Raamatukogu kohvik

Kui ma bakatööd kirjutasin, sai raamatukogu kohvikust mu põhikoht. Ikka oli vaja ennast käia tuulutamas ja virgutamas. Toona oli mu põhimenüü kukkel bitkiiga ja kohv. Kokku läks see lõbu maksma 12 krooni, 6 krooni kummagi maiuse eest. Polnud kallis ja kõhtu sai ka natuke.

Nii, siis hakkasid hinnad tõusma. Kukkel bitkiiga tõusis vaikselt 8, siis 10 krooni peale. Ma ei mäleta, kas kohv ka. Eelmine aasta mul raamatukokku suurt asja ei olnud, seega ei mäleta. Aga nüüd - majanduskriis! Tegelikult algas see kõik küll juba palju varem, tõsi, aga hinnad on jõudnud nüüdseks päris kõrgele - kukkel: 15 krooni ja kohv 12 krooni. Kokku 27 krooni. No ikaldus! Üle ühe korra päevas niimoodi kohvi joomas ju ei käi!

Aga ma avastasin, et samal ajal, kui kukkel bitkiiga (mis asi see bitkii õigupoolest on?! kas ei võiks lihtsalt kotlett öelda?) on läinud järjest kallimaks ja järjest vintskemaks mälumisharjutuseks (majanduskriisi ette aimates kadus või juba üsna varakult), siis kilu- ja juustuvõileva hind on püsinud sama - 5 krooni. Huvitav, kust tuleb tooraine selle roa jaoks, mis võimaldab hinda nii madalal hoida? Mingi mustalt saadud kiluparv ja juustukamakas? Nagu sigarette müüdi mingi aeg vana maksumärgiga jupp maad odavamalt? Jajaa, ega vürtsikilu ja juust säilivad ju päris kaua... Jippiii. Igatahes on see juustusai mu uus lemmik :)

Mis kohvi puutub, siis olen ma siit ja sealt ikka kuulnud kohutavalt nurisevaid arvamusi selle ramsi kohvikus müüdava lakke kohta. Mina jäin selles vallas tagasihoidlikuks, sest mu meelest oli see kohv päris hea, isegi maitsev. Ja odav oli ju ka. Nondel kaugetel aegadel. Aga eile õhtul tabas mind valgustus: või õigemini õudne äratundmine - tegemist on tõepoolest halva kohviga. Milleks maksta nii palju raha nii mõttetu asja eest? Aga ühtlasi tabas mind ka arusaam, et vahepeal müüjatädi selja taha installeeritud peen kohvimasin ei seisa seal mitte ilu pärast, vaid keedab tõelist kohvi, ehkki 3 krooni kallimalt! Mis sest, et Cappucino asemel keedab ta Gappucinot ja Cafe Creme asemel Gafe Gremet. Ikkagi kohvi!

Nii et tegemist ei ole siiski ainult degradeeruva kohaga. Ka progress on silmaga näha - ja keelega katsuda...!

Aga see, et ma siin suudan nii pikalt tassist kohvist ja kuklist rääkida, on ilmselgelt mu vaimse allkäigu sümptom... Nii, kahe nädala pärast te mind siin enam ei näe...

Jee-jee, palju lund! :)
Selle pärast mulle meeldib Eestis elada: aeg-ajalt saab näha looduse mõjuvõimsust tema kõige elegantsemal moel. Kui välja arvata, et pool Eestimaad on elektrita ja liikuda ei saa, siis pole ju midagi häda. Isegi külm ei ole... aga ekstreemne ka natuke jahh: tulin täna tädi sünnipäevalt, kella 12 ajal hakkasime Tartu poole sõitma, peale kolme alles jõudsime koju. Ida-Virumaal on muidu olukord üsna trööstitu - bussid ei sõitnud ei linnas ega linnast välja. Vanemad jäidki vanaema juurde, ei saanud lihtsalt ära. Eks siis lastel ole homme jälle hea meel sellest, et õps lumevangi jäi :)

Palju õnne, Läti!

Juubelihõngulisest pealinnast tagasi väiksesse porisesse Tartusse....

Riia on praegu tõelises piduehtes. Ma küll täpselt ei tea, kuidas siin 24.veebruari tähistati, aga ma vean kihla, et Läti variant on ilusam. Nemad nimelt korraldavad pidupäevade ajal valgusfestivali, mis tähendab, et üle kogu Riia kesklinna võib leida suurepäraseid kunstiteoseid-installatsioone, mis mängivad valgusega. Sest valgus, nagu ütlevad festivali korraldajad ise, on nii vaba, et teda ei saa kotti toppida. Minu meelest on see väga ilus võrdlus - valgus/vabadus.



Reedel, kui neil juba vaikselt see peomeeleolu pihta hakkas, jalutasin peale raamatukogust tulekut linnas ringi. Kõht oli kohutavalt tühi, aga ma trotsisin nälga ja tegin enne poodiminekut kesklinnale suure tiiru peale. Toomkiriku juures oli roheline lillemaailm lendavate pilvekeste ja ürgse lauluga. Kuulasin ja nautisin. Saima juures Jekabs iela'l olid püsti lõõmavad tulepostid, mis andsid ka sooja mu külmunud kätele, aga sealjures pidi ette vaatama, et ebasoodne tuulesund pahvakuna sädemeid näkku ei puhuks. Esplanaadil olid puude otsa riputatud suured valged kumavad herilasepesad ja ooperiteater oli kiiskavpunaseks toonitud. Kõige vahvamad olid mu meelest Mustpeade maja fassaadil barokselt süngesügava muusika järgi tanstivad tuled ja ürgne ulme-muinasjutumets Läti ülikooli hoone taguses pargis. Uhh, praegu mõtlen, et tahaks sinna tagasi, nende sinetavalt kummuvate dinosaurusemunade keskele... selles pimedas novembriilmas oli see tõeline oaas!

Reklaam on teadus. Reklaam on kunst. Ja reklaame on ilus vaadata. Ilus visuaal kokku pandud ilusa muusikaga ja sealjuures leidlik point teevad temast tõelise naudingu. Sellise naudingu, et mõtled veel pärast tükk aega selle tunde peale, millega sulle autot või kindlustust või pesumasinat müüdi. Autoreklaamid on sealjuures kõige ilusamad, sest automüüjatel on kõige rohkem raha panustada heasse kaameratöösse ja leidlikkusse kontseptsiooni.
Üksvahe näitas telekast ühte klippi, kus auto sõitis kuu peal. Taustaks oli väga äge muusika, selline ebamaine - ja ma olin kindel, et see oli mingi Moby lugu. Hakkas kummitama. Aga reklaam kadus telest ära ja ma ei jõudnud aru saada, mis lugu see seal taustal ikka mängis. Ei mäletanud ka, mis automargiga tegu oli. Õudne on, kui mingi visuaal või viisijupp kummitab. Kui laulusõnu mäletad, saab internetist kergesti laulule ja esitajale jälile. Aga kuidas otsida videot, millest ainuke mälestus on, et seal oli auto?!

Igatahes, mu otsioskused vahepeal paranesid ja ma leidsin ta üles! Pärast kõiki neid aastaid!