Väike puust linn suurte aedadega

Supilinn on üks eriline linnaosa, aga kas eriline rohkem selle pärast, et siinsed elanikud oma tänavaid ja maju niiväga armastavad, või eriline selle pärast, et siin elavad nii erilised inimesed, või hoopis selle pärast, et selliseid kogukondlikke arenguid mujal linnas naljalt ei leia. Jaa, ma arvan, et minu jaoks on esimene punkt kõige olulisem - mulle on ta eriline selle pärast, et ma armastan ta maju ja tänavaid ja aedu ja jalgradu ja vaateid ja ta elanikke. Kuid täna hommikul armastan ma eelkõige ta aedu. Istusin hommikul Lepiku tänaval ja vaatasin aknast välja, suurt aeda, mis jääb Tähtvere nõlva ja Lepiku tänava vahele. Tähtvere tänavalt see eriti ei paista, sest majad on ees, samamoodi Lepiku tänavalt. Kuid istudes Lepiku õuepoolsete akende all näeb teda väga ilusasti. Ma ei oskakski teda kirjeldada, seda peab ise nägema, kuid fotokat mul kahjuks käepärast polnud. Seal on üks suur muruplats, mis laskub nõlvast alla. Ümber on suured kased, mis õõtsutavad oma leinavaid oksi - need meenutavad natuke liaane mõnest vihmametsast. Siis on seal kollased tulbid õitsemas ja valged sirelid. Õigupoolest on see üks sur aed, mis moodustub mitmetele kruntidele jäävast rohelusest, kuid kokku on ta suurepärane oaas, varjatud silme eest, päris oma ja armas.

Samamoodi ma armastan seda aeda, mis avaneb meie köögiaknast. Meie maja aed on suhteliselt väike, aga jällegi - on ju ka teised aiad, mida oma aknast imetleda. Kased, sirelid, õitsvad pihlakad ja kirsid ja kastanid.

Mis neis aedades küll nii võluvat on? Nad ei ole just eriti korralikud ja liigirohked, pigem veidi korratudki. Aga majadki ei kasva maast väga otselt välja. Kõik on andestatav. Peab lihtsalt jätkuma tahtmist imetleda.