Antoine Watteau. Der Tanz
reede, juuli 04, 2008
Tallinn.
Sisseelamine, või vähemal koduselt tundmine ei olegi niiväga keeruline. Ei tea. Ikkagi kummaline tundub ärgata ühel hommikul üles oma mõnusas laias voodis viltuse katuse all, teha kohvi ja nuusutada õhku ja ilma ja temperatuuri üle rõduukse, ja minna sama päeval õhtul magama oma koduses väikses roosakas toas, kus kask kasvab akna all ja Vabaduse puiestee autode müra uinutab magama. Kaks hetke, ärkamine ja magamajäämine, kaks hetke, mis on osad justnagu kahest erinevast elust. Aga võib-olla ma liialdan nüüd. See on ikkagi ju minu enda elu.
Teisalt ehk vahepeatus Berliinis oli see, mis ümberhäälestusele kaasa aitas. Lahkusin hommikul Münsterist RegionalBahniga Rheine suunas, et siis seal IC peale ümber istuda. Kott oli paganama raske, aga ei tundunud õlul siiski niivõrd jube kui tulles. Ise lootsin, et ehk on trenn mu õlalihastele päriselt ka mõjunud :) Aga ma ei saanudki teada, kui palju see kaalus... igal juhul ülekilode eest maksma ei pidanud. IC oli juba Rheine juures poolenisti täis jalgpallifänne. Saksa lipp lehvis ühe akna juures ja bistroost sai ju kenasti õlut tuua, et Stimmungit hoida.
Igas peatuses tuli neid veidike juurde, kuni saabusimegi lõpuks Berliini Hauptbahnhof'i, kus igast kaarest tulijad kokku said ja ühe suure lärmava kirju ja saksa lipuvärvidesse mähitud massi moodustasid. Tõepoolest. Hauptbahnhof oli neile nagu mingi keskus.
Mina aga olin võtnud nõuks minna Gemäldegalerie'sse, et saada veel viimane doos vanemat maalikunsti. Mida ma aga ei arvestanud, oli see, et jaama pakihoidu sai 4 euro eest ära anda ainult ühe koti. Ma siis andsin ikkagi selle kõige suurema ja raskema - ent kaks teist rasket kompsu jäid mul ju ikkagi kätte. Kiirustasin siis S-bahni peale, et võimalikult ruttu Kulturforumisse jõuda, nii et võimalikult palju aega galeriis olemiseks jääks.
Ausalt - nii ei tee ma enam kunagi. Mul läks 40 minutit, et jõuda paar peatust edasi Postdamer Platzini ja sealt edasi Kulturformisse, mis on ümber nurga. Berliinis tähendab muidugi "ümber nurga" paraku oma poolekilomeetrist jooksmist. Päev oli palav, higi voolas ja kompsud olid rõvedalt rasked. Muidugi olin ma esiti jube õnnelik, et sinna üldse kohale jõudsin, ent mu entusiasm hakkas lahustuma, kui ma olin esimesed ruumid läbi käinud ja taibanud,
et minu kunstinautlemine on aeganõudev, samas kui lennukile jõudmine on sama aeganõudev ehkki oluliselt pakilisem.
Kusagil poole peal loobusin pikemalt ühe pildi ees seisatamisest ja jalutasin pooled ruumid lihtsalt läbi. Ah, Rubens, Brueghel, Ruysdael, Watteau, ja nii edasi, minust nad sinna jäid. Mõtlesin ainult, et millistest ma postkaardid kaasa ostan. Ostsingi, aga reprod on jube halvad. Watteau üks pilt oli väga ilus, aga - kust ma seda nüüd siis kodus imetlen. Ennast needes ja lubades, et edaspidi jätan endale alati vähemalt kolm tundi aega muuseumite külastamiseks
jooksin S-bahni peale tagasi, Friedrichstrasse, Hauptbahnhof, rongist maha, trepist alla, pakihoidu. Õnneks saba ei olnud, nagu Peter mind hoiatanud oli. Sikutasin koti selga ja jooksin enda meelest õige perrooni peale, aga siis sai selgeks, et see ei ole õige, sest S9 juures näitas nool kõrvale ja tablool seda ka polnud. Jooksin alla tagasi, eskalaator ka ei töödanud - ja ikka ei midagi. Täitsa lõpp. See oli juba võidujooks ajaga. Märkasin siis lõpuks jaamatöötajaid. Ma nägin vist üsna naeruväärne välja oma leemendavate palgete ja kõrge seljakotiga, mis kahe pea jagu minu kohal troonis, igatahes olid nad üsna lõbustatud. "S9 läheb just sealt perroonilt, kust te tulite iga 20 minuti järel. Kui see nii ei ole, siis tulge ja karjuge mu peale!"Ahah. Nojah, ma kindlasti ronin selle vastiku seljakotiga sealt trepist veelkord alla. Aitähh.
Seal perroonil number 15 saabus päeva kvintessents. Mu ümber olid igal pool, igas suunas liikumas valge-must-puna-kuldsed inimesed. Emotsioonid ja liikumine, igal sammul. Minejad ja tulejad. Iga nurga peal võttis keegi laulu üles ja nende hääled rullusid üle terve jaama. Lipud, lipud. Ja nii terves linnas. Mõtlesin selle peale, kuidas nad õhtul, tegelikult juba vaid mõne tunni pärast seisavad Siegessäule ja Brandenburgi värava vahel ja juubeldavad, lootes, et Saksamaa
saab lõpuks selle kauaigatsetud tiitli. Nende näod ja sihikindel võiduootus oli nakatav. Ma nii väga, nii väga olekskin tahtnud minna selle massiga, võtta kätte mõne lipu ja laulda ka So sehen die Sieger aus.
Ma ei tea, aga need fännid said mulle järsku väga armsaks.
Schönefeldi poole liikuma hakates jäi igas peatuses fänne järjest vähemaks. Eks nad kõik seal Tiergarteni kandis ju pidutsesid. Nemad läksid ühes suunas, mina hoopis teises, ja seal suunas, kuhu mina läksin, jalgapllipalavik enam midagi ei lugenud. Kui ma viimaks jaama jõudsin, terendas lennukist mahajäämine juba päriselt mul silme ees. Füüsiliselt ma enam neid pagana kotte tõsta ei jaksanud ja pidin võtma veel viimasel hetkel Kofferkuli, et üldse kuidagi kohale jõuda. Ja kui ma siis lõpuks EasyJeti terminali jõudsin, tabas mind lausa meeleheitele viiv üllatus: üks saba! Minu lennu check-in kestab veel 20 minutit ja mu ees on sada inimest, kes lähevad kõik suvalistele lendudele suvalise aja pärast. Siukest asja ei teadnud ju üldse karta. Peast käisid läbi juba mustad variandid. Mõtlesin, et hakkan lihtsalt nutma, kui nad mind lennule ei lase. Et äkki siis lasevad. Aga umbes täpselt 18.20 oligi minu kord luugi juurde minna. Andsin koti ära, mulle sooviti head lendu ja - kõik.
Turvakontrollist sain suht lihtsalt läbi, kuigi igal pool on ikka ise kombed ja see tekitab veidi segadust. Tädid rääkisid minuga inglise keeles, aga kuulasin ainult saksa keelt. Teisel
pool väravaid sain siis alles lõpuks rahulikult maha istuda. Kuulsin ümberringi eesti keelt. Otsisin veel taxfree poest endale saksa lippu, aga sain ainult selle autolipu. Saksas muidu jube popp, aga siin pole sellega midagi peale hakata. Ja siis lükati meie lend tund aega hilisemaks.
Ühesõnaga - mille jaoks siis see pagana jooksmine?!
Millegipärast masendas mind see päris kõvasti, et finaalmängu nägemise šansid järjest kahanesid. Ma mõtlesin, et see on tegelikult veel viimane võimalus kuidagi kaasa elada ja kuidagi olla veel seal, kust ma just tulin.
Finaalist nägin lõpuks ainult viimast kümmet minutit. Ja võib-olla oli isegi parem, et ma polnud Berliinis, kui nad kõik pidid kuidagi oma võidusoovi kaotusetundesse konverteerima. Milline energia raiskamine, kui aus olla. Mina istusin siis juba kodus diivani peal, ilma oma lipukeseta, sest see oli vahetult enne auto küljest ära lennanud.
Kahju ikkagi, et nad ei võitnud.
Ja niimoodi mu seiklus otsa saigi, diivani peal lösutades ja telekat vahtides.
Sisseelamine, või vähemal koduselt tundmine ei olegi niiväga keeruline. Ei tea. Ikkagi kummaline tundub ärgata ühel hommikul üles oma mõnusas laias voodis viltuse katuse all, teha kohvi ja nuusutada õhku ja ilma ja temperatuuri üle rõduukse, ja minna sama päeval õhtul magama oma koduses väikses roosakas toas, kus kask kasvab akna all ja Vabaduse puiestee autode müra uinutab magama. Kaks hetke, ärkamine ja magamajäämine, kaks hetke, mis on osad justnagu kahest erinevast elust. Aga võib-olla ma liialdan nüüd. See on ikkagi ju minu enda elu.
Teisalt ehk vahepeatus Berliinis oli see, mis ümberhäälestusele kaasa aitas. Lahkusin hommikul Münsterist RegionalBahniga Rheine suunas, et siis seal IC peale ümber istuda. Kott oli paganama raske, aga ei tundunud õlul siiski niivõrd jube kui tulles. Ise lootsin, et ehk on trenn mu õlalihastele päriselt ka mõjunud :) Aga ma ei saanudki teada, kui palju see kaalus... igal juhul ülekilode eest maksma ei pidanud. IC oli juba Rheine juures poolenisti täis jalgpallifänne. Saksa lipp lehvis ühe akna juures ja bistroost sai ju kenasti õlut tuua, et Stimmungit hoida.
Igas peatuses tuli neid veidike juurde, kuni saabusimegi lõpuks Berliini Hauptbahnhof'i, kus igast kaarest tulijad kokku said ja ühe suure lärmava kirju ja saksa lipuvärvidesse mähitud massi moodustasid. Tõepoolest. Hauptbahnhof oli neile nagu mingi keskus.
Mina aga olin võtnud nõuks minna Gemäldegalerie'sse, et saada veel viimane doos vanemat maalikunsti. Mida ma aga ei arvestanud, oli see, et jaama pakihoidu sai 4 euro eest ära anda ainult ühe koti. Ma siis andsin ikkagi selle kõige suurema ja raskema - ent kaks teist rasket kompsu jäid mul ju ikkagi kätte. Kiirustasin siis S-bahni peale, et võimalikult ruttu Kulturforumisse jõuda, nii et võimalikult palju aega galeriis olemiseks jääks.
Ausalt - nii ei tee ma enam kunagi. Mul läks 40 minutit, et jõuda paar peatust edasi Postdamer Platzini ja sealt edasi Kulturformisse, mis on ümber nurga. Berliinis tähendab muidugi "ümber nurga" paraku oma poolekilomeetrist jooksmist. Päev oli palav, higi voolas ja kompsud olid rõvedalt rasked. Muidugi olin ma esiti jube õnnelik, et sinna üldse kohale jõudsin, ent mu entusiasm hakkas lahustuma, kui ma olin esimesed ruumid läbi käinud ja taibanud,
et minu kunstinautlemine on aeganõudev, samas kui lennukile jõudmine on sama aeganõudev ehkki oluliselt pakilisem.
Kusagil poole peal loobusin pikemalt ühe pildi ees seisatamisest ja jalutasin pooled ruumid lihtsalt läbi. Ah, Rubens, Brueghel, Ruysdael, Watteau, ja nii edasi, minust nad sinna jäid. Mõtlesin ainult, et millistest ma postkaardid kaasa ostan. Ostsingi, aga reprod on jube halvad. Watteau üks pilt oli väga ilus, aga - kust ma seda nüüd siis kodus imetlen. Ennast needes ja lubades, et edaspidi jätan endale alati vähemalt kolm tundi aega muuseumite külastamiseks
jooksin S-bahni peale tagasi, Friedrichstrasse, Hauptbahnhof, rongist maha, trepist alla, pakihoidu. Õnneks saba ei olnud, nagu Peter mind hoiatanud oli. Sikutasin koti selga ja jooksin enda meelest õige perrooni peale, aga siis sai selgeks, et see ei ole õige, sest S9 juures näitas nool kõrvale ja tablool seda ka polnud. Jooksin alla tagasi, eskalaator ka ei töödanud - ja ikka ei midagi. Täitsa lõpp. See oli juba võidujooks ajaga. Märkasin siis lõpuks jaamatöötajaid. Ma nägin vist üsna naeruväärne välja oma leemendavate palgete ja kõrge seljakotiga, mis kahe pea jagu minu kohal troonis, igatahes olid nad üsna lõbustatud. "S9 läheb just sealt perroonilt, kust te tulite iga 20 minuti järel. Kui see nii ei ole, siis tulge ja karjuge mu peale!"Ahah. Nojah, ma kindlasti ronin selle vastiku seljakotiga sealt trepist veelkord alla. Aitähh.
Seal perroonil number 15 saabus päeva kvintessents. Mu ümber olid igal pool, igas suunas liikumas valge-must-puna-kuldsed inimesed. Emotsioonid ja liikumine, igal sammul. Minejad ja tulejad. Iga nurga peal võttis keegi laulu üles ja nende hääled rullusid üle terve jaama. Lipud, lipud. Ja nii terves linnas. Mõtlesin selle peale, kuidas nad õhtul, tegelikult juba vaid mõne tunni pärast seisavad Siegessäule ja Brandenburgi värava vahel ja juubeldavad, lootes, et Saksamaa
saab lõpuks selle kauaigatsetud tiitli. Nende näod ja sihikindel võiduootus oli nakatav. Ma nii väga, nii väga olekskin tahtnud minna selle massiga, võtta kätte mõne lipu ja laulda ka So sehen die Sieger aus.
Ma ei tea, aga need fännid said mulle järsku väga armsaks.
Schönefeldi poole liikuma hakates jäi igas peatuses fänne järjest vähemaks. Eks nad kõik seal Tiergarteni kandis ju pidutsesid. Nemad läksid ühes suunas, mina hoopis teises, ja seal suunas, kuhu mina läksin, jalgapllipalavik enam midagi ei lugenud. Kui ma viimaks jaama jõudsin, terendas lennukist mahajäämine juba päriselt mul silme ees. Füüsiliselt ma enam neid pagana kotte tõsta ei jaksanud ja pidin võtma veel viimasel hetkel Kofferkuli, et üldse kuidagi kohale jõuda. Ja kui ma siis lõpuks EasyJeti terminali jõudsin, tabas mind lausa meeleheitele viiv üllatus: üks saba! Minu lennu check-in kestab veel 20 minutit ja mu ees on sada inimest, kes lähevad kõik suvalistele lendudele suvalise aja pärast. Siukest asja ei teadnud ju üldse karta. Peast käisid läbi juba mustad variandid. Mõtlesin, et hakkan lihtsalt nutma, kui nad mind lennule ei lase. Et äkki siis lasevad. Aga umbes täpselt 18.20 oligi minu kord luugi juurde minna. Andsin koti ära, mulle sooviti head lendu ja - kõik.
Turvakontrollist sain suht lihtsalt läbi, kuigi igal pool on ikka ise kombed ja see tekitab veidi segadust. Tädid rääkisid minuga inglise keeles, aga kuulasin ainult saksa keelt. Teisel
pool väravaid sain siis alles lõpuks rahulikult maha istuda. Kuulsin ümberringi eesti keelt. Otsisin veel taxfree poest endale saksa lippu, aga sain ainult selle autolipu. Saksas muidu jube popp, aga siin pole sellega midagi peale hakata. Ja siis lükati meie lend tund aega hilisemaks.
Ühesõnaga - mille jaoks siis see pagana jooksmine?!
Millegipärast masendas mind see päris kõvasti, et finaalmängu nägemise šansid järjest kahanesid. Ma mõtlesin, et see on tegelikult veel viimane võimalus kuidagi kaasa elada ja kuidagi olla veel seal, kust ma just tulin.
Finaalist nägin lõpuks ainult viimast kümmet minutit. Ja võib-olla oli isegi parem, et ma polnud Berliinis, kui nad kõik pidid kuidagi oma võidusoovi kaotusetundesse konverteerima. Milline energia raiskamine, kui aus olla. Mina istusin siis juba kodus diivani peal, ilma oma lipukeseta, sest see oli vahetult enne auto küljest ära lennanud.
Kahju ikkagi, et nad ei võitnud.
Ja niimoodi mu seiklus otsa saigi, diivani peal lösutades ja telekat vahtides.
Tellimine:
Postitused (Atom)