Augusti tantsufestivalist jõudsin ainult ühte asja vaatama: The Drone of Monk Nestor Karl Saksa esituses.
Kuna olin eelmisel päeval käinud vaatamas just "Gilgameši", siis selle lummusest oli end raske vabaks võidelda. Igasugune tehniline, vaatemänguline, võimsaid sümboleid täis etendus oleks minu südame kohe võitnud.
Karl Saksal on aga midagi, mida kindlasti kõigil ei ole: liikuvus. See on päris hämmastav, mida ta suudab oma kehaga teha, mitte ainult liikumise mõttes, aga ka loo jutustamise mõttes. Tantsimine ei ole ju nagu alias, et sina väänad ennast ja teised üritavad ära arvata, mida sa neile öelda tahad. Või noh - veidike nagu on ka, aga sõnade äraarvamiseks on palju vähem aega, sest uued sõnad tulevad muudku peale, ilma et sa saaks teada, kas see oli nüüd õige vastus. Ent teisalt ei pea sõnad kindlasti olema ainsad narratiivi vahendid.
Siiski - liikumine oli nii sujuv, et mina ei saanud aru, kus lõppes tšuud ja algas munk Nestor ja kas kotkas või veripunane mõtus. Aga kas sellel üldse tähtsust ongi. Liikumine on peamine!
teisipäev, august 30, 2011
Igaviku nupp
Võib-olla, et tegu on selle aasta parima etendusega.
Suve alguses käisin vaatamas Saša Pepeljajevi suurlavastust "Tantsiv torn". See suurejooneline ja tehniliselt ülimalt keerukas, suurepärase koha peal sündiva muusikaga liikumisetendus oleks väärinud eraldi käsitlemist juba varem. Üks, mis mulle sellest vaatemängust aga mällu sööbis, oli Kultuurikatla monumentaalne ruum. Pepeljajevi torn sobitus sellesse rebenud raudbetooni täis tehasesse nagu valatult. Iga auk seinas, konarus ja ebatasasus andis valguse , liikumise ja muusika voole nüansse juurde. Ehkki lagi nägi kohati välja, nagu võiks ta iga hetk vaatajatele kaela kukkuda, mõjus ta oma kõrguses peaaegu et agarofoobiat tekitavana... midagi, mis mulle meeldib.
"Gilgameši" plakatit nähes, hakkasin kohe mõtlema katla ruumile. Õigemini oli seal kirjutatud "katla auk", mis lisas isegi veel ürgset sügavust (nimeassotsiatsioon tekib ilmselt ka "Vendade Lõvisüdametega"), pannes mind mõtlema mingist toorest, arhetüüpsest ja müütilisest maailmast. Ma ei ole küll näinud teisi Peeter Jalaka lavastusi, aga eks ka kumu nende võimsusest mängis oma rolli.
Ruum oli. Täis riideid. Oli muusika ja oli valgus. Ja olid suurepärased näitlejatööd. Oli ürgset jõudu, toorust ja väge inimkonna algusaegadest.
Pean häbiga tunnistama, et ma lugesin Gilgameši lugusid Boris Kaburi jutustuses alles PÄRAST etendust, jätkuvas lummas, tajudes, et minu esialgne segadus oli kõik asjatu ja et oleks ma teksiga juba eelnevalt tuttav olnud, oleks kõik olnud VEELGI võimsam.
Ent jah, tekstiga ma tuttav ei olnud - seega tundus mulle lavastuse algus kuidagi kummaline: hea küll, linnanõukogu istung vms Tiina Tauraitena esinaise rollis oli tegelikult väga naljakas. Pakkus palju äratundmisrõõmu (kahjuks!). Maa alt tulev kõmin raputas üles nii nemad kui kõik vaatajad saalis. Järgnev oli aga veidi kontekstist väljas (algselt!): mingi video jumalatest, kes rääkisid lindude keeles, kauboi, suur karvane tüüp, lambad, jääger "Gewürtztramineriga", mis osutus lihtlabaseks riesling'uks, prostituut (Kaburi tõlkes rõõmupiiga), imelik pillav söömaaeg... jama, mõtlesin. Pähh, no tunne oma kultuuri alustekste: see kõik oli äärmiselt stiilselt kokku pakitud versioon Gilgameši lugude algusest! Tauraite (jällegi!) lammas oli teisalt nii ehe, nii armas lammas! Ja Erki Lauri alginimlik Enkidu samamoodi niivõrd aus ja ehe!
"Kust sa selle õuna said?" - "Üks naine andis!" - "Mh. Klassika".
Enkidu vastus Gilgamešile, tema pöörane, ürgjõuline tants oli aga midagi, mida tahaks kogeda veel ja veel. Dance like no one is watching - see oli täpselt see, mida Erki Laur tegi. See oli nii ilus. Tahaks lausa ise järgi proovida, eriti koos selle ilutulestikuga , mis tal lõpuks tagumikust välja purskus. Ega ei saagi ju kellegi peale pahane olla, kui ta sulle niimoodi tantsib..!
Veel suurepäraseid tehnilisi leide: kui jutt läks Humbaba tapmisele, siis käis peas läbi mõte, et see kukub nüüd küll kehvasti välja, mis kolli sa ikka suudad välja mõelda, mis ka päriselt vastaks kirjeldusele. Ent Humbaba oli tõeline - viie meetrine metsikult tantsiv, vehkiv, veripunane koletis, kelle käpalöökide eest oli raske eemale põigelda, kuid keda viimaks oli siiski kerge tappa.*
Gilgameši igavest ekslemist ja rahu leidmise püüde iseloomustas kõige paremini kõrtsinaise käes olev pudel, mis iial tühjaks ei saanud, ja klaas tema ees, mis iial täis ei saanud. Ent need paradoksid on meil vist kõigil veres...
Sääraseid sümboleid lavakujunduses oli veelgi: tohutud riiete kuhjad, mis tuletavad meile meelde meie kadunud sõpru. Taevane kanuu. Ülepaisutatud viljakussümbolid. Müüdid ei ole muinasjutud, nad on inimkonna alglood, mis on aegade karmuses minetanud igasuguse iluleva liigsõnaliluse ja on oma karmis poeetikas ülitäpsed, üliteravad. Von Krahli trupil läks korda minetada ka igasugune dramaatiline liigsõnalisus, liigkäitumine - nad oli ausad, täpsed ja võimsad Elavad arhetüübid, välja riputatud, et meid meie igapäevasest pseudoprobleemiunest üles äratada.
Suve alguses käisin vaatamas Saša Pepeljajevi suurlavastust "Tantsiv torn". See suurejooneline ja tehniliselt ülimalt keerukas, suurepärase koha peal sündiva muusikaga liikumisetendus oleks väärinud eraldi käsitlemist juba varem. Üks, mis mulle sellest vaatemängust aga mällu sööbis, oli Kultuurikatla monumentaalne ruum. Pepeljajevi torn sobitus sellesse rebenud raudbetooni täis tehasesse nagu valatult. Iga auk seinas, konarus ja ebatasasus andis valguse , liikumise ja muusika voole nüansse juurde. Ehkki lagi nägi kohati välja, nagu võiks ta iga hetk vaatajatele kaela kukkuda, mõjus ta oma kõrguses peaaegu et agarofoobiat tekitavana... midagi, mis mulle meeldib.
"Gilgameši" plakatit nähes, hakkasin kohe mõtlema katla ruumile. Õigemini oli seal kirjutatud "katla auk", mis lisas isegi veel ürgset sügavust (nimeassotsiatsioon tekib ilmselt ka "Vendade Lõvisüdametega"), pannes mind mõtlema mingist toorest, arhetüüpsest ja müütilisest maailmast. Ma ei ole küll näinud teisi Peeter Jalaka lavastusi, aga eks ka kumu nende võimsusest mängis oma rolli.
Ruum oli. Täis riideid. Oli muusika ja oli valgus. Ja olid suurepärased näitlejatööd. Oli ürgset jõudu, toorust ja väge inimkonna algusaegadest.
Pean häbiga tunnistama, et ma lugesin Gilgameši lugusid Boris Kaburi jutustuses alles PÄRAST etendust, jätkuvas lummas, tajudes, et minu esialgne segadus oli kõik asjatu ja et oleks ma teksiga juba eelnevalt tuttav olnud, oleks kõik olnud VEELGI võimsam.
Ent jah, tekstiga ma tuttav ei olnud - seega tundus mulle lavastuse algus kuidagi kummaline: hea küll, linnanõukogu istung vms Tiina Tauraitena esinaise rollis oli tegelikult väga naljakas. Pakkus palju äratundmisrõõmu (kahjuks!). Maa alt tulev kõmin raputas üles nii nemad kui kõik vaatajad saalis. Järgnev oli aga veidi kontekstist väljas (algselt!): mingi video jumalatest, kes rääkisid lindude keeles, kauboi, suur karvane tüüp, lambad, jääger "Gewürtztramineriga", mis osutus lihtlabaseks riesling'uks, prostituut (Kaburi tõlkes rõõmupiiga), imelik pillav söömaaeg... jama, mõtlesin. Pähh, no tunne oma kultuuri alustekste: see kõik oli äärmiselt stiilselt kokku pakitud versioon Gilgameši lugude algusest! Tauraite (jällegi!) lammas oli teisalt nii ehe, nii armas lammas! Ja Erki Lauri alginimlik Enkidu samamoodi niivõrd aus ja ehe!
"Kust sa selle õuna said?" - "Üks naine andis!" - "Mh. Klassika".
Enkidu vastus Gilgamešile, tema pöörane, ürgjõuline tants oli aga midagi, mida tahaks kogeda veel ja veel. Dance like no one is watching - see oli täpselt see, mida Erki Laur tegi. See oli nii ilus. Tahaks lausa ise järgi proovida, eriti koos selle ilutulestikuga , mis tal lõpuks tagumikust välja purskus. Ega ei saagi ju kellegi peale pahane olla, kui ta sulle niimoodi tantsib..!
Veel suurepäraseid tehnilisi leide: kui jutt läks Humbaba tapmisele, siis käis peas läbi mõte, et see kukub nüüd küll kehvasti välja, mis kolli sa ikka suudad välja mõelda, mis ka päriselt vastaks kirjeldusele. Ent Humbaba oli tõeline - viie meetrine metsikult tantsiv, vehkiv, veripunane koletis, kelle käpalöökide eest oli raske eemale põigelda, kuid keda viimaks oli siiski kerge tappa.*
Gilgameši igavest ekslemist ja rahu leidmise püüde iseloomustas kõige paremini kõrtsinaise käes olev pudel, mis iial tühjaks ei saanud, ja klaas tema ees, mis iial täis ei saanud. Ent need paradoksid on meil vist kõigil veres...
Sääraseid sümboleid lavakujunduses oli veelgi: tohutud riiete kuhjad, mis tuletavad meile meelde meie kadunud sõpru. Taevane kanuu. Ülepaisutatud viljakussümbolid. Müüdid ei ole muinasjutud, nad on inimkonna alglood, mis on aegade karmuses minetanud igasuguse iluleva liigsõnaliluse ja on oma karmis poeetikas ülitäpsed, üliteravad. Von Krahli trupil läks korda minetada ka igasugune dramaatiline liigsõnalisus, liigkäitumine - nad oli ausad, täpsed ja võimsad Elavad arhetüübid, välja riputatud, et meid meie igapäevasest pseudoprobleemiunest üles äratada.
Mulle tundub, et kultuuripealinna kohalolu hakkab mulle alles nüüd pärale jõudma - isegi mitte seetõttu, kui palju ma olen viimasel ajal käinud üritustel, vaid seetõttu, kui palju üritusi nägemata jääb!
Viimasel nädalavahetusel oli kahetsusväärselt palju toimumas: Stalkeri festival, Augusti tantsufestival, muinastulede öö, kultuuritehases oli mingi festival. Jamps, et igale poole minna ei jõua.
Viimasel nädalavahetusel oli kahetsusväärselt palju toimumas: Stalkeri festival, Augusti tantsufestival, muinastulede öö, kultuuritehases oli mingi festival. Jamps, et igale poole minna ei jõua.
Tellimine:
Postitused (Atom)