin helerohesinist horisonti seal, kus taevas ja meri kokku said ja mõtlesin, et näe - see ongi planeet.