Niisiis. Olen jälle tagasi koduses Münsteris. Kummaline küll, aga kuulda kõrvus saksa keelt ja kõigest ümberringi toimuvast aru saada, toob kuidagi koduse tunde põue küll. Mõnus. Mõned klišeed prantlaste kohta on siiski täiesti paikapidavad: näiteks see, et ega nad inglise keelt eriti ei oska (või ei salli). See on muidugi suureks motivatsiooniks prantsuse keel kiiremas korras selgeks õppida, sest tahaksin kindlasti veel seda riiki külastada.
See oli siis eelmine esmaspäev, kui ma Münsterist läbi Osnabrücki, Bremeni, Beauvais' Pariisi läksin. Milline kohutav viga oli eelmisel õhtul poistega pokkerit mängides ära juua terve pudel valget veini! Ilmselt hakkas mu mänguedu mulle pähe - aga see ei olnud kahjuks ainuke asi, mis mulle pähe hakkas, nii et järgmisel hommikul helistasin oma Mitfahr'ile ja tühistasin kaasasõidu, sest mulle tundus, et pooluimase ja haigena pole ka mõtet terve päev Bremeni peal ringi kolada. Niisiis läksin rongiga ja ei pidanud kusagil ringi kolama, ainult 40 minutit Osnabrückis rongi ootama ja linna peal Sparkasse automaati taga otsima. Osnabrück on muidu ka täitsa ilus, peaks sinna ikka ka millalgi lähitulevikus minema. Bremenisse jõudsin üsna parajalt, nii et pidin vaid pool tundi ootama. Päike loojus. See oli esimene kord, kui ma pimedas olen lennanud. Ja see oli päris ilus: kõik need sätendavad linnad ja liikuvad autod kui jaaniussid markeerimas kiirteede nähtamatuid kurve. Maandusime kohutava mürtsuga. Edasi ootas mind buss, mis viis mind juba prantslaste armastatud pealinna suunas.
Esimene ehmatus oli metroo. Pierre oli mulle muidu väga head juhised jätnud, kuidas tema juurde minna, aga kuidas sa selles õiges metroopeatuses ikka välja lähed, kui sa ei leia üles õiget aukugi, kus peatusesse kõigepealt sisse minna. Ma ei olnud ka ainuke eksinud turist, kes nõutult mööda koridore ukerdas ja prantsusekeelseid plaane dešifreerida üritas. Kuid ma olin selles siiski edukam, kui need vene perekonnad, kes minuga võidu maa all ringi kappasid: mingil hetkel saabus Heureka! ja kogu süsteem oli selge. Ostsin pileti, läbisin väravad ja olingi süsteemis sees. Peale nädalat võin nüüd öelda, et orienteerun juba päris kenasti.
Pierre oli jätnud oma võtme postkasti. Ta ütles, et nad söövad see õhtu koos perekonnaga ja tulevad alles hiljem tagasi. Ilus maja 17 linnajaos. Käänuline puutrepp ja siis voila: armas väike korter 20.sajandi algusest, vastselt värvitud, stukkdekooriga laes ja prantsuse rõdudega. Just midagi sellist, kuidas võiks ette kujutada ühe pariislase elamist. Jahh, ja neid klišeesid jätkus kuhjaga. Kõigepealt saabus koju Pierre'i tüdruk, Anais. Ma olin suht närvis ikkagi, sest polnud Pierre'i aasta otsa näinud, ja niimoodi suhteliselt halval ajal neile kaela sadada ei tundunud just ka alus kõige paremate suhete loomiseks. Ennemalt bussis istudes püüdsin endale ette kujutada, milline võiks olla Pierre'i tüdruk. Kujutasin endale kõige halvema variandina ette kunstküünte ja tugeva meigiga külma kaunitari. Selle asemel astus sisse aga väike lokkidega armas naisterahvas, kes pealegi oli rase! Esimene mulje siiski oli veidi külm. Ent peale seda nädalat ja neid pikki hommikusööke Anais'i seltsis, kui Pierre oli juba tööle kiirustanud, tundub ta mulle nüüd äärmiselt toreda inimesena. Ma isegi imestan, kuidas nad üldse kokku on sattunud, sest Pierre'i tormakusele ja radikaalsusele vastab Anais äärmise rahulikkuse ja tasakaalukusega. Ju vist peab paika, et vastandid tõmbuvad. Ja siis saabus koju Pierre. Nagu ta isegi ütles: on nii kummaline näha sind siin sohval istuma, peale seda aastat. Oli tõesti kummaline seal sohval istuda.
Paistab, et mehel on aasta jooksul päris hästi läinud. Uus armas korter peaaegu kesklinnas, laps tulekul ja põnev ettevõtmine galerii näol. Nii et jahh, filmitegijast on saanud galerist, mist siis, et ta ise raputas selle nimetuse peale pead: ma ei tunne kunstimaailma, ma ei ole seal sees ja ma ei taha müüa kunsti kalli hinna eest. Selle asemel tahab ta esitleda rohkem joonistusi ja tänavakunsti. Nädala lõpul pidi avatama näitus Using of a fake ID is a crime. www.lissue.com
Joonistused olid päris head, aga nende juurde käib ka film, mida kahjuks saaks näha ainult koha peal millalgi aprillis vist. Töö galeriis võttis aga Pierre'il kogu aja, nii et selle nädala jooksul nägin ma teda ainult korraks hommikuti ja siis õhtuti.
Päeval kappasin niisiis üksi ringi. Pariis on suur ja põnev, aga lubasin endale nüüd, et ei lähe enam kunagi üksinda reisima. Ma ei ole inimene, kes tänavanurkadel tutvusi sobitaks (kuigi mõned meesterahvad üritasid minuga tutvusi sobitada, mul tänaval näiteks järgi käies!). Ja mis sa seal kohvikus ikka üksinda kohvi lürbid. Kõigi nende impressioonide jaoks on ikka vaja kedagi, kellega oma tähelepanekuid koheselt jagada. Kadestasin isegi veidi neid horde jaapanlasi, kes igal poor ringi siblisid, kaamerad kätte krampunud. Neid oli tõesti igal pool, ja nad oli hulgakesi. Mina olin oma kaameraga ainult kahekesi. Siin saab jälle selgeks HospitalityClubi üllas eesmärk, aga kahjuks minu laialisaadetud kirjadele vastas ainult üks tüüp, kellega ma ei saanudki kohtuda, sest mu telefonikaart sai väga halval hetkel tühjaks. Ent seevastu jõudsin läbida aukartustäratava kilometraaži. Käisin ringi kesklinnas, Isle de la Cite'l, piki Seine'i, ronisin Sacre Coer'i juurde, luusisin Monmartre'il, kust tulin jala kesklinna, tegin ringi ümber Invaliidide kiriku, piilusin Marsi väljaku alguses Eiffeli torni, vaatasin üle Sorbonne'i ja Marais' kvartalisse jõudsin kõige viimasel päeval enne lahkumist. Peale selle käisin kolmes muuseumis. Musee d'Orsay'sse läksin etteplaanimatult pakku ühe mind jälitava umbkeelse mehe eest, kes tahtis väga olla mu giid. Mina ei tahtnud, et ta mu giid oleks, niisiis läksin muuseumisse, kus peituvad kõik kuulsad impressionistide tööd. Oeh, see oli tõesti suur ettevõtmine. Ja muidugi kõige tähtsamad pildid olid viimasel korrusel, nii et ma olin juba absoluutselt erschöpft, kui ma sinna jõudsin, mistõttu minu süvenemisest värvi ja kompositsiooni ei saanud enam rääkida. Kahju natuke. Louvre'ile pühendasin ettenägelikult terve päeva (väljas sadas niikuinii), aga see on nii suur ja hoomamatu, et need pildid, mida ma tõesti tahtsin näha, leidsin alles viimasel 20 minutil enne sulgemisaega. Mona Lisast jalutasin suht külmalt mööda, sest postkaardi pealt näeb ka paremini, mis pildiga tegu - maali ja rahva vahel oli sel päeval umbes kümne meetrine ruum jäetud, ja peale piiri tuli viie meetrine mass jaapanlasi, millest ma ei vaevunud läbi trügima. Ei saa aru selle pildi fenomenist. Mulle meeldis Napoleoni kroonimist hoopis rohkem lähedalt vaadata. Ja Francois I portreed.
Kahjuks seda oma Pariisi ma üles ei leidnudki. Noh seda kuninganna Margot ja Caterina di Medici Pariisi. Veidi oli seda tunda Marais' kvartalis, kus on palju ilusaid linnapaleesid. Kui kunagi veel juhus tuleb, siis tahaks kindlasti põigata Musee de Carnavalet'sse, et näha, mismoodi see kõik seestpoolt välja näeb.
Käisin Hotel de Cluny's ka, sest mäletan, kuidas Eva-Liisa ja Piret seda kiitsid. On tõesti armas muuseum, ja Daam ükssarvega on tõesti hämmastav. Võib-olla sellest reisist jäävadki kõige paremini meelde vaibad: daam ükssarvega ja siis veel Keiser Maximilian'i jahid, mis rippus Louvre'is. Keskaja muuseum oli tasuta (praegu on mingi kampaania Prantsusmaal, et osad muuseumid on prantslaste ligimeelitamiseks tasuta), nii et see oli puupüsti rahvast täis. Üks giid mainis, et tavaliselt ei tule siia keegi. Nojah, mis neist vaipadest ja keskaegsest tränast ikka vahtida.
Ja kõik, kellele mainisin, et mulle jättis La Defense sügava mulje, tegid haput nägu ja imestasid, miks ma sinna ronisin. Mina läksin sinna selle pärast, et Birx rääkis, et see on võimas. Ja minu meelest oli ka võimas. Prantslased rääkisid aga selle koha süngusest ja koledusest. Võib-olla on asi selles, et nad ei ole viimasel ajal sinna sattunud. Kujutan ette, et 15 aastat tagasi nägi see paik tõesti väga teistmoodi välja. Aga mina tundsin ennast seal hästi, ootamatult hästi kesk seda valguse ja avaruse mängu. Kuna ma olin eelmisel päeval matkanud Monmarte'ilt kesklinna mööda kitsaid ja inimrohkeid bulevarde, siis mõjus La Defense'i esplanaad oma pilvelõhkujatega kuidagi hoopis kergemalt. Nad on massiivsed, aga betoon on kaetud klaasiga, mis peegeldab ja reflekteerib, nii et tekib tunne, et kõik kohad on taevast täis. Lisaks sellele veel rohelusesilmad, fontäänid, skulptuurid - minu meelest on see kõik väga hästi liigendatud. Tulevikulinn, kuigi valetan, sest see on juba 20 aastat olevik. Alustasin oma teekonda Grand Arche'i juurest ja liikusin mööda väljakut kesklinna poole, ikka treppe ja kaldteid mööda järkjärgult allapoole laskudes, mõlemal käel geomeetriliste kujundite paraad, kuni jõudsin esplanaadi lõppu, kus suur tiik näis valguvat üle terrassi alla. Sealt avanes imeline vaade Pariisile: otse ees oli Arc de Triomph oma masiivsuses, paremal terendas Eiffeli torn. Tegin palju pilte ja mul oli kahju lahkuda. Prantslastele oli väga suureks üllatuseks, et kogu Pariisist jättis just see koht mulle kõige sügavama mulje.
Õhtud veetsin Pierre'i ja ta sõprade seltsis, kes rääkisid peaasjalikult pranstuse keelt, minnes vaid kohati üle inglise keelele, kui kellelegi tuli meelde, et ma ei mõista nende salakeelt. Aga nojah, ma ei saagi oodata, et nad minu pärast oma selstkondlikust lõbust loobuvad ja hakkavad purssima keeles, mida nad hästi ei valda. Kohtasin ka siiski mõningaid inimesi, kes oskasid väga hästi inglise keelt, aga nad olid kõik viibinud pikemalt aega välismaal - nagu Anais'i nõbu Vincent, kes oli kaks aastat Austraalias antropoloogiat (sic!) õppinud. Pierre'i galerii oli väga mõnus koht, väga heas kohas otse Pompidou keskuse nurga taga. Tal on sellega suured plaanid: galerii, pood, ansamblite prooviruum, lastekeskus. Rahvast käis muudkui sisse ja välja. Ma ei teagi, kas nad olid kõik kunstnikud, või lihtsalt sõbrad, kellele meeldis läbi hüpata. Igatahes väga vahva. Reedel oli näituse avamine, palju rahvast ja ka üks eesti tüdruk, Tiina, kes õpib Pariisis antropoloogiat. Temaga oli väga huvitav vestleda, ja mul on sügavalt kahju, et ma sain temaga tuttavaks alles viimasel õhtul. Kõigil välismaal õppijatel on vist mõnes mõttes sarnased kogemused, ja oli hea kellegagi läbielatust rääkida. Samas mul on tunne, et ma olen väga õnnistatud situatsioonis, kui mul on siin kümme teist erasmuslast, kes põevad neid samu asju läbi. Üksinda nii suures linnas nagu Pariis - mina läheks peast lolliks, ausõna. Tuiskasime läbi hilisõhtuse metroo, mina rääkisin sellest, et tahaks lugeda Õnnepalu "Flandria päevikut" ja tema sellest, et eesti keeles ilmus üks raamat noorest naisest Pariisis. Mõlemad kirjeldavad üksinda (välismaal) olekut - nagu rusikas silmaauku.
Ja just selle üksinduse eest Pariisis tahtsin ma end lõpuks kaitsta. Pierre ja Anais pidid nädalavahetuseks minema Alpidesse suusatama, nii et oleksin pidanud jääma üksinda kolmeks päevaks Pariisi. Tänan, ei, mõtlesin peale teist päeva. See kõik ei oleks pidanud nii minema. Pierre ei oleks pidanud nii palju töötama, Jüri ja Laura oleks pidanud ka Pariisi tulema. Aga mis teha, omad vitsad peksavad ilmselt, tuleb ikka rohkem aru pidada enne sellist reisi. Nii et kui Laura mind enda juurde Nantes'i kutsus, võtsin kutse sisimas vastu. Ma ei teadnud ainult, kuidas sinna saada. Rongiga minnes maksaksin end haigeks. Prantsuse süsteemis lähevad hinnad iga päevaga kallimaks ka, nagu lennukipiletid. Kuid õnneks leidis Laura mulle auto, millega tulla, prantsuse Mitfahrgelegenheit'i, eesti keeles võiks see siis olla: jagatud auto vms. Nii et nädalavahetuseks sõitsin Nantes'i, Bretagne'i ajaloolisesse pealinna.
Päris pikk sõit, pea 400 kilomeetrit. Autojuhiks 60-aastane härrasmees, kelles Süüria või Armeenia verd, inglise keelt ei oska peale Thank you, 5 minutes, ja My wife. Milline raiskamine, et neid väljendeid ma ka pranstuse keeles tean! Aga ta oli jube jutukas, nii et talle pidi vist olema jube piin seal istuda ja mitte end arusaadavaks teha. Õnneks saan ma aru mõningatest sõnadest, nii et vestlus meil siiski toimus. Kehakeeles ja hästi väljahääldatud pranstuse keeles. Tema rääkis ja mina noogutasin ja naeratasin. Hämmastav, aga ma sain aru, et tal on 25-aastane tütar, kes õpib Pariisis majandust, et ta naine töötab haiglaõena nagu ta isegi, ja et ta naisele on tehtud südamevahetuse operatsioon (coer ja maladi ja sinna juurde ägedad südamevahetust imiteerivad liigutused!)! Peale selle tutvustas ta mind oriendi ja armeenia muusikaga, ise sealjuures kõrgeid noote laulvale naisterahvale sekundeerides, nii et mul oli päris lõbus. Ainuke viga meie kommunikatsioonis tuli välja siis, kui kohalejõudes Laura ärevalt küsis: misasja, sa sõidad temaga kahe nädala pärast tagasi Pariisi?!? Olin nimelt valesti aru saanud sellest, mis ajal Alain pealinna tagasi keerab, ja noogutasin innukalt, kui viimane tagasisõidust rääkis. Hea, et mul ikka oma prantslane varnast võtta oli. Ilma Laura organiseerimiseta oleks ma ilmselt väga jänni jäänud.
Niisiis Nantes. Ilus linn, mitte väga suur, aga mitte ka väike. Oma trammiliinid ja puha. Kõndiv mehaaniline elevant ja Bretagne'i hertsogite loss, väiksed armsad tänavad ja Loire. Laura perekond oli tõesti väga armas ja lausa eeskujulik. Kuna tema ema on ungarlanna, ei tulnud mul väga palju seletada, mis asi on Eestis jne. Kõik oskasid väga head inglise keelt, nii et mul ei tulnudki tummalt pealt vahtida. Aga jah, ka nemad olid kogu täiega mitu aastat ühendriikides elanud, sealt siis see hea keeleoskus. Ilus ruumikas maja, kass ja külalistetuba neile paljudele tuttavatele, kes ikka külla satuvad. Jube armsad ja sõbralikud inimesed, isegi natuke hirmutav selles mõttes. Laura oli väga rõõmus minu tuleku üle, sest ausalt öelda polnud me kumbki eriti veendunud selles, et see külaskäik teoks saab. Ta igatseb muidugi ka Münsterit ja saksa keelt.
Esimesel õhtul näitas ta mulle linna. Hiljem käisime ta mingite kooliaegsete sõprade juures õhtusöögil, aga need olid liiga ametis oma tuttavate ja endiste õpetajate klatšimisega, et nad ei märganud inglise keeles rääkida, mistõttu mul oli kohutavalt igav. Aga söök oli vähemalt hea. Õnneks läksime Laura ja ta poisi Turpin'iga (väga armas paar nohikuid :)) linnapeale, mingisse baari, mis meenutas natuke Zavoodi, aga kus autoistmete asemel sai istuda näiteks külmkapi taga või vannis. Turism on kohutavalt väsitav, nii et ega me väga kaua ei kestnud. Pranstusmaal suletakse aga baarid niikuinii kell kaks öösel, samal ajal, kui Zavoodi on kell kaks tipptund. Nojah, eks ta ole.
Järgmisel päeval sõitsime Atlandi äärde. Jee! Oli selline põnev ilm, mis pakub kaunist valgusmängu, aga võib su ka padukaga üle kallata. Kaunis, kaunis. Esimest korda olin ookeani ääres. Kaljud ja lained ja puha. Kahjuks kaameras sai film otsa, nii et palju ilusat jäi jäädvustamata, aga ma lohutan end sellises olukorras alati Aarne Kiini sõnadega, et on mõningaid pilte, mis jäävad ainult mällu. Ei saa elada ja pildistada samal ajal. Piirkond ise mõjus natuke mahajäetult, sest ilmselgelt pole suvitushooaeg veel alanud ja rannaäärsed majad olid kõik tummalt tühjad. Käisime ka ühes väikses rannikuäärses keskaegses linnakeses, Guerande'is mis oli jube armas ja jube turismimagnet, pisikeste tänavate ja säilinud linnamüüriga. Sealne kant on kuulus oma meresoola poolest. Ja creppide ja galette'ide ja soolase või ja soolase karamelli poolest. Pannkooki käisime söömas küll. Oli ilus restoran ja väga maitsev toit, aga mis mind natuke imestama pani, oli see, kui kaua saab üks perekond rääkida sellest, kui väga neil on vedanud, et nad on sattunud niivõrd heasse restorani! Nad isegi kallistasid üksteist pärast, tänades selle võimaluse eest, et nad on nii heas kohas saanud söömas käia! Appikene! Saage üle! Aga ok, ilmselt ma ei hinda toitu kui sellist nii kõrgelt kui pranstlased.
Esmaspäev kulus puhtalt sõitmise peale. Kui loll ma ikka olin neid lennukipileteid ostes! Õigel ajal peale passides oleksin saanud roninga otse Pariisi ja tagasi sõita, TGV ja ICE'ga: mugava reisimise tipp! Ehh. Aga nojah, elus ei saagi kogu aeg õigeid otsuseid teha. Selle asemel pidin kolgerdama uuesti Beauvais' lennujaama ja seal pikalt ootama kisavate hispaanlaste keskel. Lennukitel oli raskusi tugeva tuule tõttu, aga õnneks ühtegi lendu päris ära ei jäetud. Heh, ja päris naljakas, kuidas turvakontrolli väravas kontrollineiu mind kinni pidas ja umbusklikult mu passi vaatas. Estonie? Estonie? Schengen? konsulteeris ta oma sõbrannaga, kes siis ta taskust väikse käsitsikirjutatud spikri välja võttis ja noogutas: on küll Schengen. Jajahh, läheb ilmselt veel väga tükk aega, enne kui läänepoolsetes maades meelde jääb, et Eesti on EU ja Schengeni liige ja et pealinn ei ole Riia.
Eile magasin terve päeva, väga väsitav oli. Nüüd tahaks otsida üles ühe raamatud, mida ma Laura juures unejutuna alustasin: One year in the Merde. Päris vaimukas jutustus inglase elust ja seiklustest Pariisis. Miks Merde? Sest tõepoolest: Pranstusmaa on koerasita maa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar