Käisin. Leidsin üles. Piiskopi 2 majas asub nüüd Ungari instituut, nii et kui kunagi peaks juhus tekkima, võib äkki avanedagi võimalus sinna majja sisse piiluda. Paistab, et baltisaksa pärandi eesti on hoolitsema asunud välismaalased. Toompeal on majad korda teinud ka Soome, Hollandi ja Kanada saatkonnad. Jõudu tööle!
Uitasin tookord niisama ringi, üritasin käia läbi kõik nurgatagused, imeda endasse kogu vana Toompea, mis kätte veel saada on. Paari viimase aastaga on seal väga palju ilusamaks muutunud. Mäletan, et veel mõni aasta tagasi polnud see just eriline turismipiirkond. Nüüd lokkab seal juba all-linnast tuntud merevaigukaubandus. Eks see meil jah, põhiline maavara... Üks turist tegi minust pilti, sest jalutasin, punane vihmavari käes. Tibutas, kuid see ei häirinud põrmugi. Ja nagu viimasel ajal ikka juhtub, ei võta ma ilusaid kaadreid üles enam filmilindile, vaid oma vaimusilma. Õnneks ei saanud ma seetõttu ka pildistada ilusat ehisvõret, mille leidsin Kiriku põigu otsast. Mul oleks olnud väga piinlik. Olin seal ninapidi juures, uudistamas kellegi eraõue, kui ümber pöördudes nägin enda poole tulevat üht ehtsat päriselanikku. Ta ütles mulle "tere!" Ma ehmatasin ära, teretasin vastu, kuid pärast trummeldas peas - miks ma olin selline tobe turist, miks ma ei esitlenud ennast hoopis muinsushuvilisena... See oleks jätnud ehk poekotiga päriselanikulegi parema mulje. Hm, härra, kas muuseumis elada on ebamugav...?
Ent ikkagi. Toompea maailm on täpselt sama läbitungimatute müüride taha varjunud nagu see oli kaheksakümne aasta eest. Kui seal ei ela baltisakslased, siis kes seal elavad? Kes asustavad neid iidvanu ja väärikaid hooneid, mis ei ole lihtsalt majad, vaid linlikud lossid? Kes teab, vahest uued printsid ja printsessid herneteral...
Uitasin tookord niisama ringi, üritasin käia läbi kõik nurgatagused, imeda endasse kogu vana Toompea, mis kätte veel saada on. Paari viimase aastaga on seal väga palju ilusamaks muutunud. Mäletan, et veel mõni aasta tagasi polnud see just eriline turismipiirkond. Nüüd lokkab seal juba all-linnast tuntud merevaigukaubandus. Eks see meil jah, põhiline maavara... Üks turist tegi minust pilti, sest jalutasin, punane vihmavari käes. Tibutas, kuid see ei häirinud põrmugi. Ja nagu viimasel ajal ikka juhtub, ei võta ma ilusaid kaadreid üles enam filmilindile, vaid oma vaimusilma. Õnneks ei saanud ma seetõttu ka pildistada ilusat ehisvõret, mille leidsin Kiriku põigu otsast. Mul oleks olnud väga piinlik. Olin seal ninapidi juures, uudistamas kellegi eraõue, kui ümber pöördudes nägin enda poole tulevat üht ehtsat päriselanikku. Ta ütles mulle "tere!" Ma ehmatasin ära, teretasin vastu, kuid pärast trummeldas peas - miks ma olin selline tobe turist, miks ma ei esitlenud ennast hoopis muinsushuvilisena... See oleks jätnud ehk poekotiga päriselanikulegi parema mulje. Hm, härra, kas muuseumis elada on ebamugav...?
Ent ikkagi. Toompea maailm on täpselt sama läbitungimatute müüride taha varjunud nagu see oli kaheksakümne aasta eest. Kui seal ei ela baltisakslased, siis kes seal elavad? Kes asustavad neid iidvanu ja väärikaid hooneid, mis ei ole lihtsalt majad, vaid linlikud lossid? Kes teab, vahest uued printsid ja printsessid herneteral...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar