Tartu, jee.
Nagu poleks ära olnudki. Või siiski. Mõned asjad on muutunud. Ja ma ei tea, kas peaks reageerima, sest ma ju lähen tagasi. Igastahes hetkel on kuidagi palju muretum olla, kui tavaliselt Z. koju vankudes. Lund ei ole ja ma magan põrandal. Ma ei ole ikka veel päris koju jõudnud vist.
Hmm. Mida veel? Tallinnasse ja rattaga mööda Nõmmet uhama.
laupäev, detsember 22, 2007
neljapäev, detsember 20, 2007
Pikk tee koju
7.15 - väike punane auto raudteejaama parklas. Jälle Mitfahrgelegenheit'i kaudu, jälle odav ja kiire. Sõidame Münsterist põhjasuunas läbi aeglaselt päevavalgeks minema maastiku, ja ma märkan, et Westfalen ei olegi tegelikult midagi nii tasane maa, kui ma ette kujutasin, ikka mäekesed ja orukesed ja kõrged teeperved.
9.20 - Bremeni ülikooli kampus, väike kohvik mensa kõrval. Suur kõle hoonemassiiv, aga natuke ikka huvitav ka, sest ei olegi varem sellist veidi futuristlikku ülikooli näinud. Mõtlen praegu, et kunagi ma lausa fantaseerisin sellistest linnakutest, siis kui ma veel mõtlesin, et oleks huvitav arhitektuuri õppida. Aga hommik oli hall ja betoon nagu oleks seda halli veel kümnekordselt sisse imanud.
10.10 - kohvikusse saabub Karsten, HC aktivist, kes viimasel hetkel mu reisi päästis. Ilma ööbimiskohata Bremenis oleksin pidanud alles teisipäeva hommikul startima. Karsten räägib, et ta peab loengusse minema - vene keelde! Ja et mingu ma linna peale jalutama, pärast võime siis tema juurde minna ja edasi vaadata, mis saama hakkab.
11.00 - peale sissepõiget ülikooli raamatukokku lähen trammi peale ja sõidan linna. Trammis küsib üks tädi minult, kas ma võiks talle öelda, kus ta maha minema peab, et Karstadt'i minna. Laiutan käsi. Nojah. Lõppkokkuvõttes väljun samas peatuses, kus tädigi, sest oleme jõudnud linnasüdamesse.
12.00 - seisan Bremeni keskväljakul ja ahmin endasse seda vaatepilti, kuidas päike joonistab välja raekoja fassaadi vigureid, saksa lipp lehvib kerges tuules ja taustal on massiivne toomkirik ja sinine taevas, kellad löövad keskpäeva ja kutsuvad palvusele. Kahjuks ei ole mul fotokat kaasas, nii et tuleb leppida mälupiltidega.
13.47 - peale kahe tunni pikkust tiirutamist Bremeni kesklinnas (mis muide ei olegi eriti suur), olen juba lootuse kaotanud, et Marktpaltzil asuvate jõululaada putkade vahelt need pagana moosekandid üles leian. Seisatan, ostan ühe Baieri Bratwursti, ja mu pilk langeb sujuvalt otse mu ees seisvale skulptuurile. Paras eesel!
15.15 - kohtun uuesti Karsteniga ja me jalutame tema poole. Mu jalad on juba päris väsinud, aga ta ei ela õnneks kaugel. Saan viimaks maha istuda ja hinge tõmmata. Ta tuba on tudenglikult segamini ja ta jutustab mulle, et sellest ajast peale, kui Ryan Air Bremenisse oma keskust ehitab, magab iga nädal mõni rändur ta diivanil. Külalislahkuse tõeline musternäide!
17.15 - lähen koos Karsteniga seminari, kus räägitakse seekord vene avangardist. Kümmekond inimest, kes kõik teevad Europäische Studien'it, ja õpivad ka vene keelt usinasti. Tervitused on vene keeles. Audika ees on väike vene mees (või ikkagi poolakas, või tšehh?), kes räägib aeglaselt ja aktsendiga, nii et ma saan kõigest kenasti aru. Saan hiilata sellega, et ma tean, et Tristan Tzara kuulub rühmitusse Dada. Päris huvitav loeng on. Aga kõigil on meeltes mõlkumas hoopis jõulupidu.
19.00 - Euroopa õpingute üliõpilaste ja õppejõudude jõuluõhtu hõõgveini ja küpsistega. Kõik kohalolijad tunduvad huvitavad ja ilusad. Mul on veidi igav, sest Karsten ja Hilmar, minu võõrustajad, tegelevad oma asjadega. Räägin ühe tüdrukuga veidi Eestist ja Venemaast, ta seletab, et nad peavad kohustuslikus korras minema väljamaale semestriks: kas Poola või Venemaale. Ta veel ei tea, kuhu ta läheb, aga Venemaa tõmbab. Pärast räägib üks teine tüdruk oma semestrist Moskvas, kus tal ei olnud palju sõpru, kellega väljas käia, sest hiinlased lähevad vara magama ja prantslastega ei taha kogu aeg. Venelased jälle ilmselt ei viitsi ka välismaalastega nii palju tegemist teha. Nagu sakslased isegi, mõtlen.
21.25 - seiklen üksi tagasi koju, sest väsimus kipub peale, Karsten aga peab veel jääma koristama. Kaotan kodutee, aga leian selle peagi sõbraliku mööduja abiga.
23.00 - Karsten jõuab lõpuks koju. Joome teed. Tuleb Hilmar, kes peab teises toas kirjutama referaati Esimest maailmasõjast kui vastumodernismist, aga ei viitsi. Tuleb välja, et noormehed on külastanud suvel Riiat ja ööbinud ka Tartus, olles teel Venemaale keelekursustele. Nad on üllatavalt kursis sellega, mis Venemaal toimub. Pronksiööd ei pea neile seletama.
01.00 - saan lõpuks magama jääda.
07.55 - kell heliseb. Vajutan selle kinni ja magan veel kümme minutit. Siis ajan end püsti, et hambaid pesta. Kui vannitoast naasen, jookseb vastu Hilmar, kes on vist kuhugi hiljaks jäämas. Karsten põõnab edasi. Teen endale kohvi, aga ei jõua seda juua, sest mõtlen, et jään kohe lennukist maha, kui välja ei lähe. Jätan Karsteni ja Hilmariga hüvasti ja sööstan raudteejaama poole. Mõtlen välja varuplaane, juhuks kui peaksin trammiga vales suunas sõitma.
9.15 olen kenasti Rya Air'i kassas. Ei ole mingit jõulueelset tunglemist. Aga lennu ettevalmistamisega olen küll puusse pannud. Oleksin pidanud oma pileti välja printima. Ja turvakontrollis tabab mind halb üllatus: suuremaid pudeleid kui 100 ml kaasa võtta ei tohi. Minu peen vein Mainzist lendab prügikasti. Aga mitte kildudeks. Mõtlen, mis sellest pudelist nüüd edasi saab. Jõle kahju on.
9.50 - peale passikontrolli kuulen korraga: Tere! Nägin Eesti passi! See on Tiina, Göttingenist, kellel on kerge saksa aktsent juures, mistõttu arvan õigesti, et ta on juba pikemat aega Saksamaal. Kuulen, et ta õpib seal psühholoogiat ja on samuti teel Tartusse. Jee, ei peagi üksi koju loksuma. Mõttetud minutid lennujaamas oodates mööduvad kiiresti. Nutame mu head veini taga.
10.25 - lend Riiga, lukus kõrvad ja nirginäoga stjuuard Paul. Päike paistab. Äkki ajasime siiski lennud segi ja oleme teel Mallorcale?
13.25 - kohaliku aja järgi. Olen kaotanud terve tunni! Aga aeg on ju raha! Riia, sama ilm, sama temperatuur, aga oluliselt pimedam. Jõuame linna siis, kui hakkab juba kergelt hämarduma. Tühi kõht juhib meid bussijaama sööklasse, kus minu menüüsse kuuluvad kauaigatsetud kartulisalat, seljanka ja mitte nii väga igatsetud pekipirukas. Tiina jääb bussijaama ootama. Mina lippan linna peale.
16.00 - uitan ja imestan. Mulle Riia meeldib. Vaatan üle kindlasti veel kord Bremeni moosekandid, oletatava Rolandi kuju Mustpeade maja ees (nagu väitis Karsten), Peetri kiriku ja Vabadussamba. Kõik on ikka omal kohal nagu peab. Aga jõululaat koosneb kümnest putkast, mis saavad nii väikse tähelepanu osaliseks, et vorstileti müüa on magama jäänud. Uudistan raamatupoodi ja huvitun pildiraamatutest. Minu läti keel kõlbab üksikute pealkirjade lugemiseks. Mõtlen, kas osta endale pikale bussisõidule kaasa Spiegel, aga tundub kuidagi narr seda Riiast osta. Kallis on ka.
18.10 - naasen väsinuna bussijaama. Tiina on oma ajakirja juba läbi töötanud. Ootamatult silman Johannat! Vat kus. Käis konverentsil. Peen värk. Ka teel Tartusse. Aga siis selgub kurb tõsiasi, et minul on pilet Ecolines'i peale, Tiina ja Johanna aga sõidavad Eurolines'iga.
19.00 - jätan oma reisiseltsilistega hüvasti, et ronida Ecolines'i bussi, kus peale minu on veel kolm reisijat. Täpselt samal ajal väljub teisest peatusest Eurolines'i buss, kus on ka umbes kümmekond inimest. Sõidame läbi täiesti pimeda maastikku, läbi linnadest, mille nime ma ei tea.
22.30 - saabumine Tartu bussijaama. Avastan, et siin on hoolsalt ehitusega tegeldud. Kuidagi ahistav siiski.
22.50 - kappan Nooruse tänava suunas, kus Sinimanid oma jõulupidu saunaga tähistavad. Teen saunaukse lahti ja mulle vajub peale kiljuv soe ja paljas inimmass. Minut veel ja ma olen ise ka soojas, viimaks, oehh, pärast kogu seda igatsust.
9.20 - Bremeni ülikooli kampus, väike kohvik mensa kõrval. Suur kõle hoonemassiiv, aga natuke ikka huvitav ka, sest ei olegi varem sellist veidi futuristlikku ülikooli näinud. Mõtlen praegu, et kunagi ma lausa fantaseerisin sellistest linnakutest, siis kui ma veel mõtlesin, et oleks huvitav arhitektuuri õppida. Aga hommik oli hall ja betoon nagu oleks seda halli veel kümnekordselt sisse imanud.
10.10 - kohvikusse saabub Karsten, HC aktivist, kes viimasel hetkel mu reisi päästis. Ilma ööbimiskohata Bremenis oleksin pidanud alles teisipäeva hommikul startima. Karsten räägib, et ta peab loengusse minema - vene keelde! Ja et mingu ma linna peale jalutama, pärast võime siis tema juurde minna ja edasi vaadata, mis saama hakkab.
11.00 - peale sissepõiget ülikooli raamatukokku lähen trammi peale ja sõidan linna. Trammis küsib üks tädi minult, kas ma võiks talle öelda, kus ta maha minema peab, et Karstadt'i minna. Laiutan käsi. Nojah. Lõppkokkuvõttes väljun samas peatuses, kus tädigi, sest oleme jõudnud linnasüdamesse.
12.00 - seisan Bremeni keskväljakul ja ahmin endasse seda vaatepilti, kuidas päike joonistab välja raekoja fassaadi vigureid, saksa lipp lehvib kerges tuules ja taustal on massiivne toomkirik ja sinine taevas, kellad löövad keskpäeva ja kutsuvad palvusele. Kahjuks ei ole mul fotokat kaasas, nii et tuleb leppida mälupiltidega.
13.47 - peale kahe tunni pikkust tiirutamist Bremeni kesklinnas (mis muide ei olegi eriti suur), olen juba lootuse kaotanud, et Marktpaltzil asuvate jõululaada putkade vahelt need pagana moosekandid üles leian. Seisatan, ostan ühe Baieri Bratwursti, ja mu pilk langeb sujuvalt otse mu ees seisvale skulptuurile. Paras eesel!
15.15 - kohtun uuesti Karsteniga ja me jalutame tema poole. Mu jalad on juba päris väsinud, aga ta ei ela õnneks kaugel. Saan viimaks maha istuda ja hinge tõmmata. Ta tuba on tudenglikult segamini ja ta jutustab mulle, et sellest ajast peale, kui Ryan Air Bremenisse oma keskust ehitab, magab iga nädal mõni rändur ta diivanil. Külalislahkuse tõeline musternäide!
17.15 - lähen koos Karsteniga seminari, kus räägitakse seekord vene avangardist. Kümmekond inimest, kes kõik teevad Europäische Studien'it, ja õpivad ka vene keelt usinasti. Tervitused on vene keeles. Audika ees on väike vene mees (või ikkagi poolakas, või tšehh?), kes räägib aeglaselt ja aktsendiga, nii et ma saan kõigest kenasti aru. Saan hiilata sellega, et ma tean, et Tristan Tzara kuulub rühmitusse Dada. Päris huvitav loeng on. Aga kõigil on meeltes mõlkumas hoopis jõulupidu.
19.00 - Euroopa õpingute üliõpilaste ja õppejõudude jõuluõhtu hõõgveini ja küpsistega. Kõik kohalolijad tunduvad huvitavad ja ilusad. Mul on veidi igav, sest Karsten ja Hilmar, minu võõrustajad, tegelevad oma asjadega. Räägin ühe tüdrukuga veidi Eestist ja Venemaast, ta seletab, et nad peavad kohustuslikus korras minema väljamaale semestriks: kas Poola või Venemaale. Ta veel ei tea, kuhu ta läheb, aga Venemaa tõmbab. Pärast räägib üks teine tüdruk oma semestrist Moskvas, kus tal ei olnud palju sõpru, kellega väljas käia, sest hiinlased lähevad vara magama ja prantslastega ei taha kogu aeg. Venelased jälle ilmselt ei viitsi ka välismaalastega nii palju tegemist teha. Nagu sakslased isegi, mõtlen.
21.25 - seiklen üksi tagasi koju, sest väsimus kipub peale, Karsten aga peab veel jääma koristama. Kaotan kodutee, aga leian selle peagi sõbraliku mööduja abiga.
23.00 - Karsten jõuab lõpuks koju. Joome teed. Tuleb Hilmar, kes peab teises toas kirjutama referaati Esimest maailmasõjast kui vastumodernismist, aga ei viitsi. Tuleb välja, et noormehed on külastanud suvel Riiat ja ööbinud ka Tartus, olles teel Venemaale keelekursustele. Nad on üllatavalt kursis sellega, mis Venemaal toimub. Pronksiööd ei pea neile seletama.
01.00 - saan lõpuks magama jääda.
07.55 - kell heliseb. Vajutan selle kinni ja magan veel kümme minutit. Siis ajan end püsti, et hambaid pesta. Kui vannitoast naasen, jookseb vastu Hilmar, kes on vist kuhugi hiljaks jäämas. Karsten põõnab edasi. Teen endale kohvi, aga ei jõua seda juua, sest mõtlen, et jään kohe lennukist maha, kui välja ei lähe. Jätan Karsteni ja Hilmariga hüvasti ja sööstan raudteejaama poole. Mõtlen välja varuplaane, juhuks kui peaksin trammiga vales suunas sõitma.
9.15 olen kenasti Rya Air'i kassas. Ei ole mingit jõulueelset tunglemist. Aga lennu ettevalmistamisega olen küll puusse pannud. Oleksin pidanud oma pileti välja printima. Ja turvakontrollis tabab mind halb üllatus: suuremaid pudeleid kui 100 ml kaasa võtta ei tohi. Minu peen vein Mainzist lendab prügikasti. Aga mitte kildudeks. Mõtlen, mis sellest pudelist nüüd edasi saab. Jõle kahju on.
9.50 - peale passikontrolli kuulen korraga: Tere! Nägin Eesti passi! See on Tiina, Göttingenist, kellel on kerge saksa aktsent juures, mistõttu arvan õigesti, et ta on juba pikemat aega Saksamaal. Kuulen, et ta õpib seal psühholoogiat ja on samuti teel Tartusse. Jee, ei peagi üksi koju loksuma. Mõttetud minutid lennujaamas oodates mööduvad kiiresti. Nutame mu head veini taga.
10.25 - lend Riiga, lukus kõrvad ja nirginäoga stjuuard Paul. Päike paistab. Äkki ajasime siiski lennud segi ja oleme teel Mallorcale?
13.25 - kohaliku aja järgi. Olen kaotanud terve tunni! Aga aeg on ju raha! Riia, sama ilm, sama temperatuur, aga oluliselt pimedam. Jõuame linna siis, kui hakkab juba kergelt hämarduma. Tühi kõht juhib meid bussijaama sööklasse, kus minu menüüsse kuuluvad kauaigatsetud kartulisalat, seljanka ja mitte nii väga igatsetud pekipirukas. Tiina jääb bussijaama ootama. Mina lippan linna peale.
16.00 - uitan ja imestan. Mulle Riia meeldib. Vaatan üle kindlasti veel kord Bremeni moosekandid, oletatava Rolandi kuju Mustpeade maja ees (nagu väitis Karsten), Peetri kiriku ja Vabadussamba. Kõik on ikka omal kohal nagu peab. Aga jõululaat koosneb kümnest putkast, mis saavad nii väikse tähelepanu osaliseks, et vorstileti müüa on magama jäänud. Uudistan raamatupoodi ja huvitun pildiraamatutest. Minu läti keel kõlbab üksikute pealkirjade lugemiseks. Mõtlen, kas osta endale pikale bussisõidule kaasa Spiegel, aga tundub kuidagi narr seda Riiast osta. Kallis on ka.
18.10 - naasen väsinuna bussijaama. Tiina on oma ajakirja juba läbi töötanud. Ootamatult silman Johannat! Vat kus. Käis konverentsil. Peen värk. Ka teel Tartusse. Aga siis selgub kurb tõsiasi, et minul on pilet Ecolines'i peale, Tiina ja Johanna aga sõidavad Eurolines'iga.
19.00 - jätan oma reisiseltsilistega hüvasti, et ronida Ecolines'i bussi, kus peale minu on veel kolm reisijat. Täpselt samal ajal väljub teisest peatusest Eurolines'i buss, kus on ka umbes kümmekond inimest. Sõidame läbi täiesti pimeda maastikku, läbi linnadest, mille nime ma ei tea.
22.30 - saabumine Tartu bussijaama. Avastan, et siin on hoolsalt ehitusega tegeldud. Kuidagi ahistav siiski.
22.50 - kappan Nooruse tänava suunas, kus Sinimanid oma jõulupidu saunaga tähistavad. Teen saunaukse lahti ja mulle vajub peale kiljuv soe ja paljas inimmass. Minut veel ja ma olen ise ka soojas, viimaks, oehh, pärast kogu seda igatsust.
pühapäev, detsember 16, 2007
Ma kujutan ette, et Saksamaal on jõulud nii igavad (pühapäevast kolmapäevani on kõik suletud!), et nad peavad tulema ennast ennemalt jõuluturule välja elama. Ja kuna Hollandis üldse jõulud erilist suurt tähendust ei oma, siis peavad ju ka need vaesekesed kusagil saama jõulumöllust rõõmu tunda. Igatahes lossi esine parkla on pungil täis hollandlaste busse, ja Prinizipalmarkt'il kuuleb ennemini hollandi kui saksa keelt. Saksa pruun-roheliste korrakaitsjate kõrval liiguvad ringi ka sinised mehikesed, rinna peal silt Politie. Eh, moment, see nüüd küll saksa keele ei ole! Hollandlased on isegi oma politseinikud kaasa võtnud! Kesklinnas on üsna raske liikuda ja jõuluturu putkade vahele pole üldse mõtet trügida, sest siis saab ainult keset massi paigal seista või pool tundi mõtteid mõlgutada, kas valitud hõõgeveinisaba oli ikka võimalikest lühim.
.jpg)
Feuerzangenbowle
Kujutage ette, kui "Kevade" tegevus oleks aset leidnud Wikmani gümnaasiumis, või ka Mauruse juures. Ja kui sellest oleks film tehtud, sama ragisev ja kriibitud nagu "Kevade" ja kui selle filmi vaatamine kuuluks lahutamatult advendiaja juurde. Selline umbes ongi "Feuerzangenbowle".
Aga mitte ainult. Kuna film algab sellega, kuidas vanad mehed meenutavad oma kooliaega, juues sinna juurde efektset jooki nimega Feuerzangenbowle (a la tuliste tangide bool) ja võib-olla on nende hilisem geniaalne mõte Johannes Pfeiffer - eraõpetajate poolt kasvatatud kirjanik, kes pole iialgi koolis käinud ega lollusi teinud - uuesti koolipinki saata just nimelt kantud selle üsna kange joogi mõjust, siis kuulub ka filmi vaatamise juurde klaasike (või paar, või kohe mitu) seda imetabast jooki. Selle jaoks tuleb ajada keema kastrulitäis punast veini, lisada sinna mandariine, apelsine etc, seejärel tuleb võtta suur tükk suhkrut, see rummiga üle kallata ja põlema panna. Jook on valmis, kui kogu suhkur on ära sulanud ja veini sisse tilkunud. Mm, lecker! Kokkuvõttes on asi veidi kangem ja magusam kui tavaline hõõgvein.
Nojah, ja siis tulebki ennast istuma seada, ja nautida selle vana mustvalge filmi aurat, ajatut hõngu, naeru lagistada ja kooliaegu meenutada.
Aga mitte ainult. Film on nimelt tõeline kultusteos, vähemalt siin linnas ja tudengite seas. Meile näidati seda esmalt Erasmuse-kinos. Tundus, et kõigile meeldis, mulle ka. Nii et ma ei kahelnudki eriti, kui Jens tegi ettepaneku, seda veelkord vaadata, seekord Ülikooli kinos koos saksa tudengitega. Viimase kahe nädala jooksul on filmi vist igal pool ülikoolis, igas osakonnas juba näidatud. Aga ikkagi oli kogu Audimax (u 300-400 istekohta) rahvast pungil. Feuerzangebowle'i pakutud, sest alkoholi ülikooli ruumes müüa ei tohi, aga tungivalt soovituslik oli oma hõõgvein kaasa võtta. Ja maiustused. Ja äratuskellad. Ja taskulambid. Ja säraküünlad. Sest korraga muutus kogu auditoorium selleks klassitäieks poistekooli õpilasteks, kes oma puupinkides istudes vahivad ja tormakalt kaasa elavad, kuidas Pfeiffer klassi ees õpetajatega jageleb. Iga kord, kui ekraanil toost öeldi, tõusis ka publik saalis püsti ja lõi klaase kokku. Kui laulmistunnis harjutati kaanonit, üürgas saal kaasa laulda. Kui Pfeifferi äratuskell tirises, hakkasid ka saalis äratuskellad tirisema. Kui ta päikesejänkuga üritas õpetaja selja taga asuval maakaardil pinginaabrile selgeks teha, kuhu goodid rändasid, kraamisid saalisolijad oma taskulambid välja ja vilgutasid nendega. Ja kui keemiatunnis toimus hämmastav performance "raadiumiga", hakkasid mu ümber säraküünlad põlema. Mulle tundub, et saalis istujad olid seda filmi juba vähemalt kümme korda näinud, aga ikka rõkkasid kõik naerust. See on vist seni mu kõige interaktiivsem filmielamus.
Samas pean ikkagi ütlema, et "Kevade" ja "Wikmani poiste" sügavuse vastu see film ei saa. Tegu on ikkagi kerge meelelahutusega, kuigi seal on paras annus ajatut noorusnostalgiat. Filmi kahjuks räägib tema valmimisaasta, 1944, kui Saksamaa kinotööstus oli ilmselt sunnitud rahva mõtteid eluraskustelt eemale juhtima. Sellegipoolest oma aja üle elanud linateos, mida võiks aasta pärast uuesti vaadata, ikka jõulude eel ja koos Feuerzangenbowle'iga.
Aga mitte ainult. Kuna film algab sellega, kuidas vanad mehed meenutavad oma kooliaega, juues sinna juurde efektset jooki nimega Feuerzangenbowle (a la tuliste tangide bool) ja võib-olla on nende hilisem geniaalne mõte Johannes Pfeiffer - eraõpetajate poolt kasvatatud kirjanik, kes pole iialgi koolis käinud ega lollusi teinud - uuesti koolipinki saata just nimelt kantud selle üsna kange joogi mõjust, siis kuulub ka filmi vaatamise juurde klaasike (või paar, või kohe mitu) seda imetabast jooki. Selle jaoks tuleb ajada keema kastrulitäis punast veini, lisada sinna mandariine, apelsine etc, seejärel tuleb võtta suur tükk suhkrut, see rummiga üle kallata ja põlema panna. Jook on valmis, kui kogu suhkur on ära sulanud ja veini sisse tilkunud. Mm, lecker! Kokkuvõttes on asi veidi kangem ja magusam kui tavaline hõõgvein.
Nojah, ja siis tulebki ennast istuma seada, ja nautida selle vana mustvalge filmi aurat, ajatut hõngu, naeru lagistada ja kooliaegu meenutada.
Aga mitte ainult. Film on nimelt tõeline kultusteos, vähemalt siin linnas ja tudengite seas. Meile näidati seda esmalt Erasmuse-kinos. Tundus, et kõigile meeldis, mulle ka. Nii et ma ei kahelnudki eriti, kui Jens tegi ettepaneku, seda veelkord vaadata, seekord Ülikooli kinos koos saksa tudengitega. Viimase kahe nädala jooksul on filmi vist igal pool ülikoolis, igas osakonnas juba näidatud. Aga ikkagi oli kogu Audimax (u 300-400 istekohta) rahvast pungil. Feuerzangebowle'i pakutud, sest alkoholi ülikooli ruumes müüa ei tohi, aga tungivalt soovituslik oli oma hõõgvein kaasa võtta. Ja maiustused. Ja äratuskellad. Ja taskulambid. Ja säraküünlad. Sest korraga muutus kogu auditoorium selleks klassitäieks poistekooli õpilasteks, kes oma puupinkides istudes vahivad ja tormakalt kaasa elavad, kuidas Pfeiffer klassi ees õpetajatega jageleb. Iga kord, kui ekraanil toost öeldi, tõusis ka publik saalis püsti ja lõi klaase kokku. Kui laulmistunnis harjutati kaanonit, üürgas saal kaasa laulda. Kui Pfeifferi äratuskell tirises, hakkasid ka saalis äratuskellad tirisema. Kui ta päikesejänkuga üritas õpetaja selja taga asuval maakaardil pinginaabrile selgeks teha, kuhu goodid rändasid, kraamisid saalisolijad oma taskulambid välja ja vilgutasid nendega. Ja kui keemiatunnis toimus hämmastav performance "raadiumiga", hakkasid mu ümber säraküünlad põlema. Mulle tundub, et saalis istujad olid seda filmi juba vähemalt kümme korda näinud, aga ikka rõkkasid kõik naerust. See on vist seni mu kõige interaktiivsem filmielamus.
Samas pean ikkagi ütlema, et "Kevade" ja "Wikmani poiste" sügavuse vastu see film ei saa. Tegu on ikkagi kerge meelelahutusega, kuigi seal on paras annus ajatut noorusnostalgiat. Filmi kahjuks räägib tema valmimisaasta, 1944, kui Saksamaa kinotööstus oli ilmselt sunnitud rahva mõtteid eluraskustelt eemale juhtima. Sellegipoolest oma aja üle elanud linateos, mida võiks aasta pärast uuesti vaadata, ikka jõulude eel ja koos Feuerzangenbowle'iga.
esmaspäev, detsember 10, 2007
pühapäev, detsember 09, 2007
Tegelt ega ma seal Mainzis nüüd just väga ei käinud. Olin rohkem Alzey's, siukses kenas väikses Saksa linnakeses, mis asub Mainz'ist 30 km väljapool. Seal elab nimelt Marielle, mu tandemi-partner kevadisest Tartust, tore saksa tütarlaps, kes viitsib eesti keelt õppida! Selliseid ei kohta just igapäev, eksole? Kutsus mind külla, et koos jõuluturul Christkindl'it juua, ja siuksest pakkumisest ei saa ju ometi ära öelda!
Minek ise oli muidugi paras organiseerimisauk, sest ma otsustasin, et rong on liiga kallis ja vaja kasutada Mitfahrgelegenheit'i teenuseid. Esialgu töötas asi väga hästi, leidsin endale autojuhi, kes pidid Mainzi sõitma, vahetasime numbreid jne, kuni ta siis mulle kolmapäeva õhtul teatas, et (issand, Peter tuli mult praegu küsima, kas ma järgmine nädal Erasmuse üritusi külastan, ja ma olin jälle sunnitud poolteist tundi (!) ukse peal kuulama, kuidas kõik asjad ikka Ööösterreihis paremad on) sorry vaan, jääb ära. Nii ma siis istusin terve neljapäeva õhtu netis ja otsisin paaniliselt uut autojuhti, aga loomulikult olid kõik autod Mainzi suunale juba täis pakitud. Kuigi minu meelest on see ikkagi raiskamine, kui viie inimese asemel võetakse autosse ainult neli (sest muidu on ju liiga kitsas!). Oskamata oma marsruuti planeerida, nuputasin juba plaane, kuidas Münsterist hommikul läbi Dortmundi ja Düsseldorfi Neussi (?!) sõita, et seal autole saada, kui mulle viimaks torkas pähe, et Frankfurt on ju Mainzile hoopis lähemal kui Neuss Münsterile. Paras loll ikka. Einojah, Frankfurdi suunal leidsin loomulikult kohe auto, mis Münsterist startis, nii et minu reis oli päästetud.
Mööda Autobahn'i oli see mul ka esimene kord sõita, nii et oli täitsa vahva. Nagu Tartu-Tallinn maantee, ainult keegi ei pea kinni või ei hakka sõimama, kui 140 sees on. Kuigi ma ei tea - minul hakkas sellisel kiirusel näiteks pea valutama! Ja üldse, tegelikult põhikiirus on vist ikkagi 120-130, ja kui kõik nii sõidavad, siis pole neil 160-meestel just palju ruumi. Peale lugematuid hingematvaid vaateid sildadelt alla orgudesse jõudsime lõpuks Frankfurti. Mõne pilvelõhkujad või nii. Ja siis tohutus melus pulbitsev Hauptbahnhof, mida ma lihtsalt pidin natuke seisatades jälgima, sest see oli lihtsalt niivõrd teistsugune, niivõrd elav: jõulukuused, hamburgeriputkad, reisikohvrid, ajakirjaletid, Was, 70 Cent fürs Pinckeln?!, suur kiiskav hall täis tormlevaid inimesi. Ja kuidagi kohe oli märgata vahet näiteks Berliiniga - palju puhtam, palju kallim, palju nooblim.
Mainzi sain kenasti S-bahn'iga, tunniajane rongiühendus on peaaegu sama kallis, kui kolmetunnine autoreis lõunasse. Ja Mainzis hüppas mulle kaela üleni erutatud ja rõõmus Marielle, kes oli juba jõudnud kõigile rääkida, et ma tulen. Sõitsime Alzey'sse, kenasse väiksesse linna keset viinamägesid, kus vahvärkmajad on iidamast-aadamast võimul olnud. Neil oli seal juba väike pidu ette valmistatud, Glühwein ja Plätzchen ja hulganisti sugulasi-sõpru, kes rääkisid kõik rõõmsalt rheinhesseni dialekti. Nagu öeldud, Alzey on väike, ehk siis jututeemad kaldusid kõik rohkem selle peale, kes parajasti milliste tempudega hakkama oli saanud. Aga vein oli hea ja kõik kiitsid mu saksa keelt, samal ajal kui Marielle üritas vapralt eesti keeles rääkida.
Mainz on ilus, eriti oma mitmetasandilisuses, aga kahjuks ei käinud me seal just eriti palju ringi. Mina ei osanud midagi küsida ja nemad ei osanud midagi näidata. Toomkirikus käisin siiski ära ja hõõgvein jõuluturul on saanud kuidagi möödapääsmatuks tõsiasjaks. Rahvast oli palju, trügimist oli palju. Kõik ostlevad. Igal pool. Eriti laupäeviti. Sõitsime juba üsna varakult tagasi Alzey'sse, et süüa teha ja ka koha peal ringi vaadata. Neil oli ka väike jõuluturg ja - ootamatult kostis kusagilt kaunist laulmist. Läksime lähemalt vaatama ja avastasime lava ja lava pealt kenasti laulva tütarlapse. Ainult - kuulajaid oli vist u 20. Hehee, see on juba nagu meie esinemistel! Michaeli tabas kahtlus, et äkki on tegu auhinnalise kolmanda kohaga saatest Saksamaa otsib superstaari. Kuulasime. Oli täitsa kena, plaksutasime kõigest väest. Siis saabus väga kõrgehäälne noormees dueti laulmiseks ja mööduvad tuttavad kinnitasid, et tegu ei ole siiski üleriiklike superstaaridega, vaid ainult kohalike kuulsustega. Kahju, ma juba lootsin!
Vaatasin üle ka kohaliku kindluse, kohaliku ööelu ja tõdesin, et mitte igal pool Saksamaal ei ole jalgratas tavaline nähtus. Marielle surus mulle vägisi kaasa ka kaks pudelit veini ühe tuttava viinamäeomaniku keldrist, mille ma nüüd saan jõuluks koju viia, sest siin ma võin ka tavalist cuvee'd juua (mitte et ma veinidest midagi teaks!). Tagasi sain jälle mitfahrt'iga. Pidin vastama küsimustele, kust ma pärit olen, mis keelt Eestis räägitakse, kui palju inimesi seal elab, kas meil on mägesid ja milline ilm seal on.
Ma ütleks, et õnnestunud nädalavahetus.
Minek ise oli muidugi paras organiseerimisauk, sest ma otsustasin, et rong on liiga kallis ja vaja kasutada Mitfahrgelegenheit'i teenuseid. Esialgu töötas asi väga hästi, leidsin endale autojuhi, kes pidid Mainzi sõitma, vahetasime numbreid jne, kuni ta siis mulle kolmapäeva õhtul teatas, et (issand, Peter tuli mult praegu küsima, kas ma järgmine nädal Erasmuse üritusi külastan, ja ma olin jälle sunnitud poolteist tundi (!) ukse peal kuulama, kuidas kõik asjad ikka Ööösterreihis paremad on) sorry vaan, jääb ära. Nii ma siis istusin terve neljapäeva õhtu netis ja otsisin paaniliselt uut autojuhti, aga loomulikult olid kõik autod Mainzi suunale juba täis pakitud. Kuigi minu meelest on see ikkagi raiskamine, kui viie inimese asemel võetakse autosse ainult neli (sest muidu on ju liiga kitsas!). Oskamata oma marsruuti planeerida, nuputasin juba plaane, kuidas Münsterist hommikul läbi Dortmundi ja Düsseldorfi Neussi (?!) sõita, et seal autole saada, kui mulle viimaks torkas pähe, et Frankfurt on ju Mainzile hoopis lähemal kui Neuss Münsterile. Paras loll ikka. Einojah, Frankfurdi suunal leidsin loomulikult kohe auto, mis Münsterist startis, nii et minu reis oli päästetud.
Mööda Autobahn'i oli see mul ka esimene kord sõita, nii et oli täitsa vahva. Nagu Tartu-Tallinn maantee, ainult keegi ei pea kinni või ei hakka sõimama, kui 140 sees on. Kuigi ma ei tea - minul hakkas sellisel kiirusel näiteks pea valutama! Ja üldse, tegelikult põhikiirus on vist ikkagi 120-130, ja kui kõik nii sõidavad, siis pole neil 160-meestel just palju ruumi. Peale lugematuid hingematvaid vaateid sildadelt alla orgudesse jõudsime lõpuks Frankfurti. Mõne pilvelõhkujad või nii. Ja siis tohutus melus pulbitsev Hauptbahnhof, mida ma lihtsalt pidin natuke seisatades jälgima, sest see oli lihtsalt niivõrd teistsugune, niivõrd elav: jõulukuused, hamburgeriputkad, reisikohvrid, ajakirjaletid, Was, 70 Cent fürs Pinckeln?!, suur kiiskav hall täis tormlevaid inimesi. Ja kuidagi kohe oli märgata vahet näiteks Berliiniga - palju puhtam, palju kallim, palju nooblim.
Mainzi sain kenasti S-bahn'iga, tunniajane rongiühendus on peaaegu sama kallis, kui kolmetunnine autoreis lõunasse. Ja Mainzis hüppas mulle kaela üleni erutatud ja rõõmus Marielle, kes oli juba jõudnud kõigile rääkida, et ma tulen. Sõitsime Alzey'sse, kenasse väiksesse linna keset viinamägesid, kus vahvärkmajad on iidamast-aadamast võimul olnud. Neil oli seal juba väike pidu ette valmistatud, Glühwein ja Plätzchen ja hulganisti sugulasi-sõpru, kes rääkisid kõik rõõmsalt rheinhesseni dialekti. Nagu öeldud, Alzey on väike, ehk siis jututeemad kaldusid kõik rohkem selle peale, kes parajasti milliste tempudega hakkama oli saanud. Aga vein oli hea ja kõik kiitsid mu saksa keelt, samal ajal kui Marielle üritas vapralt eesti keeles rääkida.
Mainz on ilus, eriti oma mitmetasandilisuses, aga kahjuks ei käinud me seal just eriti palju ringi. Mina ei osanud midagi küsida ja nemad ei osanud midagi näidata. Toomkirikus käisin siiski ära ja hõõgvein jõuluturul on saanud kuidagi möödapääsmatuks tõsiasjaks. Rahvast oli palju, trügimist oli palju. Kõik ostlevad. Igal pool. Eriti laupäeviti. Sõitsime juba üsna varakult tagasi Alzey'sse, et süüa teha ja ka koha peal ringi vaadata. Neil oli ka väike jõuluturg ja - ootamatult kostis kusagilt kaunist laulmist. Läksime lähemalt vaatama ja avastasime lava ja lava pealt kenasti laulva tütarlapse. Ainult - kuulajaid oli vist u 20. Hehee, see on juba nagu meie esinemistel! Michaeli tabas kahtlus, et äkki on tegu auhinnalise kolmanda kohaga saatest Saksamaa otsib superstaari. Kuulasime. Oli täitsa kena, plaksutasime kõigest väest. Siis saabus väga kõrgehäälne noormees dueti laulmiseks ja mööduvad tuttavad kinnitasid, et tegu ei ole siiski üleriiklike superstaaridega, vaid ainult kohalike kuulsustega. Kahju, ma juba lootsin!
Vaatasin üle ka kohaliku kindluse, kohaliku ööelu ja tõdesin, et mitte igal pool Saksamaal ei ole jalgratas tavaline nähtus. Marielle surus mulle vägisi kaasa ka kaks pudelit veini ühe tuttava viinamäeomaniku keldrist, mille ma nüüd saan jõuluks koju viia, sest siin ma võin ka tavalist cuvee'd juua (mitte et ma veinidest midagi teaks!). Tagasi sain jälle mitfahrt'iga. Pidin vastama küsimustele, kust ma pärit olen, mis keelt Eestis räägitakse, kui palju inimesi seal elab, kas meil on mägesid ja milline ilm seal on.
Ma ütleks, et õnnestunud nädalavahetus.
kolmapäev, detsember 05, 2007
Eine Zigarette, gross wie Kölner Dom
Aga kes sellise reklaami õnge ikkagi läheks?! Pole ime, et Fabian töö kaotas.
Suur ja vägev on ta tõesti, see Kölni toomkirik, mis justkui tohutu kalju maa seest välja kasvab otse Rheini kaldal. Oma looduslikult hallikaspruunikast liivakivist orgaaniliste väätide, tornikeste... õõ ja kõige muu kõrggootikale omase kribu-krabuga kaetult mõjub ta tõesti rohkem ühe tuultest ja ajahambast kujundatud mäena. Aga kui lähemalt hakkad vaatama, joonistuvad välja mustrid ja figuurid, kivi saab korraga näo.
Tegelikult oli algne siht hoopis Bonn, veidi maad Kölnist lõunasse, kus asub üks päris huvitav muuseum Haus der Geschichte. Robert ja Nelli, meie Erasmuse ajaloo-koordinaatorid, viisid meid, erasmuse ajaloolasi, sinna Saksamaa uuema ajalooga tutvuma. See on päris põnev muuseum, väga interaktiivne ja inforohke, nii et kõik need sajad koolilapsed, kes seal ringi kolistasid, ei pidanud kindlasti igavust tundma. Kahjuks oli info veidi killustatud, nii et mina, kes ma tegelikult lähiajalugu eriti ei tunne, ei saanud eriti täit pilti, mis siis konkreetselt olid need suunad ja hoovused, mis viimasel 50 aastal Saksamaad on kujundanud. See oli mingi kummaline segu poliitilisest ajaloost ja ütleme, a la ERMi näitusest nõukogude argikultuuri kohta. Mnjaa, ja see on nii kummaline, kuidas itaallased ja inglased ahhetavad, kui nad näevad vitriinis Saksa sõjavangide saapaid ja mõtlevad, kuidas nendega küll sai käia, ja mina mõtlen, et kõik see sõjajärgne viletsus on mulle kuidagi juba väiksest peale nii tuttav, et ei pane pead vangutama, kuigi nt Solženitsõnit lugeda oli ka minu jaoks õõvastav.
Aga linna ennast me ei vaadanudki, sest kuuldavasti pole seal midagi vaadata peale Demokraatia allee, kus on ainult kunagiste valitsushoonete karbid. Ei tea pead anda.
Ja ega me Kölnigi suuremalt jaolt ei näinud, kui ainult toomkirikut ja selle lähimat ümbrust. Kuigi see kant ongi linna süda. Otsustasime Cecilia, Enrico ja Bogdaniga ka üles torni ronida. Uhh, 509 astet. Päris pikk tõus oli, aga kummalisel kombel täna jalad ei valutagi. Üleval oli just sel hetkel väga ilus. Taevas oli veel kergelt hele, aga kogu linn oli juba säravates tuledes näha. Jõuluturu rosett paistis nii kenasti kätte. Üritasin pilte ka teha, aga kuna jändan ikka veel filmiga, siis tulemust saab näha alles mõne aja pärast. Käisime kellade juures ka, aga ei viitsind ära oodata täistundi, et kogeda, kui vali see ikkagi on, kui täpselt seal samas juures istuda. Kolmveerandi ajal kostis igatahes altpoolt tornist ahastav ehmatuskarje.
Pärast jalutasime veel Rheini äärde, jõime Glühweini ja oleksime süüa ostes äärepealt rongist maja jäänud. Robert oli õhtu lõpuks juba kergelt ärritunud. Aga see oli neist igatahes väga kena mõte, et meile siuke ekskursioon korraldada. Kölni tahaks kindlasti veel tagasi minna.
Hm, nädalavahetusel sõidan Mainzi, nii et siis ongi veel Trier komplektist puudu.
Suur ja vägev on ta tõesti, see Kölni toomkirik, mis justkui tohutu kalju maa seest välja kasvab otse Rheini kaldal. Oma looduslikult hallikaspruunikast liivakivist orgaaniliste väätide, tornikeste... õõ ja kõige muu kõrggootikale omase kribu-krabuga kaetult mõjub ta tõesti rohkem ühe tuultest ja ajahambast kujundatud mäena. Aga kui lähemalt hakkad vaatama, joonistuvad välja mustrid ja figuurid, kivi saab korraga näo.
Tegelikult oli algne siht hoopis Bonn, veidi maad Kölnist lõunasse, kus asub üks päris huvitav muuseum Haus der Geschichte. Robert ja Nelli, meie Erasmuse ajaloo-koordinaatorid, viisid meid, erasmuse ajaloolasi, sinna Saksamaa uuema ajalooga tutvuma. See on päris põnev muuseum, väga interaktiivne ja inforohke, nii et kõik need sajad koolilapsed, kes seal ringi kolistasid, ei pidanud kindlasti igavust tundma. Kahjuks oli info veidi killustatud, nii et mina, kes ma tegelikult lähiajalugu eriti ei tunne, ei saanud eriti täit pilti, mis siis konkreetselt olid need suunad ja hoovused, mis viimasel 50 aastal Saksamaad on kujundanud. See oli mingi kummaline segu poliitilisest ajaloost ja ütleme, a la ERMi näitusest nõukogude argikultuuri kohta. Mnjaa, ja see on nii kummaline, kuidas itaallased ja inglased ahhetavad, kui nad näevad vitriinis Saksa sõjavangide saapaid ja mõtlevad, kuidas nendega küll sai käia, ja mina mõtlen, et kõik see sõjajärgne viletsus on mulle kuidagi juba väiksest peale nii tuttav, et ei pane pead vangutama, kuigi nt Solženitsõnit lugeda oli ka minu jaoks õõvastav.
Aga linna ennast me ei vaadanudki, sest kuuldavasti pole seal midagi vaadata peale Demokraatia allee, kus on ainult kunagiste valitsushoonete karbid. Ei tea pead anda.
Ja ega me Kölnigi suuremalt jaolt ei näinud, kui ainult toomkirikut ja selle lähimat ümbrust. Kuigi see kant ongi linna süda. Otsustasime Cecilia, Enrico ja Bogdaniga ka üles torni ronida. Uhh, 509 astet. Päris pikk tõus oli, aga kummalisel kombel täna jalad ei valutagi. Üleval oli just sel hetkel väga ilus. Taevas oli veel kergelt hele, aga kogu linn oli juba säravates tuledes näha. Jõuluturu rosett paistis nii kenasti kätte. Üritasin pilte ka teha, aga kuna jändan ikka veel filmiga, siis tulemust saab näha alles mõne aja pärast. Käisime kellade juures ka, aga ei viitsind ära oodata täistundi, et kogeda, kui vali see ikkagi on, kui täpselt seal samas juures istuda. Kolmveerandi ajal kostis igatahes altpoolt tornist ahastav ehmatuskarje.
Pärast jalutasime veel Rheini äärde, jõime Glühweini ja oleksime süüa ostes äärepealt rongist maja jäänud. Robert oli õhtu lõpuks juba kergelt ärritunud. Aga see oli neist igatahes väga kena mõte, et meile siuke ekskursioon korraldada. Kölni tahaks kindlasti veel tagasi minna.
Hm, nädalavahetusel sõidan Mainzi, nii et siis ongi veel Trier komplektist puudu.
laupäev, detsember 01, 2007
Jajaa, ma juba tean, et teil seal Eestis on praegu talvevõlumaa. Aga meie jõuluturg on ka ilma lumeta ilus! Mine võta kinni, kas see on nüüd katoliiklik toreduseihalus või kompenseerivad nad sellega siin just seda lume puudumist (täna oli suht soe näiteks väljas ja külmaks pidigi minema alles jaanuarist), aga Aegidiimarkt ja Prinzipalmarkt ja kõik need muud väiksed hubased platsid südalinnas on esmaspäevast saadik tulede ja dekoratsioonide all lookas. Ja see ON ilus. Täna peale oma hullu seminari jalutasin (või pigem trügisin, sest rahvast oli nii palju) veidi ringi ja vaatasin, mis toredusi nad siin välja on mõelnud. See on natuke nagu Send, aga veidi pidulikum siiski, suhkrumandlid ja karusellid, aga rohkem ikka kuusekesi ja küünlakesi, sekka mõni Maria, Joosep ja Jeesuslaps. Kuusk tundus väiksem kui meie oma raekoja platsil, aga et ta on ka kohe Lambertikirche seina ääres, siis võib-olla kirik teeb ta pisemaks. Ja loomulikult palju väikseid putkasid, kust saab osta mõttetuid armsaid jõuluvidinaid ja hõõgveini. Just see viimane teeb putkade vahel liikumise pea võimatuks, sest mulle tundub, et Saksamaal on vist üldine komme tulla õhtuti välja Weihnachtsmarkt'ile, et sõpradega koos Christkindl'it juua, püstijalu sealsamas putkade ees. Tegelikult päris ilus komme. Et on nagu ühelt poolt hull tarbimisühiskond oma dekoreeritud kallite vaateakende ja nipsasjadega, aga teisalt on ikka mõnus seltskondlik tava ka. Muidugist, eile peale keerulist koolipäeva mõtlesime Cecilia'ga, et üks väike hõõgvein kulub meie huugavatele ajudele kindlasti ära. Kulus küll. Ainult, et mul oli pärast tükk tegu, et uuesti oma uimast üles ärgata ja tööd tegema hakata. Sest ma pidin täna kaks referaati ette kandma ja tänu sellele hõõgveinile jäin suht hilja peale oma asjadega. Aga ei olnudki nii hull. Praegugi on veel adrenaliin laes, et jesss! ma suudan tund aega järjest saksa keeles loba ajada!
Tellimine:
Postitused (Atom)