Munk Nestor

Augusti tantsufestivalist jõudsin ainult ühte asja vaatama: The Drone of Monk Nestor Karl Saksa esituses.

Kuna olin eelmisel päeval käinud vaatamas just "Gilgameši", siis selle lummusest oli end raske vabaks võidelda. Igasugune tehniline, vaatemänguline, võimsaid sümboleid täis etendus oleks minu südame kohe võitnud.

Karl Saksal on aga midagi, mida kindlasti kõigil ei ole: liikuvus. See on päris hämmastav, mida ta suudab oma kehaga teha, mitte ainult liikumise mõttes, aga ka loo jutustamise mõttes. Tantsimine ei ole ju nagu alias, et sina väänad ennast ja teised üritavad ära arvata, mida sa neile öelda tahad. Või noh - veidike nagu on ka, aga sõnade äraarvamiseks on palju vähem aega, sest uued sõnad tulevad muudku peale, ilma et sa saaks teada, kas see oli nüüd õige vastus. Ent teisalt ei pea sõnad kindlasti olema ainsad narratiivi vahendid.

Siiski - liikumine oli nii sujuv, et mina ei saanud aru, kus lõppes tšuud ja algas munk Nestor ja kas kotkas või veripunane mõtus. Aga kas sellel üldse tähtsust ongi. Liikumine on peamine!