Raamatukogu kohvik

Kui ma bakatööd kirjutasin, sai raamatukogu kohvikust mu põhikoht. Ikka oli vaja ennast käia tuulutamas ja virgutamas. Toona oli mu põhimenüü kukkel bitkiiga ja kohv. Kokku läks see lõbu maksma 12 krooni, 6 krooni kummagi maiuse eest. Polnud kallis ja kõhtu sai ka natuke.

Nii, siis hakkasid hinnad tõusma. Kukkel bitkiiga tõusis vaikselt 8, siis 10 krooni peale. Ma ei mäleta, kas kohv ka. Eelmine aasta mul raamatukokku suurt asja ei olnud, seega ei mäleta. Aga nüüd - majanduskriis! Tegelikult algas see kõik küll juba palju varem, tõsi, aga hinnad on jõudnud nüüdseks päris kõrgele - kukkel: 15 krooni ja kohv 12 krooni. Kokku 27 krooni. No ikaldus! Üle ühe korra päevas niimoodi kohvi joomas ju ei käi!

Aga ma avastasin, et samal ajal, kui kukkel bitkiiga (mis asi see bitkii õigupoolest on?! kas ei võiks lihtsalt kotlett öelda?) on läinud järjest kallimaks ja järjest vintskemaks mälumisharjutuseks (majanduskriisi ette aimates kadus või juba üsna varakult), siis kilu- ja juustuvõileva hind on püsinud sama - 5 krooni. Huvitav, kust tuleb tooraine selle roa jaoks, mis võimaldab hinda nii madalal hoida? Mingi mustalt saadud kiluparv ja juustukamakas? Nagu sigarette müüdi mingi aeg vana maksumärgiga jupp maad odavamalt? Jajaa, ega vürtsikilu ja juust säilivad ju päris kaua... Jippiii. Igatahes on see juustusai mu uus lemmik :)

Mis kohvi puutub, siis olen ma siit ja sealt ikka kuulnud kohutavalt nurisevaid arvamusi selle ramsi kohvikus müüdava lakke kohta. Mina jäin selles vallas tagasihoidlikuks, sest mu meelest oli see kohv päris hea, isegi maitsev. Ja odav oli ju ka. Nondel kaugetel aegadel. Aga eile õhtul tabas mind valgustus: või õigemini õudne äratundmine - tegemist on tõepoolest halva kohviga. Milleks maksta nii palju raha nii mõttetu asja eest? Aga ühtlasi tabas mind ka arusaam, et vahepeal müüjatädi selja taha installeeritud peen kohvimasin ei seisa seal mitte ilu pärast, vaid keedab tõelist kohvi, ehkki 3 krooni kallimalt! Mis sest, et Cappucino asemel keedab ta Gappucinot ja Cafe Creme asemel Gafe Gremet. Ikkagi kohvi!

Nii et tegemist ei ole siiski ainult degradeeruva kohaga. Ka progress on silmaga näha - ja keelega katsuda...!

Aga see, et ma siin suudan nii pikalt tassist kohvist ja kuklist rääkida, on ilmselgelt mu vaimse allkäigu sümptom... Nii, kahe nädala pärast te mind siin enam ei näe...