Kummitused

Kuis tahaks praegu Tallinnasse! Toompea jahedate müüride vahele jalutama, piiluma akendesse ja õuedesse. Kui see ei ole mõni teine maailm, siis mis on? Istusin raamatukogu arhitektuurialaste riiulite vahel ja vaatasin pilte. Pildi sisse minek. Ükskord tahaks, et see oleks võimalik; samamoodi nagu tahaks ükskord hüpata raamatusse, mustade trükivärvilaikude taha tundmatusse. Lugesin Carl Mothanderi mälestusi baltisakslaste elust Eesti Vabariigi algusaastatel. Üks hävinenud kultuur, mis olnud väetiseks teisele. Natuke ärritas mind see pilt, mis seal on eestlastest loodud, aga kui aus olla, siis on see ükskõik, ja isegi väiklane tundub end haavatuna tunda. Ma kardan, et eestlastel ei ole aimugi baltisakslaste elust - ei nüüd ega ka siis. See seistmesaja-aastase orjapõlve kujutelm rõhub ikka veel. Ja ometi oleme me võtnud üle need majad ja maad, mis kunagi oli nende pärandus. Suuremast osast on alles jäänud vaid varemed - ja kui mitte varemed, siis riismed endisest hiilgusest. Siinsed võimud ei ole suutnud tagada mõisahoonete puutumatust. Käestlaskmine, minnalaksmine... Käisin hiljuti Kiviloo mõisa vaatamas. Oli hiline aeg, veidi kummituslik. Kuid mõis ise oli imekaunis, väike ja kordatehtud, sakslasest omanik on palju vaeva näinud oma tillukese häärberiga. Oleks selliseid rohkem.

Kuid maamõisad on vaid pisike osa balti parunite elust. Mothander kirjeldab värvikalt Toompea maailma, vana aadli viimset pelgupaika suurtes linnapaleedes. Suured korterid kui Egiptuse hauakambrid täis perekonnahõbedat ja suuri riidekappe, valgusküllased salongid, maa-alused käigud. Kui eile seda lugesin, üritasin tulutult identifitseerida neid maju, millest ta jutustab. Peab ise kohale minema. Kuid ka siis on ju uksed suletud, nii kurb kui see ka ei ole. Ma ei saa astuda elutubadesse ega piiluda sisse köögiustest. Vana maailm, mis siis oli juba kadumas, on nüüdseks varjunud veel sügavamale tontlike hoonete sisemusse.