Pizza Nettuno Boccadasse, Genua külje all Liguuria rannikul.
Pilt ei ole minu tehtud, sest päevavalguses ma seda paika ei näinud. Jalutasime enne ööd ja pärast toekat õhtusööki piki rannapromenaadi väidetavalt Genua parima jäätisekohviku poole. Seal, kus promenaad ära lõppes, keerasime väikesesse kõrvaltänavasse, mis märkiski keskaegse rannaküla Boccadasse piiri. Mereäärsele terrassile jõudes avanes päris naljakas pilt: terrassi eri otstes ja ka all rannakividel istus umbes 20 eri vanuses paarikest ja suudles. Siuke romantikanurgake, et vähe pole - küllap korvas paiga kaunidus vähese privaatsuse :P Mina ei saanud igatahes naeru pidama. Nii et tõesti-tõesti, Itaalia on Casanovade maa!
Ent suudlevalt terrassilt alla jalutades avanes minu ees muinasjutuline paik: Boccadasse külaväljak ja sadamakoht. Kohe, kui sinna astusin, tabas mind tunne, et ma olen seal juba varem olnud. See ei ole loomulikult võimalik, kuna ma varem italiaanode riiki sattunud pole. Ah, aga see on selline haruldane deja vu tunne, mis lihtsalt haarab su paiga lummusesse ja ei lase enam lahti. Väljak oli kolmest küljest piiratud värviliste majadega, mille esimesed korrused võtsid alla trattoria'd ja gelateria'd, väikesed vonklevad tänavad laskusid mäest alla klibuse sadamakoha juurde, kus seisis paar paati. Kuu peegeldus mere tumedatel lainetel. Paar meest samast väljakuäärsest majast suundusid ujuma. Ostsime jäätised ja istusime väljakuäärde kivist rinnatisele istuma. Meie ümber oli veel mitu seltskonda, kes samas vabalt väljaku kivisel-konarlikul maastikul endal olemist mugavaks tegid. Boccadasse pidi olema Genua rahva seas pop õhtune väljaskäimise koht (sellest need suudlevad paarikesedki). Eriti äge oli samas väljakul asuv külakaev, kus sai ennast värskendamas käia. Jessas, siis torkas mulle pähe, miks see väljak nii lummav on: see oli justkui teatrilava! Värvilised majad ümberringi olid dekoratsioonid, trattoriate avali uste taga võis aimata lavatagust, seal mere pool istus vaikiv publik, ning meie ja kõik ülejäänud õhtused kondajad olime külarahvas selles Shakespeare'likus näitemängus. Iga hetk astub ühest neist ustest välja etenduse peakangelane, et õhata väikesel rõdul kuupaistet nautiva neiu poole... ja kindlasti on oodata, et külarahvas väljakul kokku saab, et uudiseid kuulata ja muresid arutada.
Rohkem ühelt reisilt, kui sellist mõnusat paika, oodata ei oskagi.
