Saksamaa ja Holocaust, Holocaust ja Saksamaa...
On mõned teemast, millest kohe ei saa üle ega ümber. Ma pean tunnistama, et Holocaust ja natsi-Saksamaa ei ole minu jaoks olnud mitte kunagi eriti paeluvad teemad. Seda ehk selle pärast, et kipun üldse eemale tõukuma kõigest, mis liialt populaarne või üle-ekspluateeritud. Aga see on ju Saksamaa, nii et tegelikult on siiski huvitav jälgida, mis sellest teemast saanud on, nüüd, rohkem kui 60 aastat peale sõda. Sest kui Holocausti üle-elanud hakkavad vaikselt kõik ära surema, siis on ju olemas nende lapsed, kellel on täiesti omamoodi lugu, mis on ainult kaudselt seotud toonaste sündmustega. Alles paar nädalat tagasi lugesin lehest ühest vastselt ilmunud raamatust, kus üks säärase taustaga naisterahvas pihib, kuidas temast on saanud info-sõltlane. Holocausti sõltlane. ?!? Sest olles ära lõigatud ellujäänute tunnistustest ja lugudest, mida vanemad pidasid sageli liiga kohutavaks, et lastele jutustada, on sellel põlvkonnal tekkinud täiesti omalaadne identiteet ja teadmine-suhtumine Holocausti. Ja see on juba muutumas omaette huvisfääriks.
Mina ei taha siiski rääkida lastest, vaid vanematest. Või tegelikult ikkagi lastest ka. Sellel neljapäeval oli viimaks Jensi filmi esilinastus. Ich wollte noch einmal die Sonne sehen. Erna de Vries. Lugu Auschwitzi üle elanud juuditarist, kes oma 84 aastaga turjal oli valmis ise oma saatusest jutustama. Film oligi üles ehitatud ainult selle sümpaatse vanadaami pihtimuslikule jutule. Rahulikult, väga rahulikult jutustas ta kaamera ees oma üleelamistest seoses Reichkristallnacht'iga, sellest, kuidas ta oma emaga koos üritas pogrommide ajal vastu pidada ja kuidas ta oma ema kõrvale jääda tahtes vabatahtlikult Auschwitzi viidi. Mälestused nende hirmsast ja lootusetust olukorrast. Ja sellest, kuidas ainult tema pääses, sest oli Mischling, isa poolt sakslane. Ema aga jäi, pannes lapsele südamele, et ta peab nende lugu edasi jutustama.
Jõin enne õhtu algust Jens'iga veel ühe kohvi ja tal ei olnud aimugi, kui palju rahvast kohale võiks tulla. Auditoorium pidi mahutava 500. Noh, et kui kõik 10 tiimiliiget sõbrad ja tuttavad kaasa võtavad, siis ehk ei jää hätta. Aga kui kell hakkas seitse saama ja ma viimaks saali uksest sisse astusin, oli selge, et rahvast puudu ei tule. Mass oli kohal. Meelierutav teema, mis muud. Huvitav oli see, et väga palju oli kohal ka vanemaid põlvkondi. Ja peategelane Erna de Vries oma perekonnaga ka. Selles mõttes oli see filmitegijatele kindlasti ainult suur rõõm. Kestvad ovatsioonid enne ja pärast, tänukõned, pisarad, tõeline Premiere! Punane vaip ainult puudus.
Film iseenesest oli veidi amatöörlik ja staatiline, oleks oodanud rohkem ajaloolist tausta või tõeliselt mingit erakordset saatust. Aga tema iva peitus tegelikult just selles edasijutustamises. Ja see oli nii filmi kui ka esilinastuse kandev idee. Selliseid lugusid on palju, igaüks isesorti. Ma ei tea tegelikult, kui palju just selliseid portreefilme tehtud on, mis keskendukski ainult ellujäänu mälestusele. Nii et tegemist on pigem ajaloolise dokumendi kui filmikunsti saavutusega. Selles mõttes on see tõesti väärt panus nende ajalootudengite poolt. Mõtlesin enne filmi vaatamist, et no mis uudsus selles teemas siis ikka enam peitub, või mida erakordset on võimalik enam edasi anda. Aga jah, dokumenteerida ja edasi jutustada, mitte vaikida on veel võimalik, nii kaua kuni siuksed memmed veel elus on. Sest ilmselt on see sõnum just nooremale põlvkonnale, kes oma lähedaste jutustusest on olnud ära lõigatud.
Selles mõtte oli minu jaoks kogu ürituse tipp see, kui Erna de Vries'i käest küsiti, kuidas ta lapsed tema saatusesse suhtusid. Ta vastas, et tema (ja tema mees, samuti H-ellujäänu) ei jutustasnud lastele juhtunust mitte kunagi. Ja ta ei tea, kuidas ta lapsed sellesse suhtuvad, sest ta ei ole mitte kunagi küsinud. !! Selle peale ulatati mikrofon kohe esireas istuvale tütrele. Too jutustas, et hoolimata vanemate näilisest vaikimisest olid lastel kõrvad kuulmaks, mida räägiti tuttavate ja sõpradega omavahel; ja et neist vestlustest korjasid lapsed üles, mida vaja teada. Selles oli midagi väga essetsiaalselt, kuidas tütar oma jutu lõpetas: Wir haben viel mehr gewusst, Mama! Vaikus. Ja lahvatav aplaus.
Nii et jah, mõned teemad ei sure iial, sest nad puudutavad ka neid, kes sündmustes otseselt osalenud ei ole. Kes soovib projekti kohta rohkem lugeda ja ka filmi ennast vaadata, siis uurige www.zeitlupe.eu
pühapäev, november 25, 2007
Köök on siin ühikas nii väike, et iga kord, kui ma üritan midagi põhjalikumalt keeta-küpsetada saan kõrvetada. Ei ole lihtne manööverdada tulise panni, tulise poti ja kahe tulise pliidiraua vahel, kui ainuke vaba pind köögis on kraanikauss! Peaks tegema ettepaneku, et kolm kollast silti köögis, mis hoiatavad pliidi sissejätmise eest, hoiataks hoopis põletushaavade eest. Aia!
kolmapäev, november 21, 2007
Hommikul loengusse kiirustades unustasin rahakoti maha. Dämit, nii ei saa isegi ju raamatukokku minna, sest kui 2-eurost pole... nojah. Aga vahepeal mõtlesin välja geniaalse plaani. Kust saab 2-euroseid? Või suisa kolm eurot? Ehhee... läksin luusisin Ludgeristrassel ja mul näkkas kohe! Neiu paberipatakaga: Kas teil on tuju täita üks küsimustik - 20 minutit ja te saate 3 eurot? Mina (teeseldud kahtleva näoga, tegelikult jube rahul endaga): Ee, jaa, eks vist ikka on. Neiu: Kui vana te olete? Mina: 23 Neiu: Oi, sellest on kahju, kas teil on auto? Mina (veidike segaduses): Ee, ei ole. Neiu: Oi, aga kas te plaanite kahe aasta jooksul auto osta? Mina (lolli peaga): Mul ei ole veel juhilubagi. Neiu (hapu näoga): Ohh, siis kahjuks ei ole meil teist kasu, vabandust!
Neetud! Sellel nädalal nad tegelesid ilmselt autoreklaamidega. Pähh. Kohviga oli hoopis lihtsam.
Neetud! Sellel nädalal nad tegelesid ilmselt autoreklaamidega. Pähh. Kohviga oli hoopis lihtsam.
Berlin Alexanderplatz
Käisin Berliinis. Pea oli tulvil täis mõtteid ja impressioone, aga nüüd on juba kaks päeva möödas ja ma olen jälle provintsilinna eluvoolus tagasi. Aga - tahaks midagi kirjutada, ikkagi.
Reis ei olnud eufooriline. Sõit siit pealinna on pikk, ja suure bussi ning paljude inimestega minnes tuleb sisse arvata veel väga palju muud mõttetut ajakulu. Kui reedel kohal jõudsime, hakkas juba vaikselt pimedaks minema. Riigipäeva hoone juures puhus vinge tuul ja kõik kohad olid turiste täis ja ma olin juba väsinud sellest loksumisest. Hoone ise on päris uhke, uhke nii väljast kui seest. Kuulasime tutvustavat juttu parlamendi ja selle töö ja hoone enda ajaloo kohta. Oli huvitav. Juttu rääkis väga lakutud välimusega šikk mees ja ma mõtlesin, et millist elu peab inimene elama, milliseid valikuid tegema, et olla lõpuks see mees, kes turistidele näitab, millise tooli peal Angela Merkel istub.
Sügisball
Üleval kuplis oli jahe ja see oli vist esimene päev Saksamaal oldud aja jooksul, kui mul on tõeliselt külm olnud. Aga vaade oli ilus - Postdamer Platz ja kõik need muud kõrgeid hooneid täispikitud laiad väljakud, hiilgavad sambad uduses hämaruses. Ma olen Berliinis käinud ka varem, aga seekord oli põhiline impressioon: suurus, laius, tühjus. Ma ei tea, kas see tuli sellest udusest vihmasest ja hallist ilmast, mis kõik tänavad kuidagi lagedaks jättis, aga mul oli ringi jalutades kogu aeg tunne, et ma olen Lasnamäele ära eksinud. Ja nii kummaline kui see ka ei olnud, ma igatsesin Münsterisse tagasi.
Õhtud olid ette nähtud nagu ikka suurteks pidudeks. Aga - Berliinis ei saa mingit cruiisimist teha, sest kõik kohad asuvad üksteisest niivõrd kaugel. Reedel oli väljasõit Kreuzbergi. Meid oli palju, sealsed kõrtsid on aga väiksed ja nii uitasime tükk aega mööda tänavaid ringi, enne kui suur grupp ära lagunes ja me kuhugi lõpuks sisse mahtusime. Milchbar oli meie random pick, kuigi me sinna kauaks ei jäänud. See meenutas natuke Zavoodi (rohmakalt värvitud seinad ja jalgpall tagatoas), aga klientuur oli pigem generatsioon vanemapoolne. Mulle jäid meelde kaks inimest - üks suure halli juuksepatsiga vanamees ja väga rafineeritud näojoontega veidi androgüünne naine, kelle ma oma peas mõtlesin the ehtsaks berliinlannaks. Ülejäänd seltskond aga ei olnud kohast erilises vaimustuses ja me läksime peale ühte õlut koju. Kreuzberg ei tundnud sellel õhtul siiski olevat linna ööelu kese, kuigi ma mäletan 2005. aasta suvest brasiillaste spontaanset tänavakontserti, mis mulle tollel hetkel väga sügava mulje jättis.
Laupäeva alustasime bussireisiga läbi Berliini. See oli tore, sest jalakäijana ei jõua just eriti suurt ringi kesklinnale peale teha ja kõik see, mis jääb Unter der Lindenist ja Ku'dammist veidi kaugemale, on jäänud seni avastamata. Berliin on tõepoolest väga mitmepalgeline. Ma ei oska seda kirjeldada, sest olen liiga vähe näinud. Suurlinlik selle sõna kõige mitmevärvilisemas tähenduses. Mastaapsus, suured vormid, laiad magistraalid. Ja ikkagi pean ütlema, et see linn on kaputt. Viimased 70 aastat on jätnud omad jäljed. Kästneri ja Döblini Berliini füüsiliselt enam ei eksisteeri. Alexanderplatz on kõik uus, ja mulle jättis see pigem mulje, et keset põldu on ehitatud suvaliselt palju erisuurusega maju. Üritasin teha pilti, aga pimedaks läks jällegi enne, kui ma oma kaamera tööle sain.
Ja ikkagi on see kõik kuidagi valusalt inspireeriv. Kõik see ajalugu ja need võimalused, mida linn pakub, sajad segunevad stiilid, voolud, mõtted, peegeldused inimestes, arhitektuuris, muusikas, kirjanduses, eluviisides. Nende pooleteise päevaga ei jõudnud ma mitte kuhugi, jalutasin ainult ringi. Ei mingeid näituseid, kontserte ega midagi, mis annaks mulle võimaluse öelda, et sain sealsest rikkast kultuurielust maitse suhu. Nichts. Sellest on küll kahju. Narritav reis. Mõtlesin korduvalt, kas ma tahaksin Berliinis elada. Vist mitte, aga ma tahaks seal olla veidi pikemat aega.
Õhtul läksin Marionile ja Franzile külla. Teekond sinna oli veidi kummastav. U-bahniga Frankfurter Tor'ini ja sealt edasi veidi maad jala. Jõudsin maa alt tänavale ja ei osanud kohe algul kuhugi poole edasi liikuda. Seal oli mingi kamp punkareid, kellel olid koerad ja kes pesid foori taha pidama jäänud autode aknaid (kuuldavasti levinud ka eestlastest maailmarändurite seas). Ja neljakordne Humana! Liikusin edasi, küsisin ühelt mehelt, kus on Mühsamstrasse ja ta vastas, et ei, siin on Rigaer Strasse. Ahh! Riia tänav! Siinsamas! See oleks nagu olnud otsetee kodukanti. Sattusin vist oma vaimustuses liiga hoogu ja üritasin talle seletada, miks Riia tänav mulle niimoodi mõjub. Arusaadavalt ei viitsind ta kuulata. Järgmine tädi aga, kelle käest teed küsisin, tormas ummisjalu minema, tegemata kuulmagi mu süütut küsimust. See viis mind mõttele, et tegu on ohtliku kandiga. Kõik see graffiti jne. Tegu ilmselt eestlasliku eelarvamusega, et kõik graffitist kantu on kuidagi kuritegelik. Või siis pigem on see lihtsalt provintsi eelarvamus suurlinna suhtes, sest siin Münsteris pole ma veel ühtegi korralikku graffitit näinud. Ja milline oli minu üllatus, kui Franzi ja Marioni korteris avanes kuidagi ehttartulik atmosfäär laudpõrandate ja kõrgete lagedega ja väikese armsa kassipojaga!
Mind painab ikkagi küsimus, kuidas on Berliinis võimalik elada. Sest mina ei kujuta ette, kuidas see võimalik on. Küsisin M&F käest ka. Marion ütles, et ta ei tea! Ja Franzi ütles, et tal läks kolm aastat aega, et Berliinis end hästi tunda. Kolm aastat! Aga see on see hind, mida tuleb maksta, et metropolis elada. See käib muidugi sisserännanute kohta. Ehtsat berliinlast ei õnnestunud mul sellel reisil kohata.
Reis ei olnud eufooriline. Sõit siit pealinna on pikk, ja suure bussi ning paljude inimestega minnes tuleb sisse arvata veel väga palju muud mõttetut ajakulu. Kui reedel kohal jõudsime, hakkas juba vaikselt pimedaks minema. Riigipäeva hoone juures puhus vinge tuul ja kõik kohad olid turiste täis ja ma olin juba väsinud sellest loksumisest. Hoone ise on päris uhke, uhke nii väljast kui seest. Kuulasime tutvustavat juttu parlamendi ja selle töö ja hoone enda ajaloo kohta. Oli huvitav. Juttu rääkis väga lakutud välimusega šikk mees ja ma mõtlesin, et millist elu peab inimene elama, milliseid valikuid tegema, et olla lõpuks see mees, kes turistidele näitab, millise tooli peal Angela Merkel istub.
Sügisball
Üleval kuplis oli jahe ja see oli vist esimene päev Saksamaal oldud aja jooksul, kui mul on tõeliselt külm olnud. Aga vaade oli ilus - Postdamer Platz ja kõik need muud kõrgeid hooneid täispikitud laiad väljakud, hiilgavad sambad uduses hämaruses. Ma olen Berliinis käinud ka varem, aga seekord oli põhiline impressioon: suurus, laius, tühjus. Ma ei tea, kas see tuli sellest udusest vihmasest ja hallist ilmast, mis kõik tänavad kuidagi lagedaks jättis, aga mul oli ringi jalutades kogu aeg tunne, et ma olen Lasnamäele ära eksinud. Ja nii kummaline kui see ka ei olnud, ma igatsesin Münsterisse tagasi.
Õhtud olid ette nähtud nagu ikka suurteks pidudeks. Aga - Berliinis ei saa mingit cruiisimist teha, sest kõik kohad asuvad üksteisest niivõrd kaugel. Reedel oli väljasõit Kreuzbergi. Meid oli palju, sealsed kõrtsid on aga väiksed ja nii uitasime tükk aega mööda tänavaid ringi, enne kui suur grupp ära lagunes ja me kuhugi lõpuks sisse mahtusime. Milchbar oli meie random pick, kuigi me sinna kauaks ei jäänud. See meenutas natuke Zavoodi (rohmakalt värvitud seinad ja jalgpall tagatoas), aga klientuur oli pigem generatsioon vanemapoolne. Mulle jäid meelde kaks inimest - üks suure halli juuksepatsiga vanamees ja väga rafineeritud näojoontega veidi androgüünne naine, kelle ma oma peas mõtlesin the ehtsaks berliinlannaks. Ülejäänd seltskond aga ei olnud kohast erilises vaimustuses ja me läksime peale ühte õlut koju. Kreuzberg ei tundnud sellel õhtul siiski olevat linna ööelu kese, kuigi ma mäletan 2005. aasta suvest brasiillaste spontaanset tänavakontserti, mis mulle tollel hetkel väga sügava mulje jättis.
Laupäeva alustasime bussireisiga läbi Berliini. See oli tore, sest jalakäijana ei jõua just eriti suurt ringi kesklinnale peale teha ja kõik see, mis jääb Unter der Lindenist ja Ku'dammist veidi kaugemale, on jäänud seni avastamata. Berliin on tõepoolest väga mitmepalgeline. Ma ei oska seda kirjeldada, sest olen liiga vähe näinud. Suurlinlik selle sõna kõige mitmevärvilisemas tähenduses. Mastaapsus, suured vormid, laiad magistraalid. Ja ikkagi pean ütlema, et see linn on kaputt. Viimased 70 aastat on jätnud omad jäljed. Kästneri ja Döblini Berliini füüsiliselt enam ei eksisteeri. Alexanderplatz on kõik uus, ja mulle jättis see pigem mulje, et keset põldu on ehitatud suvaliselt palju erisuurusega maju. Üritasin teha pilti, aga pimedaks läks jällegi enne, kui ma oma kaamera tööle sain.
Ja ikkagi on see kõik kuidagi valusalt inspireeriv. Kõik see ajalugu ja need võimalused, mida linn pakub, sajad segunevad stiilid, voolud, mõtted, peegeldused inimestes, arhitektuuris, muusikas, kirjanduses, eluviisides. Nende pooleteise päevaga ei jõudnud ma mitte kuhugi, jalutasin ainult ringi. Ei mingeid näituseid, kontserte ega midagi, mis annaks mulle võimaluse öelda, et sain sealsest rikkast kultuurielust maitse suhu. Nichts. Sellest on küll kahju. Narritav reis. Mõtlesin korduvalt, kas ma tahaksin Berliinis elada. Vist mitte, aga ma tahaks seal olla veidi pikemat aega.
Õhtul läksin Marionile ja Franzile külla. Teekond sinna oli veidi kummastav. U-bahniga Frankfurter Tor'ini ja sealt edasi veidi maad jala. Jõudsin maa alt tänavale ja ei osanud kohe algul kuhugi poole edasi liikuda. Seal oli mingi kamp punkareid, kellel olid koerad ja kes pesid foori taha pidama jäänud autode aknaid (kuuldavasti levinud ka eestlastest maailmarändurite seas). Ja neljakordne Humana! Liikusin edasi, küsisin ühelt mehelt, kus on Mühsamstrasse ja ta vastas, et ei, siin on Rigaer Strasse. Ahh! Riia tänav! Siinsamas! See oleks nagu olnud otsetee kodukanti. Sattusin vist oma vaimustuses liiga hoogu ja üritasin talle seletada, miks Riia tänav mulle niimoodi mõjub. Arusaadavalt ei viitsind ta kuulata. Järgmine tädi aga, kelle käest teed küsisin, tormas ummisjalu minema, tegemata kuulmagi mu süütut küsimust. See viis mind mõttele, et tegu on ohtliku kandiga. Kõik see graffiti jne. Tegu ilmselt eestlasliku eelarvamusega, et kõik graffitist kantu on kuidagi kuritegelik. Või siis pigem on see lihtsalt provintsi eelarvamus suurlinna suhtes, sest siin Münsteris pole ma veel ühtegi korralikku graffitit näinud. Ja milline oli minu üllatus, kui Franzi ja Marioni korteris avanes kuidagi ehttartulik atmosfäär laudpõrandate ja kõrgete lagedega ja väikese armsa kassipojaga!
Mind painab ikkagi küsimus, kuidas on Berliinis võimalik elada. Sest mina ei kujuta ette, kuidas see võimalik on. Küsisin M&F käest ka. Marion ütles, et ta ei tea! Ja Franzi ütles, et tal läks kolm aastat aega, et Berliinis end hästi tunda. Kolm aastat! Aga see on see hind, mida tuleb maksta, et metropolis elada. See käib muidugi sisserännanute kohta. Ehtsat berliinlast ei õnnestunud mul sellel reisil kohata.
neljapäev, november 15, 2007
Tahtsin täna teha veel palju asju, aga nüüd ei jõuagi. Pidin nööpe õmblema ja kirju kirjutama ja isegi lubasin endale päeval, et loen veel ühe artikli läbi sellest hunnikust, mille ma koju tassind olen, aga, tuimestatuna tänasest koolikesksest päevast istusin koju saabudes kohe arvuti taha ja siia ma olen jäänudki. Arvuti on nagu telekas, kui viimast juhuslikult käepärast ei ole. Youtube'ist saab filme vaadata ja puha, ja meelelahutus on ju tegelikult väga vielfältig siin, mõtlema ei pea, ainult klikkima. Üldse mitte eeskujulik, die Zeit jääb kõik lugemata ja... Selle asemel sattusin hoopis väga kummalisse kohta - Inno ja Irja klatšiblogisse. Ma olen neid nimesid kuulnud küll, aga üldse ei jagand matsu ära, mis point on. Õudsalt totakas (jutud Ingridist), aga huvitav ka (NAKlaste jms nakitsemine). No mis teha, telgitagustes on elu! Oh seda edevust...! Aga samas paneb see mind mõtlema, et ma ei tea ikka Eesti elust midagi. Ei siin ega seal olles. Kes kõik on lapsed saand ja... Lisaks avastasin veel näiteks ootamatult -jällegi internetist! - pildi, kus inimene minevikust on ennast imenud tuttava naisterahva näo külge...! Noojaah. See kõik on samas aga sümptomaatiline. Edaspidi palun postitage skandaalseid uudiseid kodulinnast !
Pean tegelikult õudsalt vara üles ärkama, sest buss pealinna läheb juba kell 7. Ja nagu hoiatati - pagana trammijuhid streigivad jälle, nii et rongiga Berliini järgi ei saa. Aga juppijuu - Berliinis on ju posu rahvast, keda pole ammust aega näind. Ja külm pidada ka olema.
Pean tegelikult õudsalt vara üles ärkama, sest buss pealinna läheb juba kell 7. Ja nagu hoiatati - pagana trammijuhid streigivad jälle, nii et rongiga Berliini järgi ei saa. Aga juppijuu - Berliinis on ju posu rahvast, keda pole ammust aega näind. Ja külm pidada ka olema.
kolmapäev, november 14, 2007
Politseiriik
Ma olen natuke šokeeritud ja pahane.
Käisin Aasee juures mensas söömas koos Roberti ja Annaga (mõlemad norrakad). See on siin ainus koht, kus veel ka õhtusel ajal tudengihinnaga süüa saab. Näsisime seal salatit ja rääkisime geograafiast (sest Anna õpib geograafiat). Nojah. Igastahes nemad läksid peale seda bussiga koju, mina aga olen ikka oma rattale truu ja nii ma siis hüppasin ka seekord sadulasse, kuigi ilm ei olnud täna enam sugugi soe (sadasid isegi mõned lumehelbed!).
Sain umbes 50 meetrit sõita, kui korraga hüppas nurga tagant välja politseinik! No noh, mõtlesin ma, mis siis nüüd. Tuli välja, et mu tuli ei põle. Ma sattusin segadusse, sest teadsin kindlalt, et olin oma dünamo sisse lülitanud juba teel mensa poole. Aga ometi oli see väljas! Ja rattalt maha ronides avastasin, et ka tagatuli on katki. Ei mingit huvi seletuse vastu ega midagi, ainult iroonilis-retooriline küsimus, kas ma olen unustanud dünamo sisse lülitada või olen ma selleks lihtsalt liiga laisk (vastust teadis ta loomulikult juba isegi). Minu hämmastus ja seletus, et ma ei tea, miks nii on aga herr Politzisti ei veennud- ja kohe kasseeriti mult 10 euri. Vastavad seadmed kaardimakseks olid neil ka kõik kohe olemas ja... vaata ja imesta ainult. Und ab jetzt - schieben!
Ei no tänan väga! Mille eest see siis nüüd oli?! Ma olen ju seadusekuulekas inimene! Lonkisin tagasi parkimisplati juurde, et püüda leida oma ärakukkunud tagatuld. Õnneks vedeles see veel seal maas. Siis mulle välgatas - ennemalt oli mu ratas seal külili lennand, sellest siis ka need puudused, mida ma muidugi oodata ei osanud.
Igatahes pani see mind nördima. Selle hetkeni ma ei adunud, et Saksamaa on politseiriik. Aga on. Ma ei ole veel elus trahvi saanud, aga see oli igatahes väga nõme kogemus. Ma ei tea, kas Eestis oleks see võimalik, et ilma küsimata, ilma seletust ootamata kohe trahv sisse kasseeritaks. Ei usu. Ma loodan vähemalt, et see meil nii ei ole ja ka mitte nii olema ei hakka. Aga nojah, siinsest politseist peab vist ka aru saama - kui linna kuritegevus seisneb jalgrataste varastamises (mille suhtes vist keegi politseilt abi ei looda), siis vaesed inimesed peavad oma eksistentsi ju millegagi tõestama!
Käisin Aasee juures mensas söömas koos Roberti ja Annaga (mõlemad norrakad). See on siin ainus koht, kus veel ka õhtusel ajal tudengihinnaga süüa saab. Näsisime seal salatit ja rääkisime geograafiast (sest Anna õpib geograafiat). Nojah. Igastahes nemad läksid peale seda bussiga koju, mina aga olen ikka oma rattale truu ja nii ma siis hüppasin ka seekord sadulasse, kuigi ilm ei olnud täna enam sugugi soe (sadasid isegi mõned lumehelbed!).
Sain umbes 50 meetrit sõita, kui korraga hüppas nurga tagant välja politseinik! No noh, mõtlesin ma, mis siis nüüd. Tuli välja, et mu tuli ei põle. Ma sattusin segadusse, sest teadsin kindlalt, et olin oma dünamo sisse lülitanud juba teel mensa poole. Aga ometi oli see väljas! Ja rattalt maha ronides avastasin, et ka tagatuli on katki. Ei mingit huvi seletuse vastu ega midagi, ainult iroonilis-retooriline küsimus, kas ma olen unustanud dünamo sisse lülitada või olen ma selleks lihtsalt liiga laisk (vastust teadis ta loomulikult juba isegi). Minu hämmastus ja seletus, et ma ei tea, miks nii on aga herr Politzisti ei veennud- ja kohe kasseeriti mult 10 euri. Vastavad seadmed kaardimakseks olid neil ka kõik kohe olemas ja... vaata ja imesta ainult. Und ab jetzt - schieben!
Ei no tänan väga! Mille eest see siis nüüd oli?! Ma olen ju seadusekuulekas inimene! Lonkisin tagasi parkimisplati juurde, et püüda leida oma ärakukkunud tagatuld. Õnneks vedeles see veel seal maas. Siis mulle välgatas - ennemalt oli mu ratas seal külili lennand, sellest siis ka need puudused, mida ma muidugi oodata ei osanud.
Igatahes pani see mind nördima. Selle hetkeni ma ei adunud, et Saksamaa on politseiriik. Aga on. Ma ei ole veel elus trahvi saanud, aga see oli igatahes väga nõme kogemus. Ma ei tea, kas Eestis oleks see võimalik, et ilma küsimata, ilma seletust ootamata kohe trahv sisse kasseeritaks. Ei usu. Ma loodan vähemalt, et see meil nii ei ole ja ka mitte nii olema ei hakka. Aga nojah, siinsest politseist peab vist ka aru saama - kui linna kuritegevus seisneb jalgrataste varastamises (mille suhtes vist keegi politseilt abi ei looda), siis vaesed inimesed peavad oma eksistentsi ju millegagi tõestama!
teisipäev, november 13, 2007
Täna hommikul oma rohelisel sälul ilma pidurdamata, ilma paaniliselt teed vahtimata Coesfelder Kreuzi poole vuhisedes mõtlesin esimest korda, et ma elan Münsteris. Päike paistis ja jalgrattad moodustasid teele ummikuid. Aasee sillerdas ja Lambertikirche ja Dom'i tornid kummardusid üle vee. Ja loengus istudes mõtlesin, et hoolimata vahepealsest neljaaastasest pausist on see ikkagi maailma loomulikem asi, et keegi klassi ees saksa keeles räägib. Huh!
Tõnis Lukasele vist ei sobi, et ma siin siukseid mõtteid mõlgutan.
/...Kui keegi on läinud mitte hea elu pärast, vaid töötingimuste pärast – siis sarnaste tingimuste loomine võib anda motivatsiooni tagasipöördumiseks. Selliseks grupiks on noored teadlased – neid on võimalik meie teaduskeskustesse tagasi tuua neile seal tingimusi luues.../
Trallallaa. Ega jah. Aga senikaua istun ma hea meelega Historische Seminar'i raamatukogus ja mitte ajaloo riiuli ees. :)
Tõnis Lukasele vist ei sobi, et ma siin siukseid mõtteid mõlgutan.
/...Kui keegi on läinud mitte hea elu pärast, vaid töötingimuste pärast – siis sarnaste tingimuste loomine võib anda motivatsiooni tagasipöördumiseks. Selliseks grupiks on noored teadlased – neid on võimalik meie teaduskeskustesse tagasi tuua neile seal tingimusi luues.../
Trallallaa. Ega jah. Aga senikaua istun ma hea meelega Historische Seminar'i raamatukogus ja mitte ajaloo riiuli ees. :)
laupäev, november 10, 2007
Meil on ka tormiilmad!
Rattaga on päris raske sõita niimoodi. Mu kodutee linnast kulgeb kahjuks ülesmäge ja vahepeal on veel mingi põld ka, nii et eile koju vändates oli tõesti juba siuke tunne, et kohe lendan minema. Ja liigutused on lihtsalt hästi rasked. Teisalt - ma ei jäta jonni - tahan vaadata, kui kaua ma rattaga liigeldes vastu pean, ma mõtlen ilmaolude suhtes. Sest tegelikult on siin linnas ikka rattaga tõesti palju mugavam kui bussiga teel olla. Oled mobiilsem ja võidad ajas. Muidugi, viriseda annab alati - hoolimata tundutud saksa ordnungist (sakslased vaidlevad sellele müüdile kõvasti vastu), ei tehta näiteks midagi selleks, et rattateid puhtana hoida. Nii et seal, kus sügisesed lehed ja pori, tuleb järsu pidurdamisega ettevaatlik olla! Ptüi-ptüi-ptüi. Sain oma esitule ka õnneks ära parandada, nii et 30 eurone trahv jääb nüüd saamata.
Täna oli seminar ja homme ka - teemal Hexerei. Ma väldin siinkohal selle sõna eesti keelde tõlkimist, sest ausalt öelda hakkab mulle see eestikeelne sõna vastu. Ei ole nagu kontekstis või nii, annab kuidagi vale signaali või tooni vms. Aga tõepoolest huvitav on - kui ma ainult kõigest veel aru ka saaksin :)
Ja nüüd ma hakkan vaikselt Berliini sõitu ootama!
Rattaga on päris raske sõita niimoodi. Mu kodutee linnast kulgeb kahjuks ülesmäge ja vahepeal on veel mingi põld ka, nii et eile koju vändates oli tõesti juba siuke tunne, et kohe lendan minema. Ja liigutused on lihtsalt hästi rasked. Teisalt - ma ei jäta jonni - tahan vaadata, kui kaua ma rattaga liigeldes vastu pean, ma mõtlen ilmaolude suhtes. Sest tegelikult on siin linnas ikka rattaga tõesti palju mugavam kui bussiga teel olla. Oled mobiilsem ja võidad ajas. Muidugi, viriseda annab alati - hoolimata tundutud saksa ordnungist (sakslased vaidlevad sellele müüdile kõvasti vastu), ei tehta näiteks midagi selleks, et rattateid puhtana hoida. Nii et seal, kus sügisesed lehed ja pori, tuleb järsu pidurdamisega ettevaatlik olla! Ptüi-ptüi-ptüi. Sain oma esitule ka õnneks ära parandada, nii et 30 eurone trahv jääb nüüd saamata.
Täna oli seminar ja homme ka - teemal Hexerei. Ma väldin siinkohal selle sõna eesti keelde tõlkimist, sest ausalt öelda hakkab mulle see eestikeelne sõna vastu. Ei ole nagu kontekstis või nii, annab kuidagi vale signaali või tooni vms. Aga tõepoolest huvitav on - kui ma ainult kõigest veel aru ka saaksin :)
Ja nüüd ma hakkan vaikselt Berliini sõitu ootama!
neljapäev, november 01, 2007
All-Heiligen
Meil on pühad. Pühapäeva tunne on ka täitsa peal - selline mõttetu vedelemine, poed on kinni ja telekast ei tule midagi (loe: telekat ei ole). Tahtsin tegelikult Luxemburgi minna, aga inimlik eksitus suunab mind seda tegema mingil teisel ajal. Praegu oleks muidugi ideaalne olnud, sest mul on pikk nädalavahetus - homme jäävad ka loengud ära. Aga Pariisis-seiklejatele (neid ju terve kamp seal!) hulgaliselt tervitusi!
Entweder die Glocken leuten, oder es regnet. Wenn es beides gibt, ist es Sonntag.
Nii ütlevad Münsterlased oma linna kohta ehk siis maakeeli: üks kahest - kas kellad helisevad või sajab. Kui mõlemat, siis on pühapäev käes. Siin täna ei sadanud, aga kellad helisesid küll terve päev. Aga täna on ka ainult püha päev, mitte pühapäev. Mida teevad inimesed sellisel päeval? Kuna All-Heiligen on katoliku püha, siis mu varasem kogemus ei öelnud selle kohta midagi. Hommikul käiakse kindlasti missal (kujutan ette, et Domplatz oli jälle parkimisplatsiks kujunenud). Need, kes missale ei viitsi minna, need teevaid muid asju. Õnneks kõik muuseumid on siin ka pühade ajal lahti. Nii tulin ka mina alles lõuna paiku ideele, et mis siin kodus ikka niisama passida - ja sõitsin Aasee äärde, kus asub siinne vabaõhumuuseum. Täitsa kena kohake, mitte eriti suur. Kes tahab Fachwerk'i näha, siis siin on seda küllaga. Kõige ägedam asi oli nende kõige vanem maja, 1619. aastal ehitatud veskimehe elamu. Uhh - no mõelge! Diiles oli suur avatud kolle, kus põles parajasti tuli, palju ruumi, aga vähe valgust ja õhku, sest korstnat ei olnud, ümber suure toa oli väiksed kambrikesed või nišid, kus magati, töötati jne. Kõik hästi suitsune, pime ja nikerdatud. Meenutas natuke Sõrmuste Isanda interjööre. Üks suur ja vana maja oli neil veel, aga seal oli parajasti mingi üritus sees, nii et ma ei söandand siseneda.
Aga Kõigi Pühakute päev on neil siin ka surnuaiapüha. Juhtusin koduteel mööda sõitma Zentralfriedhof'ist, ja seal oli palju inimesi parvlemas. Kasutasin siis ka võimalust, ja astusin sisse. Surnuaed on üsna meie omade moodi, ainult natuke vähem puid ja veidi rohkem baltisakslaslikku toredust, eriti katoliku poolel. Huvitav oli jah see, et siin maetakse kirikukogukondade järgi - tee pealt juhatasid sildid Liebfrauen, Evangelische Gemainde I, Evang. II, jne.
Ja lõpuks ometi hea põhjendus poodlema minna - mu püksid kärisesid puruks! Ei tea, kas asi on salatiõlis või Milka šokolaadis, mille 5pack'ile oli allahindlus...
Tellimine:
Postitused (Atom)