Silmanurgast vilksamisi nähtud - ja läinud ongi

Praegu käimas (homme vist viimast päeva veel) TriaLogose festival, mis pühendatud kristlikule kultuurile. Loengud on kahjuks sellisel ajal, et ei saa minna, kuid pühapäeval käisin kahel väga ilusal üritusel.

Neist esimene, Sergei Starostini pereansambli esinemine Niguliste kirikus ei meelitanud kohale küll ülipalju rahvast, kuid täielikult ilma võimenduseta kontsert sai seetõttu veelgi sügavamalt intiimse mõõtme juurde. Ma pole ammu enam Nigulistesse sattunud, kuid keskaegsed altarid andsid kaunile vene rahvalaulule mingi hoopis iidsema ja müstilisema tausta. Mulle väga meeldisid need hääled, eriti Sergei enda oma - see suutis kiriku maast laeni ja iga viimse kui orvani ära täita. Tema tütar oli ka ääretult vapper! Minu pea ei suutnud kõike kinnigi pidada, vaid hakkas tiirlema omaenda mõtete ümber. Inspiratsioon missugune!

Pärast seda suundusime Theatrumisse, kus Lõuna Böömimaa Riiklik Teater mängis Jevgeni Ibragimovi lavastatud nukunäidendit "Juudas Iskariot - reetur". Algas see salapärase muusikaga, mis tõi silme ette Iisraeli kõrbe ja mägise maa. Minu jaoks vist oligi just see muusikaline taust, mis asja käima pani. See lihtsalt oli nii lummav ja üdini sellesse teise, paralleelsesse lavauniversumisse äraeksitav. Lugu rääkis Juudast. Jeesus oli ka laval, aga ainult korraks. Sest see lugu oligi Juudast ja sellest, kuidas ta nii väga armastas Jeesust ja ei suutnud leppida sellega, et Jeesus võiks armastada kõiki võrdselt, ja kes selles pettumuses ei suutnud vastu pidada kiusatusele talitada maksiimi järgi "kui mina teda ei saa, siis ei saa teda keegi". Tegelikult oli see kurb lugu ja minul on küll Juudast raske hukka mõista. Mis sest, et ta võib-olla ei olnud hea kristlane, oli ta väga inimlik.
Nukud oli ka fantastilised, nii elavad - see, kuidas Juudas oma väikeste nukukäekestega leiba küpsetas oli väga kihvt :)

Ei saa öelda, et oli "mõnus" õhtupoolik. Mõtlen hoopis, et nii see kontsert kui hiljem etendus tekitasid atmosfääri, kuhu tahaks aina sügavamale ja sügavamale sisse minna, just nagu peeglitagusesse maailma.

Elu ja teater

Pizza Nettuno Boccadasse, Genua külje all Liguuria rannikul.
Pilt ei ole minu tehtud, sest päevavalguses ma seda paika ei näinud. Jalutasime enne ööd ja pärast toekat õhtusööki piki rannapromenaadi väidetavalt Genua parima jäätisekohviku poole. Seal, kus promenaad ära lõppes, keerasime väikesesse kõrvaltänavasse, mis märkiski keskaegse rannaküla Boccadasse piiri. Mereäärsele terrassile jõudes avanes päris naljakas pilt: terrassi eri otstes ja ka all rannakividel istus umbes 20 eri vanuses paarikest ja suudles. Siuke romantikanurgake, et vähe pole - küllap korvas paiga kaunidus vähese privaatsuse :P Mina ei saanud igatahes naeru pidama. Nii et tõesti-tõesti, Itaalia on Casanovade maa!
Ent suudlevalt terrassilt alla jalutades avanes minu ees muinasjutuline paik: Boccadasse külaväljak ja sadamakoht. Kohe, kui sinna astusin, tabas mind tunne, et ma olen seal juba varem olnud. See ei ole loomulikult võimalik, kuna ma varem italiaanode riiki sattunud pole. Ah, aga see on selline haruldane deja vu tunne, mis lihtsalt haarab su paiga lummusesse ja ei lase enam lahti. Väljak oli kolmest küljest piiratud värviliste majadega, mille esimesed korrused võtsid alla trattoria'd ja gelateria'd, väikesed vonklevad tänavad laskusid mäest alla klibuse sadamakoha juurde, kus seisis paar paati. Kuu peegeldus mere tumedatel lainetel. Paar meest samast väljakuäärsest majast suundusid ujuma. Ostsime jäätised ja istusime väljakuäärde kivist rinnatisele istuma. Meie ümber oli veel mitu seltskonda, kes samas vabalt väljaku kivisel-konarlikul maastikul endal olemist mugavaks tegid. Boccadasse pidi olema Genua rahva seas pop õhtune väljaskäimise koht (sellest need suudlevad paarikesedki). Eriti äge oli samas väljakul asuv külakaev, kus sai ennast värskendamas käia. Jessas, siis torkas mulle pähe, miks see väljak nii lummav on: see oli justkui teatrilava! Värvilised majad ümberringi olid dekoratsioonid, trattoriate avali uste taga võis aimata lavatagust, seal mere pool istus vaikiv publik, ning meie ja kõik ülejäänud õhtused kondajad olime külarahvas selles Shakespeare'likus näitemängus. Iga hetk astub ühest neist ustest välja etenduse peakangelane, et õhata väikesel rõdul kuupaistet nautiva neiu poole... ja kindlasti on oodata, et külarahvas väljakul kokku saab, et uudiseid kuulata ja muresid arutada.

Rohkem ühelt reisilt, kui sellist mõnusat paika, oodata ei oskagi.