Euro-trip

Väike rahulik laupäevahommik mu "uues" korteris. Kohvi peale piima panna ei olnud, aga see on toll mida maksad pikemalt äraolemise eest. Franzi on isegi külmkapi seinast välja tõmmanud.

Mõtlesin, et mis reis see nüüd oli ja kõige õigem ongi vist nimetada seda eurotripiks, sest polnud ühest sihtkohta. Kaugemaid sihtmärke oli kaks: agora Aachenis, ja Nijmegen. Ja reisi tegelik sihtmärk oli ju hoopis Eestisse jõuda. See viimane ülesanne sai täidetud eile öösel kell pool kolm.

See, et Axel kolm päeva enne ärasõitu minu juures oli, oli tegelikult nagu sissejuhatus. Ta ei rääkinud Aachenist just eriti palju, aga sellest piisas, et mul kohale jõudes siuke mõnus "insider" tunne tekiks. Mõtlen praegu kahetsusega, et miks ma ta nõu kuulda ei võtnud ja mõne tema tuttava juurde öömajale ei läinud - reisikulud oleksid kohe hulga väiksemad olnud. Aga kõike ei tea ju ette ka näha.

Esimene poolik öö, neli tundi und. Teisipäeva varahommikul tegime diili, et mina lähen Riia bussi peale ja tema sõidab rongiga Tallinnasse. Eriti tobe manööver tegelikult: minna Aachenisse just siis, kui ainus inimene, keda ma sealt tean, külastab samal ajal Tallinnat.
Bussi peal olid veel Tiit ja ... Mihkel oleks pidanud ka olema, aga ei olnud. Ta helistas mulle ja teatas: ärkasin just üles, hoia bussi kinni! Oma ülivigases vene keeles suutsin lätlasest bussijuhile siiski selgeks teha, et jubedalt oleks 15 minutit vaja oodata. Ise kahtlesin küll sügavalt, kas nii kiiresti on võimalik bussijaama joosta, aga üllatus-üllatus, kohale ta jõudis. Milline kahtlemata meeldiv algus akadeemilisele migratsioonile Tartust Berliini!

Riias oli ilm ilus, lausa palav. Kirusin ennast, et olin nii paksult riidesse pannud. Et meil oli lennuni veel mõned tunnid aega, kasutasime võimalust ja molutasime need tunnid maha mitte lennujaamas vaid DoubleCoffee seltsis. Wifit Riias endiselt ei leia või ei saa müstilisel põhjusel kasutada. Muideks, hotellides peab maksma 1,5 Latti tunni aja interneti eest! Eestlasele täiesti mõistetamatu põhiõiguste kitsendus...

Hommikukohvile Riias järgnes lühike lennusõit ja siis juba pärastlõuna Berliinis. Vastik ilm, tuuline ja vihmane ja ma olin äkitselt väga õnnelik, et olin mantli kaasa võtnud. Pidime Wannsee kanti seiklema, et Mihkli ühikas üles leida. S-bahn Schönefeldist Wannsee'sse võttis peaaegu poolteist tundi aega. Tegelikult see oli minu süü, sest mina nõudsin, et läheksime vähemate ümberistumistega. Teistpidi oleks kiiremini jõudnud. Aga polnud hullu, sest võtme sai ka pärast kella kuut kätte. Mõtleks milline luksus! Järsku tuli mulle meelde, kuidas see kõik täpselt aasta tagasi oli olnud: samasugune rõve ilm, segadus, teadmatus, ja saksa bürokraatia, mis veeretab rahulikule kulgemisele pidevalt suuri kive teele ette. Kui meil lõpuks võti käes oli ja me ümbruskonnast süüa läksime otsima, mõtlesin omaette, et oh kui hea, et ma ei pea hetkel seda kõike ise jälle otsast alustama - sisseelamine, sotsialiseerumine etc... nädal hiljem Mihklit uuesti külastades pidin tõdema, et mõnede inimeste jaoks käib elu hoopis lihtsamalt: kui kohale saabusime, jõi ta oma ühikanaabrite tšehhi ja mehhiko poisiga parajasti lõbusalt viina (ja pudelist oli üle poole juba läinud...).

Ühikas, kus muide olla omal ajal elanud ka 68nda aasta põhitegija Rudi Dutschke nagu vietnamlasest filosoof/koristaja meile jutustas, oli igati tore. Igatahes palju toredam kui minu oma Münsteris. Väike maja, igaühel oma tuba, aga palju sotialiseerumisruumi. Telekatoa diivanile keerasin ennast selleks õhtuks magama. Nagu odav hostel, ma ütleks :) Ärkama pidin kohutavalt vara, jälle kell viis, nii et see oli siis teine unevaene öö.
Kiirustasin läbi varavarahommikuse Wannsee S-bahni peale, et õigeks ajaks kesklinna oma rongile jõuda. Kui septembri alguses piletiostmine käsil oli, mõtlesin, et kui mul on valida lennuki ja rongi vahel, siis valin igatahes rongi. On mugavam, keskkonnasäästlikum ja saab paremini magada. Ainuke viga on see, et sõit Berliinist Aachenisse kestab 7 tundi. Bis zum bitteren Ende... nagu kommenteeris vagunisaatja mu piletit kontrollides. Kahjuks sain ainult poole maad IC-ga sõita, teine pool läks RegionalExpressidega, mis on küll sama mugavad, aga rohkemate peatuste tõttu aeglasemad. Kusagil peale viiendat tundi hakkasin mõtlema, et lennuk oleks siiski vahest parem lahendus olnud... see oli siis esimene cross-country ots.

Aachen. Aachen! Aachen meenutas Münsterit: väikelinn Nordrhein-Westfalen'is, samalaadne arhitektuur, sama suur, samasugused poed ja kohvikud, samasugused bussid. Ainult Aachenis on vähem jalgrattaid. Palju-palju vähem. Rongijaamas oli väike AEGEE lauake, kus jagati infot, kuidas registration office'isse minna. Kuidagimoodi sattusin seal kõrvu ühe tüübiga, kes osutus pärast üheks AEGEE vanimaks liikmeks. Oldie nagu neid kutsutakse. Ütles, et liitus AEGEEga 1995. aastal ja koordineerib praegu vilistlasühendust. Okei, mõtlesin, hakkab peale. Tegelikult ma ei jaga ju üldse matsu, mille jaoks ma täpselt siin linnas olen.

Registration office'is valitses kaos. Palju inimesi küsivate nägudega ja väga vähe inimesi, kes vastuseid teavad. Minu nime algul osavõtjate nimekirjas ei olnudki ja see tekitas mus kerge paanika. Hetke pärast tuli siiski välja, et tegu on vaid arvutirikkega. Sain oma kaelakaardi ja muu nänni. Inimesi tuli muudkui juurde, kõik tervitasid ja hõiskasid läbisegi. Jällenägemine peale pikki aegu, uudised, üleeuroopaline klatš. Tundsin end hetkeks väga eksinuna, sest ma ei silmanud ühtki tuttavat nägu. 600 inimest, ja ma tundsin neist niigi vaid ainult kümmekonda. Ja siis nägin Tomas'i! Necesen, Tomas?! See oleks nagu eile olnud, kui me Bakuus hüvasti jätsime.

Niisiis 600 aegeekat Aachenis. Suur rahvusvaheline seltskond. Esimesel päeval linna peal ringi jalutades võis enam kui kindel olla, et seltskond suurte seljakottidega noori pole mitte lihtsalt turistid, vaid suunduvad agorale. Ma arvan, et olime väga silmatorkav seltskond. Ja kuigi ma 90% agoral toimuvast ei mõistnud, oli see ikkagi kuidagi põnev. Nagu päris poliitika, päris demokraatia! Tundsin siukseid vastuolulisi tundeid esile kerkimas, et ühelt poolt väga tahaks asjasse süveneda, et sellest kõigest rohkem aimu saada, ja teiselt poolt mingi veider vastumeelsus, soov põgeneda. Aga uudishimu loodetavasti jääb peale. Inimesed on ju nii põnevad. Ja idee ise on nii ilus. Ma usun küll, et sellest Euroopa-tasandi suhtlusruumist võib sõltuvusse sattuda... :=)

Päeval plenaaristungid, õhtul peod. Meil Kaidi ja Pilleriiniga selles mõttes ei vedanud, et olime suuremas hädas endale lasknud kolmeks ööks hosteli broneerida. Pärast tuli välja a) et hostel on tegelikult ilgelt kaugel linna piiril asuv kolmetärnihotell ja b) võimlasse oleks iga kell võinud sisse jalutada ja magama keerata. Nii et halb logistika tegi kogu Aacheni reisi veidi ebamugavaks. Pidime busside ja taksodega linna ja hotelli vahel seiklema. Samas oli meil kümme korda mugavam äraolemine! Pehmed ja puhtad voodid ning soe dušš kolme inimese peale! Saun hinna sees! Ülejäänud rahvas oli majutatud võimlatesse ja nii palju kui ma seal käisin, ei olnud need just mugavad kohad magamiseks. Serbia disko ja pooletunnine WC järjekord. Samas päevakava oli tihe, nii et magamiseks jäigi vaid kolm-neli tundi. Päeval istungid ja workshopid, õhtul öössevenivad peod, sekka kahetunnised lõuna- ja õhtusöögijärjekorrad. Mina olin õnneks ainult külaline, mitte delegaat, nii jäi mul rohkem vaba aega niisama suhelda ja ringi jõlkuda.

Aachen on tõesti kena linn, rikka ajalooga. Raekoda ja toomkirik on kahtlemata kõige ilusamad ajaloolised hooned, aga seal oli ka muudki, mida vaadata. Näiteks linna keskväljak jättis mulle väga sümpaatse mulje. Palju skulptuure, väikseid hubaseid kohvikuid, lilli. Ilus kuldne sügis on ju ka. Eriline delikatess on spetsiaalsed Aacheni piparkoogid, mida müüdi pagaripoodides kulla hinna eest. Oehh, suu hakkab vett jooksma...! Näpistasin loomulikult ka aega, et toomkirikus käia. Kuna see ehitis oli sisse astudes kuidagi hoomamatu, otsustasin, et hea oleks teha kaasa mingi giidiga ekskursioon. Enne ärasõitu siis lippasingi lõunat vahele jättes saksa pensionäridega koos loengut kuulama. Tasus ära. Huvitav oli, ja viidi kohtadesse, kuhu muidu ligi ei saa. Näiteks Karl Suure luude juurde. Ja Karl Suure trooni nägin ka! Oligi selline veider lihtne tahumatu iste nagu ajalooõpikutes pildi peal näeb. Ja oktogoon oli ka väga mõjuv. Oleks muidugi veel mõjuvam ilma võltskarolingide stiilis dekoreeringuta 19.sajandist.

Laupäevaks olin juba täiesti läbi. Lihtsalt mõte enam ei töötanud, sest selja taga oli viis järjestikust neljatunnist ööd. Mina ei tea, mõned inimesed suudavad küll nii muudkui edasi sekeldada, aga mina olin täiesti otsas. Mõtlesin, et loobun parem viimasest, laupäevasest õhtust ja ööst. Katrin lahkus juba lõuna ajal Nijmegenisse ja kuna Tomas, kes nüüd Groningenis õpib, oli ka autoga põhja suunas teele minemas, orgunnisin end tema auto peale. Tegime vahepeatuse Maastrichtis, mis on Aachenist poole tunni tee kaugusel, muu Hollandi suhtes aga väga väga kaugel lõunas. Maastricht oli väga toimekas, isegi veel hilisel laupäeva pärastlõunal. Inimesed on jõukad ja neil on palju vaba aega - mida siis muud ikka teha, kui poodelda. Tõsiselt, ma ikka imestan seda kardinaalselt mentaliteedivahet. Eesti on küll siuke materialismi pesa, aga ostujõud on nii palju väiksem, et Lääne-Euroopale nii pea järele ei jõua. Me ei poodelnud, ostsime ainult häid sooje vahvleid ja kommi, tegime tiiru ümber vanalinna ja asutasime ennast jälle minekule.

Nijmegen. Jäin sinna lõpuks kolmeks päevaks. Alguses oli küll plaan esmaspäeva hommikul ärasõitu alustada, aga asjad muudkui venisid ja venisid. Jamad autokindlustusega, pakkimine ja need neetud pesemata nõud. Pühapäev oli veel okei, sest siis käisime Baarles Martieni ema ja isa juures ja ühe ta sõbra lapse esimesel sünnipäeval. Palju pühapäevast hollandi pereidülli. Kummaline täitsa, nagu mingis haiglases hollandi pere(õudus)draamas - lõputu sotsialseerumine ja väikelinna sotsiaalsed kohustused. Aga süüa sai vähemalt hästi: vahukooretort ja lihapallid kirsikastmes. Õhtul oli Katrini hüvastijätuõhtusöök koos paari sõbraga. Indoneesia köök. Kah päris hea. Siuke hubane päevake.

Esmaspäeval sai selgeks, et ega me ikka niipea veel ei stardi. Ma poleks ehk olnudki nii tige selle pärast, kui Nijmegen oleks veidi ilusam linn ja kui mul oleks õnnestunud Sean'iga kokku saada. Aga Nijmegen on kahjuks suht igav linn ja Sean oli nädalavahetusel Haagis ja ei vastanud mu sõnumitele. Ainuke positiivne asi oli see, et ma sain ülikooli raamatukogus kopeerida endale mõned vajalikud artiklid. Mul ei olnud kopeerimiskaarti ja kahjuks oli liiga hilja seda osta ka, kassa oli kinni - ent õnneks oli seal üks kelmikas valvur, kes mulle rahus mingi (mahajäetud või kaotatud) kopeerimiskaardi andis ja millega ma oma artiklid kätte sain. Tasuta koopiad välismaa raamatukogudes ruulivad, jee!

Teisipäeval molutasin toas. Ilm oli halb, vihm ja tuul, nii et ei olnud eriti lusti ka linna peale seiklema minna. Lugesin Michel Moore'i raamatut "Dude, where is my country?", aga peale esimest peatükki see ammendas ennast ja siis ma ei suutnud enam muud teha, kui mõela selle peale, kui vihane ma olen, et ma üldse selle avantüüriga Hollandist Eestisse sõita kaasa läksin. Ma peaks ju juba varasemast teadma, et tegu on ebaefektiivselt tegutsevate inimestega! Lõpuks said nad alles kella kuueks õhtuks kõik asjad aetud ja me hakkasime Berliini poole sõitma. Jah, esimese päeva sihtmärk oli Berliin.

Õnneks on Saksamaal olemas sellised asjad nagu kiirteed, kus võib sõita nii kiiresti kui torust tuleb. See säästab aega. Võrdluseks: Saksamaa läbimiseks läks meil kuus tundi, samas kui Poola läbimiseks kulus kolm päeva. Ja peale kiirteed tundub 90 km/h kiirusepiirang täiesti mõttetu asjana. Ausalt. Palun ehitage ruttu kiirteed ka Eestisse. Ja Lätti ja Leetu ja Poolasse.
Ööbisime jälle Mihkli juures, üritades kuidagi mahtuda jälle telekaruumi lühikestele ja kitsastele diivanitele. Jube vahva ikka kui siuksed ööbimiskohad olemas on. Mihkel läks hommikul kooli, meie suundusime kesklinna. Katrin ja Martien tahtsid mingi oma sõbraga kokku saada, mina ei viitsinud ja läksin niisama uitama. Tegelikult meil oli ju jube kiire jne, aga ikka läks aega, enne kui nad oma brunch'iga ühele poole said. Mina ostsin bäckerei'ist kohvi ja olin niisama rahul. Uitasin ja otsisin ... otsisin midagi. Ikka ja jälle tabab mind see tunne, et tahaks Berliinis elada, mõnda aeg, mitte väga pikalt ehk, aga mõnda aega. See kõik tundub nii põnev ja mitmekihiline... Kahjuks mul polnud aega, et minna ja otsida seda midagi veidi kauem, näiteks mõnest galeriist. Jõudsin ainult raamatupoodi ja mõtlesi, et tahaks, tahaks lugeda. Neil on päris palju huvitavaid asju praegu edetabelis. "Feuchtgebiete" jätkuvalt, aga lisaks veel palju romaane, mis tegelevad 80ndate lõpu ja 90ndate Saksamaaga. Der Turm. Jne. Aga raamatud on kallid, raisk, eriti kui tuleb veel samal ajal mõelda, kuidas oma reisibüdžee madal hoida.

Üks asi häiris mind ka veel. See, et ma olin see pool nädalat Saksamaal, aga saksa keelt eriti rääkida ei saanud ja eriti ei kuulnud ka. Sest agoral rääkisid kõik inglise keeles, isegi sakslased. Ja üldse, kuidagi oleks tahtnud rohkem, rohkem Saksamaad! Kahju oli jälle nii ruttu ära minna.

Aga ees seisis Poola. Suur Poola. Järgmine sihtkoht oli Torun. Paraku me ei olnud osanud arvestada, et Poola teed on tõesti kohutavad. Saksa piirist Poznan'i viiv tee oli kitsas ja iga teine auto oli rekka. Kiirused oli poole madalamad kui Saksa teedel. Kiirusepiirangud niigi iga nurga peal. No mis mõttes peab maanteel järsku 40-ga sõitma?! Läks pimedaks. Ja Poola maanteed on ikka kuidagi kõhedad. Kõik need rekkad ja rekkameeste ligimeelitamiseks mõeldud maanteeäärsed ööklubid, motellid jne. Bensiinijaamas seistes lukustasime igaks juhuks ise sees istudes ka uksed. Ei või iial teada. Tõesti siuke tsivilisatsiooni lõpu tunne tuli korraks peale.

Õnneks Torun oli väga ilus ja meie võõrustaja väga lahke tütarlaps-naerupall. Siis kadus see kõhe tunne kohe ära. Jah, Torun, minge Toruni! Ilus linn Visla kaldal, pluss imehead piparkoogid. Unesco maailmakultuuripärand. Riidekapikujuline nukuteater. Kopernikuse ülikool. Kahjuks oli meil seal väga vähe aega, nii et linnaekskursioon jäi lühidaks. Ilm oli väga soe, lausa palav ja poola magusad küpsetised olid nii head.

Järgmine sihtkoht oli Vilnius, aga sinna meil polnudki määratud jõuda. Poola on ikka liiga suur. Võtsime veel mingi väiksema tee ka ja eksisime vahepeal ära. Muidu maastik oli õudsalt ilus. Kuldne sügis, poola õunad ja iga viimane kui maalapp on üles haritud. See on ikka suur kontrast Eestiga, kus maastik tegelikult niiväga erinev ei olegi ju. Meil oli kena väike piknik Krakovi vorsti ja poole küpsetistega kusagil põlluveerel. Peale seda läks aga pimedaks ja üldse hakkas õudsalt kahtlane tunduma, kas me kuhugi pärale jõuame. Vilnius on ikka pagana kaugel. Lõpuks otsustasime, et otsime parem samas tee ääres ööbimiskoha. Paik, mida läbisime, on Masuuria mereplatoo (?), mis on omamoodi loodusturismi objekt. Nii et turismi harrastamise võimalusi oli tee ääres rohkem kui küll. Leidsime mingi veidra pansionaadi, mida pidas vanamees, kes rääkis meiega saksa keeles, näitas meile tube ja oli väga innukas. Kuna me olime ilmselgelt ainsad külalised sellel ööl, ja väljas ootas ööseks lahti laskmist suur lõukoer, tekkisid paratamatud paralleelid Norman Bates'iga. Aga asi oli siiski aus. Hosteli hinna eest oli meil seal oma tuba ja puhtad käterätid ja poola televisioon. Ostsime veel poest prooviks poola õlut ja tegime mugava äraolemise.

Hommikul startisime Leedu poole. Idee Vilniusse jõuda matsime maha, selle asemel mõtlesime Kaunase ja Ristimäe peale. Kaunasesse jõudsime lõuna ajal, ilma suuremate vahejuhtumiteta. Tegime linnas väikse tiiru ja läksime lõunatama ühte leedu traditsioonilist toitu pakkuvasse restorani. Katrin ja Martien on ju söögihullud. Samamoodi nagu nemad vaatavad mind kui imelikku, kui ma tahan mingeid ajaloolisi hooneid vaatama minna, on minu meelest kohati lausa talumatu nende soov lõputult aega ja raha kulutada hea toidu peale. Aga see söögimaja oli väga armas ja pakkus tõesti head toitu. Kaunas ise mulle väga ei meeldinud. Tähendab, see on kahtlemata ilus linn, aga väga räämas. Kui seda üles vuntsida, oleks see isegi väga ilus linn, sest asub samuti suure jõe kaldal, ja meenutas seetõttu veidi Torun'i, ja ka Dresdeni vanalinna.
Leidsin seal jesuiitide gümnaasiumi hoone, mis mulle väga meeldis. Võrratu tellisarhitektuur!

Siiski oli minu meelest halb idee võtta ette ka sõit Ristimäele. See on väga äge paik, aga oli ju ilmselge, et me jõuame sinna alles kusagil sügavas pimedas. Koha leidsime üles (RoughGuide to Baltic'i juhatusel - aga muidu ärge seda raamatut usaldage, sest see väitis nt - kõige muu hulgas - et tuna fish salad on eesti keeli tuunikasalat, ja et "Viimne reliikvia" on sekskomöödia ja muusikali segu), aga see lasus täielikus pimeduses. Koht oli kahvatus kuuvalguses kõhe, suurt mitte midagi ei näinud. Katrin keeldus isegi autost välja tulemast, aga meie Martien'iga ikka tegime tiiru peale. Hämmastav ikka, kui palju riste seal on. Väiksed katavad suuri nagu rohutirtsuparved põlde.

Ja sellel ajahetkel olime me ju ikka veel Leedus! Aga vaja oli jõuda Tartusse! Algas pikk sõit. Selle viimase päeva kilometraaž oligi meil kõige kõrgem, võib-olla ka selle pärast, et ärkasime hommikul seal Poola hotellis suhteliselt vara üles ja jõudsime Tartusse alles kusagil kell pool kolm. Martien, kes terve selle aja sõitis, oli lõpuks väga läbi. Ja mina, kes ma tagapingil unelesin, samuti. Mittemidagitegemine väsitab ka jubedalt.

Niisiis selle reisi põhiline märksõna on maad mööda liikumine.
Tartu-Riia 244 km
Berliin-Aachen 635 km
Aachen-Maastricht-Nijmegen 168 km
Nijmegen-Baarle-Nijmegen 184 km
Nijmegen-Berliin 627 km
Berliin-Torun 450 km
Torun-Kaunas 512 km
Kaunas-Šiauliai 180 km
Šiauliai-Riia 130 km
Riia-Tartu 244 km

Total: 3274 km

Euroopa muusikamaitse sellel nädalal I kissed a girl and I liked it....