Tunnen, et mu kohus on hoiatada kõiki inimesi, kel keskturu kandis kõht peaks tühjaks minema, aga kes kaasaostetud mureleid pesemata kätega sööma ei kipu. Kindlasti ärge astuge sisse keskturu veerel asuvasse sööklasse "Näm näm", mis aknapealsete siltidega peibutab sööma suppi, pizzat, wok'i, salatit jne. Läksin täna sinna ja tellisin pannkoogi tuunikala, sibula ja munaga (iseenesest oleks pidanud juba selles maitsekombinatsioonis ohumärki nägema!). Istusin lauda, ootasin, ootasin veel natuke kuni tuli müüja, kes tegi nägu, et jaa, teile oli ka vist midagi, ootasin veel veidi, ja siis toodigi lauda imepärane eine aastast 1990. Tõesõna. Taldrik (siuke odav valge purunematu klaas) oli poolenisti kaetud ühe õhukese, halli ja veidi kõrbenud pannkoogiga. Sellele oli asetatud umbes supilusikatäis tuunikala otse kõige odavamast konservist, lisandiks ühel pool toores hakitud sibul ja teisel pool kolm kahvatut kuivanud munaviilu. Mitte midagi rohkem ega vähem. Esimene mõte oli, et oot, see on nüüd mingi nali. Sügavalt kahju, et mul kaamerat kaasas polnud, sest see oli tõesti ajalooline pilt. Ma ei oleks uskund, et Tallinna kesklinnas leidub veel kohti, kus 42 krooni (sic!) eest serveeritakse lapsepõlve meeldetoovat kriisitoitu... Paraku letitagune mutt ei jaganud minu arvamust, et see täiesti hapu ja nätske pannkoogitaiget ebanormaalne oleks olnud ja raha ma tagasi ei saanud. Sama raha eest oleks Tartus Werneris saanud hõrgutaivamat suppi, mida ma elus kunagi proovinud olen!
